Läinud aasta filmirepertuaaris on üpris palju kvaliteetset materjali, mistõttu jätkuvalt veel kindel pole, kes Oskarite jagamisel favoriidikoha endale kähmleb. Selle aasta Kuldgloobuste jagamisel jagasid aga võitjate poodiumi Lincoln, Argo ja Les Misérables. Anna Karenina oli nomineeritud parima filmimuusika auhinnale, mille krabas - ka täiesti teenitult, see film on suurepärane - Pii elu helilooja Mychael Danna.
Mõlemad linateosed mängivad väga hästi teguritega nagu muusika, lähivõtted, pilgud ja emotsioonid.
Anna Karenina puhul on juba visuaalne teostus niivõrd stiilipuhas ja toob oma suure teatrimajana kujundatud kulisside abil esile Tolstoi romaani metafoorika elust kui suurest lavast, kus kõik sind pidevalt jälgivad ja kus vaid reeglite kohaselt käituda ja teatud vormistusi kasutata tohib. Dialoogi on täpselt õiges koduses ja domineerib tegelaste siseelu. Taust on minimeeritud ja tihti astub Karenina ühest uksest välja, et kohe teisest uksest sisse astuda (lava-tüüpi kujundus näiteks keerleva lavaga võimaldab niimoodi keskenduda hoopis sellele, mis samal ajal Annas toimub). Filmimuusika on haarav ja illustreerib täiuslikult peategelaste suurt ängi ja kannatusi, kuna nende armastusel tulevikku ei ole ja kuna nende leegitsev suhe abielus Anna seltskondliku staatuse hävitab.
Viimati nägin Keira Knightleyd psühhiaatrite Freudi ja Jungi kätes sipleva vaimselt tasakaalutu seksuaalkäitumises häiritud kuid väga intelligentse neiu rollis, kus tema äng ja kannatused küll teatud mõttes esile toodud said, kus ta aga kogu oma potentsiaali mingil põhjusel välja elada ei saanud. Võibolla jäi ta liialt kõrvaltegelase rolli Jungi ja Freudi vahelises mängus. Ma pole kindel. Aga Anna Kareninana kehastab ta täiuslikult kogu traagikat, mis noorele tunnetest juhitud naisele osaks saab, kui ta otsustab oma kiresuhte avalikustada ja seltskonna ninakirtsutustega rinda pista. Tema kahtlused noormehe esimeste tähelepanuosutamiste ajal, tema heitlus iseendaga, lõpuks huvile ja sümpaatiale allumine, armastuse õnn, kahetsuse kannatused, kadeduse kurjad deemonid ja lootusetus ja traagiline lõpp. Perfektselt kehastatud tundevikerkaar ja väga mõjuv performance. Kuidagi nii ehedalt mängitud, et ei olnud oma traagikas ja emotsionaalsuses ülepingutatud. Lisaks sellele kogu see suurepäraselt teostatud visuaal ja lummav muusika - see film võinuks kesta kakskümmend-kolkümmend minutit kauem ja ma oleksin igat hetke nautinud.
Les Mis' on oma ülesehituselt veidi erinev - on traagikat, on majesteetlikke stseene värvide ja emotsioonide ja eepikaga, on lausa liiga palju sõnu, sest kogu siseelu ja nii mõndagi toimingut kirjeldatakse värvikalt sõnade ja laulude abil. Ka siin on kulissid tihtipeale tagaplaanile jäetud ja lähivõtte meetodil tegelaste pisaratest läikivad silmad kaamerasilmale lähemale toodud, et kinokülastaja saaks traagilist saatust taluvate protagonistidega tõtt vaadata.
Anne Hathaway ja Hugh Jackman on oma laulu- ja näitlemistöö eest juba parajas koguses kiita saanud, ja tõsi on, et Keira, kes kannataja rollis küll suurema meisterlikkusega hiilgab kui ülejäänud filmides, kus ta kannataja rolli kehastab (siinkohal võrdluseks näiteks sama traagiline Kirsten Dunst, kes oma nuuksumise puberteedist välja toob filmis All Good Things, kus tema pidevalt filmilinal nähtud töinamine lõpuks muljetavaldavalt veenev on, kuigi muidugi Ryan Gosling filmile ja Dunsti tegelasele tohutult juurde annab - aga Knightley teeb talle ikkagi kokkuvõtteks oma esituses Kareninana täiega ära) , edusammud võrreldes siiani romantiliste komöödiate peategelasena ja enam-vähem-Kassnaisena nähtud Anne Hathaway massiivse hüppega kehastatud figuuride komplekssuses lausa pisikesed on. Vedas ühel lihtsalt varem kui teisel? Keira on ainult kolm aastat vanem, aga tema karjäär on minu teada siiski enamate aastate võrra pikem...
Igatahes, tagasi Les Misérablesi juurde - Hathaway oli oma mõneminutilise üliemotsionaalse soologa ja oma ülejäänud esitusega muljetavaldav ja Hugh Jackman on üleüldiselt geniaalne kuju nii näitleja kui inimesena seega saab ta 100% sümpaatiat juba enne laulmise alustamist. Kumb neist nüüd rohkem kaalus kaotas, et oma tegelaskuju traagilist traagikat paremini esile tuua, ma ei mäletagi, aga ka see on muljetavaldav...
Ka Eddie Redmayne oli väga lummav oma armunud laulutoonis ja mängis oma osa hästi. Kui välja arvata, et Russel Crowe ei ole vokaalselt kaugeltki nii hea kui ülejäänud näitlejad, oli muusikaline osa väga kaunis. Ka visuaalne osa oli, kuigi minu jaoks veidi ebaühtlane, hästi tehtud ja nagu öeldud, ilusate värvidega, mis kenasti emotsioone peegeldasid, vägagi ilmselgelt.
Aga nii kurb kui see ka poleks, leian ma, et kuna muusikalid on niigi emotsionaalsed ja keskenduvad sõnadele ja häältele ja see annab vaatajale väga tugeva arusaama figuuride tundeelust, oleks võinud mitmed nendest lähivõtetest ära jääda, kuna kogumulje jäi ülepingutatud ja seetõttu ei istunud see variant mulle üldse nii hästi kui nt. omal ajal Tallinna Linnahallis nähtud teatrivariant Les Misérablesist.
See... vaadatav film oleks võinud jääda teatrilavale.
Mõlemad linateosed mängivad väga hästi teguritega nagu muusika, lähivõtted, pilgud ja emotsioonid.
Anna Karenina puhul on juba visuaalne teostus niivõrd stiilipuhas ja toob oma suure teatrimajana kujundatud kulisside abil esile Tolstoi romaani metafoorika elust kui suurest lavast, kus kõik sind pidevalt jälgivad ja kus vaid reeglite kohaselt käituda ja teatud vormistusi kasutata tohib. Dialoogi on täpselt õiges koduses ja domineerib tegelaste siseelu. Taust on minimeeritud ja tihti astub Karenina ühest uksest välja, et kohe teisest uksest sisse astuda (lava-tüüpi kujundus näiteks keerleva lavaga võimaldab niimoodi keskenduda hoopis sellele, mis samal ajal Annas toimub). Filmimuusika on haarav ja illustreerib täiuslikult peategelaste suurt ängi ja kannatusi, kuna nende armastusel tulevikku ei ole ja kuna nende leegitsev suhe abielus Anna seltskondliku staatuse hävitab.
Viimati nägin Keira Knightleyd psühhiaatrite Freudi ja Jungi kätes sipleva vaimselt tasakaalutu seksuaalkäitumises häiritud kuid väga intelligentse neiu rollis, kus tema äng ja kannatused küll teatud mõttes esile toodud said, kus ta aga kogu oma potentsiaali mingil põhjusel välja elada ei saanud. Võibolla jäi ta liialt kõrvaltegelase rolli Jungi ja Freudi vahelises mängus. Ma pole kindel. Aga Anna Kareninana kehastab ta täiuslikult kogu traagikat, mis noorele tunnetest juhitud naisele osaks saab, kui ta otsustab oma kiresuhte avalikustada ja seltskonna ninakirtsutustega rinda pista. Tema kahtlused noormehe esimeste tähelepanuosutamiste ajal, tema heitlus iseendaga, lõpuks huvile ja sümpaatiale allumine, armastuse õnn, kahetsuse kannatused, kadeduse kurjad deemonid ja lootusetus ja traagiline lõpp. Perfektselt kehastatud tundevikerkaar ja väga mõjuv performance. Kuidagi nii ehedalt mängitud, et ei olnud oma traagikas ja emotsionaalsuses ülepingutatud. Lisaks sellele kogu see suurepäraselt teostatud visuaal ja lummav muusika - see film võinuks kesta kakskümmend-kolkümmend minutit kauem ja ma oleksin igat hetke nautinud.
