2003. aastal alanud ning algselt triloogiana plaanitud populaarne "Kariibi mere piraatide" seiklusfilmide seeria viies osa "Salazari kättemaks" (Pirates of the Carribean: Dead Men Tell No Tales) ilmus kinolinadele mõned nädalad tagasi.
Kriitikud on üpris ühtsel, hukkamõistval arvamusel. IMDB annab hinnanguks hetkel 7,0 kümnest (link), mis on üldiselt hea kuni väga hea filmi hinne. Publikule seega meeldis.
Minu seisukoht on positiivse poole kõikuv: filmis oli piisavalt nägelemisväärset, kuid ka piisavalt nägemisväärset.
Alustuseks lühike, spoileritevaba kogumulje:
Käisin viiendat filmi kinos vaatamas ja leidsin, et tegu on täiesti vastuvõetava meelelahutusega - viies osa ei saa juba loogiliselt ja kontseptoloogiliselt võttes enam niivõrd erakordne olla kui algne triloogia (kui palju müstilisi meremaailmaga seotud halbade kavatsustega elukaid ning neetud piraate, kes Jack Sparrow'd tappa tahavad, on võimalik välja mõelda? Kusagil peab ikka piir olema), on ta esiteks tunduvalt parem ja läbimõeldum kui neljas osa, sisaldab paar väga huvitavat figuuri ning käsitleb - kuigi üpris pealiskaudselt - huvitavat mütoloogiat.
Lühidalt esmalt veel üsna spoilerivabalt üldistest aspektidest ning siis juba lähemalt loo juurde.
Action-stseenidest lühidalt: neljas osa kukkus suurel määral läbi, sest kõik jahid läbi dzhungli, üle lainete ja katuste jne olid väga tüüpilised ning kordasid osaliselt üks-ühele esimeste filmide elemente. Viies osa näiteks algab aga väga lõbusa Jack Sparrow pangaröövi stseeniga, kus kaheksast hobusest veetud seifi varastama mõeldud rakend selle asemel kogu pangahoone kaasa võtab ning ülikiirusel läbi linna veab.
Samuti on väga efektne ja võimas filmi lõpustseen, kus neptuni kolmhark kogu mere kaheks jagab. Viis tegelast põgeneb merepõhjast, kuid kaks neist ei jõua pinnale.
Eepilisi võitlusstseene seekord väga suurel määral ei esinegi, kui välja arvata lõbusad Jacksparrowlikud komistan-põgenen-pääsen-jadad välja arvata. Aga esinevad stseenid pole üle pingutatud ning on hästi ajastatud ja visuaalselt muljetavaldavad.
See oli üldjoontes filmi mittenäinutele kuuluv info - edasi kirjutan (mõõdukate, pigem figuure analüüsivate, kuid ka näiteks osaliselt filmi lõppu avaldavate) spoileritega.
"Piraatide" viiendast osast leiab kapaga elemente, mis võinuksid olla käsitletud põhjalikumalt ning läbimõeldumalt, kaks tundi ja üheksa minutit sellist tüüpi filmi jaoks on küll piisav pikkus ja jahtjooksud, uute hämmastavate paikade avastamine, kaklused zombihaidega ning piraatide või piraatide ja mereväe vahel on piisavas mahus vaheldumas dialoogidega - filmi tempo on sobiv ja puhtast sündmuste perspektiivist seiklusfilmile piisavalt sisukas. Dialoogid pole ehk väga sisukad, kuid kõik vajalik on öeldud. Antud tüüpi filmi puhul mind pealiskaudne dialoog eriti ei häiri.
Näiteks filmi lõppu jääv südantlõhestav dialoog kuristikku kukkuva piraadi ja tema tütre vahel
"What am I to you?"
- "Treasure."
