Vampiiriraamatud ja 20. sajandi algusest ka -filmid on alati teatud populaarsust nautinud ja vampiirid kui müstilised ja ohtlikud kiskjad mütoloogiahuviliste huvi samamoodi pälvinud. Viimase aja kommerts on vampiiri figuuri küll mustata üritanud, aga õnneks on piisavalt häid hingi, kes rikutud imagot päästavad - näiteks Jonathan Rhys Meyersi Dracula.
Käisin eile kinos taas üht vampiiriromanssi vaatamas - "Only Lovers Left Alive" (2013), peaosades Tom Hiddleston ja Tilda Swinton. Tegemist on horrordraamaromansiga - pilk kahe tõelist armastust jagava kunstnikutüüpi veidriku ellu... kes täiesti juhuslikult on vampiirid. Kogumulje parimaks kirjeldamiseks tuleks ette kujutada segu järgnevast: Requiem for a Dream 25%, Dark Shadows 20%, Natural Born Killers 25% ja Across the Universe 30%. Mitmed filmiseosed sobiksid veel sellesse loetellu, aga tegu on esiteks täiesti ebatüüpilise vampiirifilmi ja teiseks suurepärase romantilise draama-komöödiaga, mida pole mõtet võrrelda, vaid vaadata.
Alustuseks on "Only Lovers Left Alive" visuaalne ja musikaalne maiuspala. Alustades esimese stseeniga, mille keskmes keerlev vinüülplaat ja blaseerunud ilmel erinevates maailmajagudes lesisklevad vampiirid Adam ja Eva... ja mängimas Wanda Jacksoni Funnel of Love, jätkates mahedalt aeglases ja rahulikus filmitempos suurepärase muusikaga, viies vaataja ühest maailmajaost teise ja tuues kultuurilist ja musikaalset mitmekesisust filmi soundtracki... lastes vaatajal maiustada täiuslikult voodisse laotatud kahvatute kehadega, illustreerides pigem taustale jäävat asjaolu, et progagonistid siiski on vampiirid väheste valitud eriefektidega, mis filmi lihtsusele tohutult juurde annavad.
Kogu vampirismiga seonduv on täielikult ajuvaba ja pigem irooniline lehvitus klassikalistele figuuridele, stseenid nagu kolm päikeseprillidega vampiiri pimeda klubi nurgas livemuusikat kuulamas või erinevad kirjandusest ja teaduste maailmast võetud ilmselged varjunimed, mida Adam ja Eva kasutavad on kõike muud kui tõsiseltvõetavad. Vihjed vandenõuteooriatele teatud kuulsuste vampiiriks olemisest viiakse naeruväärsuse piirini ja inimesi küll imetakse verest tühjaks vaid otsese vajaduse korral, aga kui juhtub, siis juhtub.
Kuidas kõik need kavalalt sätitud naljad figuure kuidagi labaseks ega ülepingutatuks ei muuda, selgub figuuride lähemal vaatlemisel - depressiivne pidevalt enesetapule mõtlev misantroop ja geniaalne muusik, füüsik ja õrnhing Adam, alati mustas, kontrasteerub nõndavõrd kaunilt tantsu, kirjandust ja võõrkeeli armastava Evaga, kes alati valges. Mõlemal on ekstensiivsed teadmised floorast ja faunast ja olgugi et nad kunsti ja teaduse tippsaavutusi imetlevad, ei hooli nad välismaailmast, elades oma täiuslikult ekstsentrilises yin-yang-mullis.
Kahe näitleja ja kahe figuuri vaheline suurepäraselt mängitud ja kujutatud dünaamika on nimelt see, mis filmile hinge ja võlu annab. Näitlejate valik mõlemal puhul on suurepärane, ka vähesed kõrvaltegelased täidavad oma rollid kenasti. (mainimist väärivad kindlasti Mia Wasikovska Eva hellitatud noorema õe Eve-ina - "You drank Ian!" - ja Anton Yelchin Adami ainsa inimesest sõbrana)
Samuti huvitav on asjaolu, et antud film tundub väga hästi lavale sobivat. Üllatusin, kui leidsin, et tegu on nn. original screeplayga. Aga hei, ehk keegi märkab ja teeb.
