Wednesday, November 26, 2014

90. Shikibu Murasaki: The Tale of Genji Genji

Eksootilisi kultuuriruume avav kirjandus on minu jaoks alati huvitav olnud, sest ajaliselt ja ruumiliselt kaugeid maailmu tunnetada on kõige lihtsam läbi raamatute reisides.

"Lugu Genjist" või "Prints Genji lugu" (Genji Monogatari) kuulub jaapani kirjanduse raudvarasse. Kuueosaline romaan on kirjutatud õuedaam Murasaki Shikibu poolt ja valmis ilmselt 11. sajandi esimeses pooles. "Genjile" kuulub maailma esimese psühholoogilise romaani ning arenguromaani tiitel. Raamat kirjeldab toimumisi Heiani perioodi õukonnas ning õukonnategelaste erootilisi ning südameseiklusi. Tegevus algab veidi enne Genji sünniaega ja lõpeb pärast printsi surma.

Romaan on ülipikk ja sama põhjalik ning igale osale eelnevalt on toodud sugupuu ning enamasti lehekülje pikkune tegelaste nimekiri, vältimaks segadust lugemisel figuuride segiajamisel - kuid kuna tol ajal oli ebaviisakas pöörduda kõrgest soost inimeste poole nende pärisnimesid kasutades ja tegelased väljendasid end vaid erinevate loodusluuletuste, ei iial lihtlausete abil, tekib segadus üpris kiirelt.

Teatud mõttes on "Genji" eksootiline maailm väga paeluv ja tegelasedki huvitavad. Kirjeldatakse nii prints Genji hingeelu kui ka kavalaid (ja samaaegselt erinevate väga komplekssete tavadega seotud) manöövreid naiste tähelepanu ja vooruse võitmisel. Samuti sisaldab romaan pikki vestluse teemadel nagu milline võiks olla täiuslik vastassoo esindaja, mis on õnn, mis on voorus, mis on tarkus, kas tarkus ja ilu käivad käsikäes, jnejne.

Seega on "Genji" detailne ajalooline portree 11. sajandi kõrgemast ning madalamast seltskonnast, kommetest, kirjandusest, samaaegselt aga hästi koostatud psühholoogiline portree valitseja ning teenija muredest ja rõõmudest, kirjeldades küll eelkõige õukonnaelu, laienedes aga maastikumaaliks, mis laiemat, kirevamat seltskonda mahutab.

Kogu positiivsusest hoolimata lõppes minu jaoks lugemiselamus juba romaani esimeses kolmandikus, kuna jaapani kultuurist mitte väga intensiivselt - ja ma olen ometigi semestri jaapani keelt õppinud ja piisavalt jaapani kirjandust lugenud - huvituv lugeja mingil hetkel tahes-tahtmata arvukate metafooride, allegooriate ning käitusmismallide kataloogide ees taandub, mis eurooplasest lugejale mõningatest joonealustest seletustest hoolimata lõviosas hoomamatuks jäävad.

Seega; Jaapani fännid, lugege ja nautige Genjit, sest värvikas ja kompleksne ning põnev ning vallatu ja filosoofiline ta on. Mina lugesin vaid sissejuhatava peatüki ning joonealuseid märkusi ning otsustasin, et tekst ise on pigem tudeerimiseks kui lugemiseks.

Mis seal ikka - iga raamat ei peagi minu jaoks olema.

No comments:

Post a Comment