Stendhali psühholoogiline Romaan "Punane ja must" (Le Rouge et Noir, 1830) portreteerib noore Julien Soreli emotsionaalset ja karjäärilist arengut, näidates samal ajal satiirilisest ning kohati vägagi otsekohesest ja kriitilisest perspektiivist Prantsusmaad. Tegevus toimub aastatel 1826-1831 ja originaalkeeles oli romaani alapealkiri "19. sajandi kroonika" - inglisekeelses tõlkes seda aga ei lisatud ja sinna ta kaduski.
Juhtus see kärbe nüüd ruumiökonoomilistel põhjustel või kellegi põhjaliku järelemõtlemise tagajärjel - pole tähtis, romaani esiplaanil on selgelt noorhärra Julien Sorel, vaimuliku käe all haridust omandav puusepa poeg, teismeliseea lõppu jõudnud noormees, kes väga nutikas ja tark, kuid kel seltskonnas liikumise ja suhtlemise kommetest aimugi pole. Õnneliku juhuse läbi saab temast perekond Rênalide õpetaja ja väikeste sammudega proua Rênali armuke. Kui afäär aga vaikselt ilmsiks tulema hakkab, peab Julien teoloogiaseminari põgenema ja seal esmalt haridusele pühenduma. Mõne aja pärast võtab aga seminarist lahkuv juhatav vaimulik noormehe oma tiiva alla ja muretseb talle Pariisis koha markii de la Mole'i sekretärina. Mõne aja pärast hakkab Julien võrgutama peretütat Mathildet, ja nende suhe on kohati kuum ja kohati jahe, kuni mingil hetkel vale interpretatsiooni tõttu katkeb. Julien üritab Mathildes armukadedust äratada ja kirjutab sõbralt saadud tüüp-armastuskirju pere sõbrannale. Mingil hetkel kohtab Julien kirikus oma esimest armukest ja armastust, proua de Rênali, ja teda tabab impulss naine tappa. Kuigi Julien vaid naise õlga tabab, on tema edasine saatus traagiline. Tundub, et raamatu lõpuks selgub ka, millised Julieni emotsioonidest romaani vältel ehtsad on olnud, kuna mõlemad naised teda vanglas tormiliselt külastavad, noormees aga vaid ühe tunnetele vastab.
Kuigi narratiivi jälgides on tegu tüüpilise romaaniga ja tüüpilise arenguromaaniga, tuleb juhtida tähelepanu sellele, et antud ajastul oli Stendhali panus realismi kui kirjandusvoolu kujunemisse väga suur. Enne "Punase ja musta" ilmumist kirjeldati seltskonda nimelt hoopis teisest perspektiivist kui oma tähelepanu objekte armastava ja vihkava Julieni analüütilise ja kõiki häid ja halbu omadusi kaaluva pilgu läbi. Nimelt on Julien salongide suhtluskommetes täiesti kogenematu ja läheneb seetõttu kõigile ja kõigele tohutu umbusaldusega. Ta ei salli kõrgemas seltskonnas liikumist ja teeskleb pidevalt, imiteerides seda, mida näeb, et pääseda kõrgemale positsioonile. Naised, keda ta jahib, ei huvita teda päriselt...
..ja siis, äkitselt, iroonia iroonia, istub Julien vangis ja leiab Mathilde de Mole'i üle mõtiskledes toime pandud võrdlustega alanud mõtiskluste kulminatsioonis, et proua de Rênal on ainus naine, keda ta tõeliselt armastab ja tema nimel on Julien nõus ükskõik mida tegema. Kui tõsi see kõik on ja kas Julieni sentimentaalsuses ja üldiselt hetke ajel valatud pisarates ka midagi ehedat peitub, jääb lõpuni vaidlustatavaks, sest noormehe emotsioonid vahelduvad kiiremini kui pilved tugeva tuulega pärastlõunal.
Miks on "Punane ja must" teatud narratiivide veidrast katkemisest ja taasilmumisest hoolimata suurepärane romaan, mida lugeda? Sest kõik on kirjeldatud väga läbipaistvalt. Samal ajal ei kaldu teos naturalismi ja ei kirjelda tegelaste traagilist saatust ülepingutatud vormis. Kirjeldatakse nii Julieni, tema armukeste, nende meeste ja isade kui ka Julieni sõprade ja kolleegide mõtteid. Kõik on nad ambivalentsed ja oma emotsioonides ebakindlad, sest - üllatus! - emotsioonid on ebaratsionaalne ilming.
