Vene kirjanduse suurkuju Lev Tolstoi "Anna Karenina", ilmunud esmalt järjejutuna 1873–77 ajakirjas "Russkii vestnik" ja romaanina 1878, Tolstoi sõnul tema esimene "tõeline" romaan, on üks tuntumaid vene kirjanduse pärlitest ja Anna figuur üks tuntumaid romaanitegelasi maailma romaanide ajaloos. Autorid nagu Fjodor Dostojevski, Vladimir Nabokov ja William Faulkner on nimetanud seda maailma parimaks romaaniks, realismi tippsaavutuseks ja üleüldiselt veatuks üllitiseks.
Veider on teineteisest pea sajandi võrra lahutatud romaane omavahel võrrelda, aga mulle südamelähedane Robert Musili Ulrich, mõne aja eest käsitletud nn. Omadusteta mees näib antud hetkel Kareninaga väga sarnane olevat. Mõlema protagonisti õlul lasub kurb saatus mõelda teisiti, sügavamalt ja ausamalt kui nende ümbruses on lubatud. Tulemuseks on üldine pettumine inimestes, inimloomuse jälkuse väljakannatamise võimatus, püüe seista teiste keskel kuid moraalselt ja eetiliselt kõrgemal, pettumine, murdumine ja traagiline lõpp.
Siiski on Ulrichi elu tunduvalt lihtsam - jutt käib mehest 20. sajandil, kelle siseelu on tema enese asi ja kelle seltskondlikud afäärid samuti nii vasakule kui paremale vaadata ja katsuda lubavad. Annal aga lasub surve end väljapoole näidata ja kõrget seltskondlikku staatust omavale naisele kohaselt püsivalt ning veatult kaunis, graatsiline, läbimõeldud olla ja vastavalt tegutseda ja seda alati ning komistamata. Tolstoi suurteos on suurepärane portree vene seltskonnast, kus küll iga roa juurde parimaid veine serveeritakse ja kus kulda ja vääriskive paremale ja vasakule loobitakse, aga nagu romaani jooksul üha rohkem ja kulminatsioonina eelviimases peatükis ilmneb: nad kõik vihkavad teineteist, siplevad võlgades ja on üdini võltsid.
Vaatasin hiljuti ja kirjeldasin ka siin viimast Anna karenina filmingut ja romaani lugedes paistis üha rohkem, kuivõrd hästi Tom Stoppard ja Joe Wright Tolstoi tooni tabanud on, kujutades kogu tegevust toimuvana peamiselt ühes suures teatrihoones, laval, kulisside taga ja publiku seas. (Film keskendub peamiselt Anna-Vronski-Karenini kolmnurgale, siinkohal on näiteks 1997. aasta filmivariant laiahaardelisem, aga ei lähe niivõrd süvitsi siseeludesse nagu 2012. aasta variant. Tolstoile jääb muidugi igasugune filming alla, mistõttu plaanin lähiajal 2000. aasta neljaosalise minisarja vaatamist.)
Romaan jutustab paljude paaride elust: Stiiva ja Dolly vananenud abielu, Levini ja Kitty häbelik üle-kändude-ja-kivide-kurameerimine, Vronski ja Kitty põgus flirt, Anna ja Karenini abielu nung muidugi Anna ja Vronski armulugu. Kõik need tegelased on tähtsad puslekillud ja kokkupandult avavad lugeja silmad kõigele, mis tolleaegses vene seltskonnas valesti. Romaan algab Stiiva mõtisklusega abielu teemadel - olla ju iseenesestmõistetav, et 30-aastane naine, kes oma mehele seitse last sünnitanud, peab mõistma, et kuigi mees teda armastab, on viimasel aga vajadus ja õigus noorte näitlejannade ja tantsijannadega end noorena hoida... Kõrgel ametikohal olevad riigiametnikud on saavutanud selle koha enamasti tänu oma vanematele, sugulastele või nende abikaasade vanematele ja sugulastele. Kui nende peres midagi seltskonnas skandaali põhjustavat peaks juhtuma ja nende prestiiž seetõttu vähenema, on nende karjäär läbi ja õnn sama kõrgele oksale jääda, milleni nad selleks hetkeks roninud on. Teatris käiakse vaid klatšimiseks ja oma sädelusega teiste suhtes üleoleku ja staatuse demonstreerimiseks. Huvi kultuuri vastu on pealiskaudne ja väetab pealiskaudseid vestlusi, kus vaid üks arvamus õigena kehtib. Põllumajanduslikest küsimustest ja talupoegade nigelatest palkadest ja hõivamismeetoditest jätan rääkimata, sest Levini mõtisklused antud teemadel pakkusid mulle kõige vähem huvi, kuigi Levin ise oma toore, ausa kestaga ja seltskondlikult kohmaka käitumisega jäi mulle meelde ühena vähestest sümpaatsetest tegelastest.
Siiski seisab Anna traagiline saatus esiplaanil ja iga lõppev Anna+Vronski=Peatükk tõi pettumuse ja tahtmise edasi lehitseda. