Arvamusreede, 5/17: Räägime raamatutel põhinevatest filmidest ja lühisarjadest

Tere, kallid kirjandushuvilised!

Sel kuul mõtisklen eelkõige Atwoodi "Teenijanna loo" (Handmaid's Tale) äsja jooksma hakanud telesarjaversiooni, kuid ka näiteks hiljuti tematiseeritud "Ameerika pastoraali" filmiversiooni ajel teemal: kas ja kuidas on võimalik raamatust head filmi või sarja teha ning millised otsused ja aspektid seda protsessi toetavad.

Atwoodi romaanist kirjutasin hiljuti siin (link)
Ameerika pastoraali filmist kirjutasin ennist siin (link) ning romaanist eelmisel aastal siin (link)


1) Autori nõusolek ja koostöö.
Jätkates "Teenijanna loo" näitega, näib raamatuversiooni autori koostöö olevad suures plaanis lausa elutähtis: Atwood toetas lühisarja loomise ideed, aitas lavastust kirjutada ja kujundada (ametlikult on Atwood consultant producer) ning ilmus lausa põgusalt, kuid äratuntavalt esimeses osas, mil noortele neiudele õpetatakse käitumist nende uues üsamasinafunktsioonis:

"Teenijanna loo" sariversioon on elegantselt lahendatud, näitlejad suurepäraselt valitud, romaani toon ning loo tuum on osade narratiivides oskuslikult kaalutud ja teatud mõttes humoorikalt valitud, kuid samaaegselt kerge ja muretu normaalmaailma ja Gileadi rusuva düstoopia kontrasti veelgi tugevdama muusika aspekt vaid tõstavad üldmuljet ning sarja kvaliteeti.

Sellest lähtuvalt siis ka ülejäänud filmide-sarjade jaoks problemaatilised aspektid:


2) Vormiline dimensioon: Põhinarratiiv ning tuummotiivid.
Näiteks "Ameerika pastoraali" puhul rikkus filmi sisu minu silmis täielikult ära asjaolu, et McGregor keskendud lavastades liigselt abieludünaamikale tema ja Jennifer Connelly mängitud abikaasa vahel ning liiga vähe haprale suhtele enda ja tema Dakota Fanningu mängitud tütre vahel. Visuaal, toon, pikkus, taustaaspektid olid küll paigas, kuid nii päevakajaline-poliitiline taust kui loo põhitraagika tallati maha.
Ühesõnaga - kui autor on elus ja olemas, tasuks temaga kokku leppida tähtsate ja mittetähtsate tegelaste, sündmuste, suhete ja konfliktide suhtes ning sellest lähtuvalt ka film või sari kokku panna.


3) Ajaline dimensioon: ajaline maht.
Taas Atwoodi näidet kasutades: mõni raamat on liialt võimas, et seda vaid kahetunnisesse filmi kokku pressida. Seoses viimaste aastate telesarjade kvaliteedi kiire paranemisega pälvib televisioon kohati lausa rohkem tähelepanu kui eelnevalt valitsev filmivorm. Sellest tulenevalt investeerib üha enam lavastajaid ja produtsente sarjavormi - näiteks lavastas Reese Witherspoon väga edukalt samuti hiljuti telelinal romaanil põhineva lühisarja "Suured väiksed valed" (Big Little Lies, 2017 - link filmiveebi sarjalehele), mis pälvis ülisuurtes kogustes positiivset tähelepanu ning vastujaka. Sarja peaosades mängivad Nicole Kidman, Witherspoon ise, Zoe Kravitz, Shailene Woodley ning Alexander Skarsgård - enamikku neist on regulaalselt näha pigem "suurel" linal.

Tundub, et kuigi sotsiaalse meedia tagajärjena on vaataja võimalik tähelepanumaht ajaliselt kahanenud, on sarja vormis võimalik osade kaupa intensiivsemat sisu edasi anda kui filmis ning just sellepärast lähevad minu prognoosi kohaselt ka tulevikus paljud pigem telesarja teed.


4) Sisuline dimensioon: olemasoleva info vabavoliline täiendamine või kärpimine.
Siinkohal räägime pigem fantaasiasarjadest ja -filmidest nagu näiteks "Troonide mäng" ( Game of Thrones, 2011- ...) Fantastilised elukad ja kust neid leida (Fantastic Beasts and Where to Find Them, 2016) - originaali autor töötab mõlemal juhul lavastaja(te)ga koos narratiivide loomisel, kuid kompleksne ja suure info hulk tuleb vastutustundlikult filmi/sarja osadesse jagada.

"Troonide mängu" raamatukaanon tuuakse filmilinale osaliselt tervikuna, osaliselt ajaliselt nihutatult ning osaliselt esineb informatsiooni, mida raamatutes ei leidu. "Fantastiliste elukate" puhul on asi tunduvalt lihtsam, kuna tegu täiesti uute teadmistega, mis küll raamatutel põhinevad, kuid millel pole paberkujul narratoloogilist vundamenti. See annab lavastajatele loomulikult rohkelt vabadust.


Elementide ärajätmine põhjustas probleeme "Harry Potteri" raamatusarja filmides, kus ülipikkadest romaanidest taibati alles viimase osa puhul kaks filmi vändata. Vaidlen, et lühisari oleks ka antud narratiivi parema ning põhjalikuma ümbervormimise jaoks pakkunud parema meediumi.

Kolmandaks on aga võimalik elementide ärajätmisega tekitada uusi elemente - näiteks jäeti sarjas "Suured väiksed valed" jutustamata ühe tähtsa figuuri minevik, mis sarja lõpus väga traagilise sündmuse põhjustab. Sellele põhinedes võiks tegelikult loo lõpuni jutustanud Witherspoon veel ühe hooaja täita ning sari oleks jätkuvalt põnev.


5) Moraalne dimensioon: autorivabadus ning omalooming.
Lõppeks on muidugi oluline arutelupunkt lavastaja visioon ning tema ideed kirjaniku või kunstniku ideede vundamendi põhjal - paljud vaidlevad näiteks "Troonide mängu" puhul, et film ja raamatud on vabalt seotud ning sarjal on õigus minna teatud faktilistes aspektides teist teed, seni kuni Martini maailma võimaluste (suhteliselt piiritutes) ja figuuride suhtes loogilistes piirides püsitakse.

Vaadates antud kontekstis teise nurka: Fan fiction, fännide poolt kirjutatud alternatiivsed narratiivid ning filmilõpud on Internetis olnud Interneti algusaegadest peale, kuid kui sellistest asjadest üritatakse filmi teha, tuleb välja "Twilight", mis vähemalt minu arvatest ei auhindu ega täiskasvanud inimese tähelepanu vääri. Kuid seni kuni fan fiction püsib endale antud piirides, foorumites ning blogides, on kõik korras.

Veel üks halva adaptsiooni näide oleks Tim Burtoni hiljuti ilmunud "Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele" (Miss Peregrine's Home for Peculiar Children, 2016) - keskmine film, Ransom Riggsi romaanitriloogia, millel Burtoni lavastatu põhineb, mittetundjale tore-armas müstiline fantaasiafilm, kuid raamatutundjale ebaõnnestunud, kuna figuuride suhete ning põhijoontega manipuleeriti räigelt. Kuna tegu on triloogiaga ja plaanis järgnev triloogia (Riggs kirjutab hetkel sarja neljandat romaani), oleks lühisarja formaat taas parem meedium sisu põhjalikumaks ümbervormimiseks.

Meenuvad aga ka mitmed head adaptsioonid: "Ameerika psühho" (American Psycho, 2000) ning "Pii elu" (Life of Pi, 2012 - blogilink, filmiveeb), "Kaklusklubi" (Figt Club, 1999) - pigem filmid, mis alles tutvustavad vaatajaskonnale raamatut, mida filmi vaatamise järel kindlasti lugeda soovitakse. Näiteks "Pii elu" filmivariandis muudeti narratiivi kõrvalistes aspektides, kuid film oli antud loo täieliku näitamise võtmes visuaalse meediumina suurepärane valik. Filmi peavad sel puhul lausa paljud paremaks kui raamatut, ning piisab filmist täielikult loo jutustamiseks.


Alustasin seda mõtisklust sihiga kirjutada raamatute filmideks muutmisest, kuid olen nüüdseks orgaanilisel moel jõudnud järeldusele, et tegu on argumentatsiooniga raamatute lühisarjadeks muutmise kasuks ning et filmivorm ei õigusta head raamatut praktiliselt kunagi.

Tegu on kompleksse teemaga ning oleksin väga huvitatud, mida teie sel rindel kogenud olete:
millised raamatutel põhinevad filmid ja sarjad on raamatut lugedes või filmi/sarja vaadates valmistanud pettumuse, millised sarjad ja filmid on eriti head? Kas on targem alustada raamatust või filmist? Kas objektiivne võrdlus on võimatu, kuna esimene kogetu jätab alati tugevama mulje?


Põnev, nii põnev jututeema.
Kohtume taas kommentaarides. ;-)

Ekskurss filmilinale: Pii elu ja Kääbik

Läksin kanada kirjaniku Yann Marteli 2001. aastal ilmunud romaani "Pii elu" (Life of Pi) Ang Lee poolt filmilinale toodud versiooni vaatama, sest mu hing oli tol hommikul tume ja nõudis midagi puhastavat. Treileri põhjal olin aru saanud, et tegu on looga ühe mehe uskumatust seiklusest ja tema heitlusest looduse ja Jumalaga. N.ö. vanamees ja meri, aga eksootilise värvinguga, sest Piscine "Pii" Molitor Patel pärineb Indiast ja tõeline seiklus algab tema merereisiga Kanadasse, aga enne seda rulluvad vaataja ette mitmed kaunid ja nii mõnedki lustakad olevused, kes pere omandis Pondicherry loomaaias rahulikult oma päeva veedavad. Rahalistel põhjustel otsustab Pii isa Kanadasse reisida ja loomad kaasa võtta, torm merel põhjustab aga laevahuku ja nii peab Pii ainsa ellujäänud inimolevusena merel hakkama saama. Aga mitte üksi, sest ellu on jäänud ka Richard Parker, täiskasvanud ja üpris tujukas Bengali tiiger. koos elavad nad üle seitsme kuu avamerel väikese vahepeatusega väga müstilisel saarel...

Kuivõrd on tegu allegooria või metafoorina mõistetava looga ja et raamat ise kolmes jaos on: Pii otsingud õige või talle sobivaima religiooni või usu järgi (ja küsimus, kas ja kelle või mille ta nende otsingute kulminatsioonipunktis, lainetes hulpides, leidis, millele ta ise vähemalt filmis refleksiivselt vastab, kui noor kirjanik, kelle Pii vanaonu (?) tema juurde saatis, temalt selle uskumatu reisi kohta küsib), kuud merel ja Pii jutustus laevafirma ametnikele, kus asendab temaga paati jaganud loomad (lühiajaliselt viibisid paadis ja organgutan, sebra ja hüään) laevas olnud inimestega. Pii ise oleks sel juhul tiiger ja selle kohaselt võiks öelda, et ta võitles kogu aja iseendaga. Richard Parker lahkus tagasi vaatamata džunglisse, kui Pii lõpuks Mehhiko randa jõudis... seega lahkus Pii loomalik osa tsivilisatsiooni rüppe naasedes?

See küsimus jääb igaühele vastamiseks ja kuna vastus tundub minu jaoks üpris ilmselge, muudab see loo tähenduse veel palju kihilisemaks. Kumb lugu laevafirma ametnikele rohkem meeldib - eks vaadake film lõpuni.

Igatahes on tegu ilusa, lihtsalt esteetiliselt ilusa, loodusjõude võimsalt portreteeriva filmida - merelained, tuul, välk, päikesepaiste, looduse võime olla täiesti rahulik ja tasakaalus ja paari tunni pärast loopida kõiki, kes julgenud merele tulla. Samamoodi annab mõtteainet saar, mis päeval elu annab ja selle öösel jälle võtab.
Emotsionaalse kihilisuse lisab muidugi sõnatu peategelane Richard Parker, kes oma pilkude ja žestidega oh kui palju tundub ütlevat ja kes hoolimata oma loomalikule loomusele killukese võrra inimlikumaks tundub muutuvat, samal ajal kui Pii loomalikumaks muutub. Tasakaalu saabumiseni.