Les Mis' on oma ülesehituselt veidi erinev - on traagikat, on majesteetlikke stseene värvide ja emotsioonide ja eepikaga, on lausa liiga palju sõnu, sest kogu siseelu ja nii mõndagi toimingut kirjeldatakse värvikalt sõnade ja laulude abil. Ka siin on kulissid tihtipeale tagaplaanile jäetud ja lähivõtte meetodil tegelaste pisaratest läikivad silmad kaamerasilmale lähemale toodud, et kinokülastaja saaks traagilist saatust taluvate protagonistidega tõtt vaadata.
Anne Hathaway ja Hugh Jackman on oma laulu- ja näitlemistöö eest juba parajas koguses kiita saanud, ja tõsi on, et Keira, kes kannataja rollis küll suurema meisterlikkusega hiilgab kui ülejäänud filmides, kus ta kannataja rolli kehastab (siinkohal võrdluseks näiteks sama traagiline Kirsten Dunst, kes oma nuuksumise puberteedist välja toob filmis All Good Things, kus tema pidevalt filmilinal nähtud töinamine lõpuks muljetavaldavalt veenev on, kuigi muidugi Ryan Gosling filmile ja Dunsti tegelasele tohutult juurde annab - aga Knightley teeb talle ikkagi kokkuvõtteks oma esituses Kareninana täiega ära) , edusammud võrreldes siiani romantiliste komöödiate peategelasena ja enam-vähem-Kassnaisena nähtud Anne Hathaway massiivse hüppega kehastatud figuuride komplekssuses lausa pisikesed on. Vedas ühel lihtsalt varem kui teisel? Keira on ainult kolm aastat vanem, aga tema karjäär on minu teada siiski enamate aastate võrra pikem...
Igatahes, tagasi Les Misérablesi juurde - Hathaway oli oma mõneminutilise üliemotsionaalse soologa ja oma ülejäänud esitusega muljetavaldav ja Hugh Jackman on üleüldiselt geniaalne kuju nii näitleja kui inimesena seega saab ta 100% sümpaatiat juba enne laulmise alustamist. Kumb neist nüüd rohkem kaalus kaotas, et oma tegelaskuju traagilist traagikat paremini esile tuua, ma ei mäletagi, aga ka see on muljetavaldav...
Ka Eddie Redmayne oli väga lummav oma armunud laulutoonis ja mängis oma osa hästi. Kui välja arvata, et Russel Crowe ei ole vokaalselt kaugeltki nii hea kui ülejäänud näitlejad, oli muusikaline osa väga kaunis. Ka visuaalne osa oli, kuigi minu jaoks veidi ebaühtlane, hästi tehtud ja nagu öeldud, ilusate värvidega, mis kenasti emotsioone peegeldasid, vägagi ilmselgelt.
Aga nii kurb kui see ka poleks, leian ma, et kuna muusikalid on niigi emotsionaalsed ja keskenduvad sõnadele ja häältele ja see annab vaatajale väga tugeva arusaama figuuride tundeelust, oleks võinud mitmed nendest lähivõtetest ära jääda, kuna kogumulje jäi ülepingutatud ja seetõttu ei istunud see variant mulle üldse nii hästi kui nt. omal ajal Tallinna Linnahallis nähtud teatrivariant Les Misérablesist.
See... vaadatav film oleks võinud jääda teatrilavale.
esimest korda?
ReplyDeletehttp://www.imdb.com/find?q=les+miserables&s=all
Andestust, rookie mistake. Leidsin selle info imdb-st, aga postituse lõpuks olin mõtetega juba nii kaugele jõudnud, et unustasin oma väärinfo kustutada - kuna see asjaolu mu argumentatsiooni väga ei mõjuta.
ReplyDeleteAitäh!