Kuidas õige riietus, õige käitumine ja õige sõnavalik seltskonnas ülimat tähtsust omavad ja isegi kõrgema positsiooni omaniku andestamatusse olukorda võivad asetada, mainib autor kriitilistes märkustes. Poliitiline olukord ja rahva suhe Napoleoniga kajastub mõnedel lehekülgedel, kuid esiplaanil on minu jaoks siiski mitte poliitilised eelistused (kuigi nad enamiku tegelaste puhul põgusalt kirja pannakse), vaid just salongides toimuv ja kuidas jaburad argumendid õiges sõnastuses õige rahasumma omamise saatel absoluutselt mõjukad võivad olla, samal ajal kui valesti valitud kaelaside või saapad kogumulje purustavad. Julieni ratsakäik läbi erinevate sfääride avab need tema pilgu läbi ja näitab just täpselt, kuidas teatud aspektid väga huvitavad, teatud aspektid keerulised mõista ja teatud aspektid täiesti ajuvabad on.
Samal ajal ei ole siinkohal toolide, uste ega kirikutornide kirjeldustega üle pingutatud nagu Hugo või Balzac seda omal ajal tegid ja teatud peatükke ignoreerima sundisid. Kõik on sellises tasakaalus nagu olema peab.
Samamoodi tasakaalus on peategelane ise - teda ei kirjeldata niiväga kuivõrd tema enda mõttekäike. Sellest perspektiivist saab lugeja ise täiesti objektiivse hinnangu sooritada ja mõtisklemist, kas Julien on hea või halb inimene või mis või kes teda teatud tegusid tegema motiveeris - ka kohati väga hägune punkt -, jätkub kauemaks. Mis on hea romaani võlu. Samaaegselt meeldib mulle väga, et romaanil niivõrd traagiline (kuigi kohati ehk lausa liigselt emotsionaalne) lõpp on. Tundub realistlikum kui õnnelik lõpp.
Kui teil on nädalake, võtke ja lugege see realistlik ja satiiriline ja põhjalikult läbimõeldud, kuid siiski kerges stiilis kirja pandud seltskonnapeegel läbi. Mulle meeldis igatahes.
Juhtus see kärbe nüüd ruumiökonoomilistel põhjustel või kellegi põhjaliku järelemõtlemise tagajärjel - pole tähtis, romaani esiplaanil on selgelt noorhärra Julien Sorel, vaimuliku käe all haridust omandav puusepa poeg, teismeliseea lõppu jõudnud noormees, kes väga nutikas ja tark, kuid kel seltskonnas liikumise ja suhtlemise kommetest aimugi pole. Õnneliku juhuse läbi saab temast perekond Rênalide õpetaja ja väikeste sammudega proua Rênali armuke. Kui afäär aga vaikselt ilmsiks tulema hakkab, peab Julien teoloogiaseminari põgenema ja seal esmalt haridusele pühenduma. Mõne aja pärast võtab aga seminarist lahkuv juhatav vaimulik noormehe oma tiiva alla ja muretseb talle Pariisis koha markii de la Mole'i sekretärina. Mõne aja pärast hakkab Julien võrgutama peretütat Mathildet, ja nende suhe on kohati kuum ja kohati jahe, kuni mingil hetkel vale interpretatsiooni tõttu katkeb. Julien üritab Mathildes armukadedust äratada ja kirjutab sõbralt saadud tüüp-armastuskirju pere sõbrannale. Mingil hetkel kohtab Julien kirikus oma esimest armukest ja armastust, proua de Rênali, ja teda tabab impulss naine tappa. Kuigi Julien vaid naise õlga tabab, on tema edasine saatus traagiline. Tundub, et raamatu lõpuks selgub ka, millised Julieni emotsioonidest romaani vältel ehtsad on olnud, kuna mõlemad naised teda vanglas tormiliselt külastavad, noormees aga vaid ühe tunnetele vastab.