Suurepärane film, kavatsen uuesti vaadata.
Käisin eile kinos taas üht vampiiriromanssi vaatamas - "Only Lovers Left Alive" (2013), peaosades Tom Hiddleston ja Tilda Swinton. Tegemist on horrordraamaromansiga - pilk kahe tõelist armastust jagava kunstnikutüüpi veidriku ellu... kes täiesti juhuslikult on vampiirid. Kogumulje parimaks kirjeldamiseks tuleks ette kujutada segu järgnevast: Requiem for a Dream 25%, Dark Shadows 20%, Natural Born Killers 25% ja Across the Universe 30%. Mitmed filmiseosed sobiksid veel sellesse loetellu, aga tegu on esiteks täiesti ebatüüpilise vampiirifilmi ja teiseks suurepärase romantilise draama-komöödiaga, mida pole mõtet võrrelda, vaid vaadata.
Alustuseks on "Only Lovers Left Alive" visuaalne ja musikaalne maiuspala. Alustades esimese stseeniga, mille keskmes keerlev vinüülplaat ja blaseerunud ilmel erinevates maailmajagudes lesisklevad vampiirid Adam ja Eva... ja mängimas Wanda Jacksoni Funnel of Love, jätkates mahedalt aeglases ja rahulikus filmitempos suurepärase muusikaga, viies vaataja ühest maailmajaost teise ja tuues kultuurilist ja musikaalset mitmekesisust filmi soundtracki... lastes vaatajal maiustada täiuslikult voodisse laotatud kahvatute kehadega, illustreerides pigem taustale jäävat asjaolu, et progagonistid siiski on vampiirid väheste valitud eriefektidega, mis filmi lihtsusele tohutult juurde annavad.
Kogu vampirismiga seonduv on täielikult ajuvaba ja pigem irooniline lehvitus klassikalistele figuuridele, stseenid nagu kolm päikeseprillidega vampiiri pimeda klubi nurgas livemuusikat kuulamas või erinevad kirjandusest ja teaduste maailmast võetud ilmselged varjunimed, mida Adam ja Eva kasutavad on kõike muud kui tõsiseltvõetavad. Vihjed vandenõuteooriatele teatud kuulsuste vampiiriks olemisest viiakse naeruväärsuse piirini ja inimesi küll imetakse verest tühjaks vaid otsese vajaduse korral, aga kui juhtub, siis juhtub.
Kuidas kõik need kavalalt sätitud naljad figuure kuidagi labaseks ega ülepingutatuks ei muuda, selgub figuuride lähemal vaatlemisel - depressiivne pidevalt enesetapule mõtlev misantroop ja geniaalne muusik, füüsik ja õrnhing Adam, alati mustas, kontrasteerub nõndavõrd kaunilt tantsu, kirjandust ja võõrkeeli armastava Evaga, kes alati valges. Mõlemal on ekstensiivsed teadmised floorast ja faunast ja olgugi et nad kunsti ja teaduse tippsaavutusi imetlevad, ei hooli nad välismaailmast, elades oma täiuslikult ekstsentrilises yin-yang-mullis.
Kahe näitleja ja kahe figuuri vaheline suurepäraselt mängitud ja kujutatud dünaamika on nimelt see, mis filmile hinge ja võlu annab. Näitlejate valik mõlemal puhul on suurepärane, ka vähesed kõrvaltegelased täidavad oma rollid kenasti. (mainimist väärivad kindlasti Mia Wasikovska Eva hellitatud noorema õe Eve-ina - "You drank Ian!" - ja Anton Yelchin Adami ainsa inimesest sõbrana)
Samuti huvitav on asjaolu, et antud film tundub väga hästi lavale sobivat. Üllatusin, kui leidsin, et tegu on nn. original screeplayga. Aga hei, ehk keegi märkab ja teeb.
Suurepärane film, kavatsen uuesti vaadata.
No comments:
Post a Comment