Kuna protagonisti näol on tegu india kodanikuga ja kuna autor veetis ise üle aasta Indias religioosseid tekste tudeerides, ei üllata mind ka see sõnum sugugi. See on üpris lihtne ka ilma subtekstita. Aga selleski peitub "Pii elu" võlu - lihtsus nüanssides ja nüansside lihtsus jäädes ometi nüanssiderikkaks.

See film haarab endasse ja võtab ühendust praktiliselt kõigi inimlike emotsioonidega, kuni kuulaja-vaataja pärast naermist, kartmist, mõtisklemist, nutmist ja naermist mingil hetkel nukralt tõdeb, et film sai läbi.
Loen kindlasti ka selle raamatu läbi mingil hetkel tulevikus.



Tolkieni 1937. aastal ilmunud romaani "Kääbiku" filmitriloogia esimene osa ilmus eelmisel aastal ja mina hakkasin seda eile õhtul vaatama, sest mul oli vaja mingit ajuvaba tegevust kahe kirjatüki vahele ja õhtusögi kõrvale. Olen "Sõrmuste isandat" lugenud ja triloogia mitu korda läbi vaadanud, aga "Kääbikut" olen ammu-ammu eesti keeles läbi lugenud ja inglisekeelset nö. täisvarianti vaid põgusalt lehitsenud ja seetõttu ka superfänn ei ole.
Ka siinkohal on - võrdluseks - tegu noore Bilbo eneseleidmisega - tema puhas süda leiab julguse võidelda nende eest, kes talle kalliks on saanud ja kääbikust saab vapper mees. Sümpaatiat tekitab samamoodi . Nagu "Sõrmuste isandas" on "Kääbik" täidetud müstiliste legendidega (dark place, dark times jnejnejne), eepiliste võitlusstseenide, eepiliste mäestikuületamisstseenidega, eepiliste haldate linnas aset leidvate stseenidega, ja... ee... veel rohkemate eepiliste võitlusstseenidega.
Mul pole midagi selle vastu, et Keskmaa ajalooga natuke lähemalt tutvuda ja Bilbo rännakut jälgida. Lugu on põnev, visuaalid on kaunid, elukad on kaunid või jälgid, just täpselt nii nagu filmi tegijad seda kavatsesid, ja eepilised rännu-, võitlus-, kohtumis-, lahkumis- ja tapmisstseenid on väga eepilised.
Probleeme oli aga kaks, mis mul täierinnalist nautimist takistasid:
Esiteks toimus kõik väga aeglaselt ja iga natukese aja tagant oli vaja seletada miskiste tegelaste, vaenlaste, kurjade elukate, relvade, laulude, kaartide jm algetest ja seda kõike eepilises aeglases tempos mõjuva madala häälega. See raamat oleks võinud minu poolest kolm tundi kestvas filmis (esimene osa kestis 2:50, no ütleme 15-20 minutit juurde ja voila) olla supersuurepärane eepiline kliimaks või pigem siis post-prekliimaks (sest kääbik on ju filmi kontekstis sõrmusta isanda prequel). Aga tempo oli na aeglane, et ma vaatasin seda tükikaupa ja tõesti taustafilmina.
Teiseks tundus mulle enamik sellest filmist nagu sõrmuste isanda taaskasutatud stseenide kogumik. Ma saan aru, et teatud temaatiline filmimuusika on teatud teemade jaoks tähtis ja keskne ja superfännid vaimustusid nendel hetkedel. Ma tundsin selle muusika ära. Samuti värvid ja näoilmed ja hääletoonid. See kuulub kõik eepilisse Peter Jacksoni ja Tolkieni supereepilisse maailma. Ja see on ilus ja kaasahaarav. Aga ikkagi vaatasin ma "Kääbikut" kui taustal jooksvat filmi.
Ja tal on kavas teha /tegemisel veel kaks filmi... oeh.
Muidugi ma vaatan neid. Aga taustal jooksvana.


Kokkuvõtteks tuleb vist tõdeda, et inimlikumad fantaasiamaailmad paeluvad mind rohkem.
"Pii elu" on superfilm. Minge vaatama.