...on tõeliselt ilus element näitamaks koledate räpaste kahtlase moraaliga meeste õrna südamlikku poolt. Sest seda nad ju alati on, nende filmide protagonistid - piraadid. Siiski on sel filmisarjal ka sisu ja hing, mitte vaid müütiliste objektide jaht ning räpane rummihuumor ;-)
Filmi suurim ja tähtsaim punkt, mis kõik figuurid keskpõrandale kokku toob; müütiline objekt #1, mida kõik osalised koos ja eraldi ja üksteise huvide vastu jahivad on kõikvõimas-kõiki-murseid-lahendav-ja-kõiki-needusi murdev Neptuni kolmhark. Will Turneri (Orlando Bloom) poeg Henry (Brenton Thwaites), filmi alguses orvu staatuses, kuid filmi lõpuks piraatide meeskonda kuuluv Carina (Kaya Scodelario), aastaid tagasi Jack Sparrow poolt vaimude ja neetute valda saadetud piraaditapja Kapten Salazar (Javier Bardem) ning filmi lõpuks mingil põhjusel ka briti merevägi, kes tegelikult jahib esimest kolmest mainitud figuurist. Põnev objekt, põnev jaht ning põnev motivatsioon, samuti selguvad uued mitme siiani tuntud figuuride minevikust - hästi kirjutatud, kuigi kohati veidi juhuslik.
Filmi alapealkiri on "Salazari kättemaks", kuna noor Johnny sattus omal ajal piraadina piraate jahtiva kapten Salazari sihikule ja mängis kaptenile meisterliku laevatüürimise tulemusel säärase vingerpussi, mis needis Salazari surematuks ning merepinnal purjetama. Piraatidega sümpatiseerimise vaimus on moraalikompass sama müstiline nagu Jacki kompass: Salazar, ehk võimuinstitutsioonide esindaja, on antud kontekstis "paha", sest tahab Jacki elu kallale minna.
Filmi müütiline objekt #2: Jacki kompass. Kuna Jacki tollaegne laevakapten suri võitluses Salazariga, sai tema omandiks lisaks kaptenimütsile imeline kompass, mis esimesest filmist peale rolli mänginud ning näitab alati tema suurima südamesoovi suunas. Kompass rändab filmi jooksul mitme kuidas-sa-selle-said-mul-on-omad-trikid-liigutuse jooksul käest kätte, kuni mingil hetkel filmi lõpuks Jacki kätte tagasi jõuab. Kas vahetus pudeli rummi vastu baaris on plaanitud, kas Jackil on mingi motivatsioon kompassi äraandmiseks, kuigi ta teoorias teab, et see vabastab Salazari ebasurnute loori tagant, kuhu tolle laev aastaid tagasi tüüris?
Kahtlen. Aga Jack Sparrow on ju hoolimata üllatavast meisterlikkusest pudel rummi juua ja katuselt katusele ning kahurilt kahurile hüpata oma tuumaomadustelt purjus kakerdis, niiet tema tegudele pole tarvis seletatavat motivatsiooni, kui rumm või raha välja arvata.
Filmi müütiline objekt #3: kaart, mida ükski mees lugeda ei oska. Kaardi idee on, et müstilise Neptuni kolmhargini jõuab vaid tähti kaardina lugedes, mistõttu vaid astroloog ning horoloog (mitmekordsete hooranaljade vundament, jee), kõrgelt haritud ning seetõttu nõiaks ja kurjategijaks peetud Carina seda lugeda oskab ning Neptuni kolmhargini tee leiab. Carina värbab abilisena Henry, Henry omakorda Jacki, Jack kohtub mingil hetkel Barbosaga, kes Salazari poolt ähvardatuna on lubanud talle Jacki üle anda, kuid aitab teatud filmi lõpuks ilmnevatel põhjustel tiimil Neptuni kolmhargini jõuda. Huvitav, ning üldiselt väga võimas objekt, mille käsitlemine tunduv olevat üpris lihtne ja kellegi käest ära võtmine sama lihtne. Lõpustseen oleks olnud tõsine pettumus, kui "kangelastel" poleks tulnud pärast Salazari võitmist ookeanisügavustest pääseda. Ju piisas kaardi ning saare müstilisusest. Kokkuvõtteks siiski üldmüütilisuselt ja komplekssuselt piisavalt põnev ja omanäoline lugu.