Kuigi narratiivi jälgides on tegu tüüpilise romaaniga ja tüüpilise arenguromaaniga, tuleb juhtida tähelepanu sellele, et antud ajastul oli Stendhali panus realismi kui kirjandusvoolu kujunemisse väga suur. Enne "Punase ja musta" ilmumist kirjeldati seltskonda nimelt hoopis teisest perspektiivist kui oma tähelepanu objekte armastava ja vihkava Julieni analüütilise ja kõiki häid ja halbu omadusi kaaluva pilgu läbi. Nimelt on Julien salongide suhtluskommetes täiesti kogenematu ja läheneb seetõttu kõigile ja kõigele tohutu umbusaldusega. Ta ei salli kõrgemas seltskonnas liikumist ja teeskleb pidevalt, imiteerides seda, mida näeb, et pääseda kõrgemale positsioonile. Naised, keda ta jahib, ei huvita teda päriselt...
..ja siis, äkitselt, iroonia iroonia, istub Julien vangis ja leiab Mathilde de Mole'i üle mõtiskledes toime pandud võrdlustega alanud mõtiskluste kulminatsioonis, et proua de Rênal on ainus naine, keda ta tõeliselt armastab ja tema nimel on Julien nõus ükskõik mida tegema. Kui tõsi see kõik on ja kas Julieni sentimentaalsuses ja üldiselt hetke ajel valatud pisarates ka midagi ehedat peitub, jääb lõpuni vaidlustatavaks, sest noormehe emotsioonid vahelduvad kiiremini kui pilved tugeva tuulega pärastlõunal.
Miks on "Punane ja must" teatud narratiivide veidrast katkemisest ja taasilmumisest hoolimata suurepärane romaan, mida lugeda? Sest kõik on kirjeldatud väga läbipaistvalt. Samal ajal ei kaldu teos naturalismi ja ei kirjelda tegelaste traagilist saatust ülepingutatud vormis. Kirjeldatakse nii Julieni, tema armukeste, nende meeste ja isade kui ka Julieni sõprade ja kolleegide mõtteid. Kõik on nad ambivalentsed ja oma emotsioonides ebakindlad, sest - üllatus! - emotsioonid on ebaratsionaalne ilming.
Kuidas õige riietus, õige käitumine ja õige sõnavalik seltskonnas ülimat tähtsust omavad ja isegi kõrgema positsiooni omaniku andestamatusse olukorda võivad asetada, mainib autor kriitilistes märkustes. Poliitiline olukord ja rahva suhe Napoleoniga kajastub mõnedel lehekülgedel, kuid esiplaanil on minu jaoks siiski mitte poliitilised eelistused (kuigi nad enamiku tegelaste puhul põgusalt kirja pannakse), vaid just salongides toimuv ja kuidas jaburad argumendid õiges sõnastuses õige rahasumma omamise saatel absoluutselt mõjukad võivad olla, samal ajal kui valesti valitud kaelaside või saapad kogumulje purustavad. Julieni ratsakäik läbi erinevate sfääride avab need tema pilgu läbi ja näitab just täpselt, kuidas teatud aspektid väga huvitavad, teatud aspektid keerulised mõista ja teatud aspektid täiesti ajuvabad on.
Samal ajal ei ole siinkohal toolide, uste ega kirikutornide kirjeldustega üle pingutatud nagu Hugo või Balzac seda omal ajal tegid ja teatud peatükke ignoreerima sundisid. Kõik on sellises tasakaalus nagu olema peab.
Samamoodi tasakaalus on peategelane ise - teda ei kirjeldata niiväga kuivõrd tema enda mõttekäike. Sellest perspektiivist saab lugeja ise täiesti objektiivse hinnangu sooritada ja mõtisklemist, kas Julien on hea või halb inimene või mis või kes teda teatud tegusid tegema motiveeris - ka kohati väga hägune punkt -, jätkub kauemaks. Mis on hea romaani võlu. Samaaegselt meeldib mulle väga, et romaanil niivõrd traagiline (kuigi kohati ehk lausa liigselt emotsionaalne) lõpp on. Tundub realistlikum kui õnnelik lõpp.
Kui teil on nädalake, võtke ja lugege see realistlik ja satiiriline ja põhjalikult läbimõeldud, kuid siiski kerges stiilis kirja pandud seltskonnapeegel läbi. Mulle meeldis igatahes.
No comments:
Post a Comment