Lõpetuseks veel lühidalt figuuridest:
Javier Bardem kui Salazar on suurepärane - Bardem on alati osanud olla muljetavaldav nii head kui kurja mängides ja Salazari poolpõlenud pea hõljuvate juustega, tema lonkav käik ning mõõgaga-koputamine-kui-keegi-surema-hakkab on sünged, hirmuäratavad elemendid. Salazari mustvalge esteetika teeb ta eriti morbiidseks, niiet mädanevaid vetikaid või kombitsaid seekord vaja ei ole.
Johnny Depp on lihtsalt Johnny Depp ning tema dialoogide proportsioon muutub film-filmilt aina väiksemaks. Eeldan, et kusagil kaheksandas "Piraatide" filmis lesib ta purjus peaga kusagil. Kuid tema vähesed stseenid on lõbusad, hästi ajastatud, arusaadavalt artikuleeritud ning sama koomilised kui esimese osa Jack Sparrow. Deppi sarjast tüdimust pole märgata, kuid eeldan, et see on osa põhjusest, miks talle nii vähe stseene kirjutatud. Selge on aga, et Johnnyta "Piraate" enam pole.
Nö. uued Will ja Elizabeth ehk Henry ja Carina: Henry on nägus, igasuguse karakterita süütu ning romantilise hingega, kuid tõsiselt igav ja üheülbaline figuur, kellele üritakse karakterisügavust omistada tema motivatsiooni ja põhjuseta Carinasse armumisest sisemist võitlust tehes. Carina on tunduvalt põnevam karakter, ning tema piraadikülge avastada oleks ehk isegi kuuendas filmis päris põnev. Henryl on Will Turneri pojana garanteeritud roll järgmises filmis - ehk õnnestub tal selleks ajaks veidi huvitavamaks muutuda.
Täiesti alahinnatud ja liig-vähe-kasutatud on pesuehtne nõid ja nägija Shansa (Golshifte Farahani), kes mingil põhjusel elab briti mereväe vangikongis, kuid kellele on teatud tasu eest lubatud külastajaid vastu võtta...? Figuur, kelle visuaalsed ja verbaalsed elemendid mängivad väga muljetavaldavalt kokku ja dialoogid on näideldud veenvalt ja tugevalt, kuid kelle roll kogufilmis jääb üpris mõistatuslikuks ja minimaalseks. Loodan Shansaga kuuendas filmis veelkord kohtuda.
Miks olen kuuenda filmi tulekus nii kindel? Sest "Piraatide" filmide sarjale omaselt on ka "Salazari kättemaksu" tiitrite järel väike stseen, mis tõotab Davy Jonesi tagasitulekut.
Kõik needused on murtud, niiet potentsiaali vanade pahade elluäratamiseks jääb siin küll ja veel.
Kokkuvõtteks: "Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks" sisaldab jaburaid elemente, läbimõtlemata elemente ning alahinnatud hinnalisi elemente - kuid negatiivsetest aspektidest hoolimata on "Piraatide sari" viiendas osas suutnud piisavalt vana head tagasi tuua, end kordamata ning põnevaid figuure luues.
"Salazari kättemaks" pole kindlasti mu lemmik "Piraatide sarjast" (ikka kolmas, alati kolmas, ka Harry Potteri sarjas miskipärast kolmas... okei põhjuseid on kena läbimõeldud käputäis, kohtume kommentaarides, ekskurss lõpp!), kuid täiesti vaatamist väärt, põnev, lõbus, muhe-kerge meelelahutuslik seiklusfilm.
No comments:
Post a Comment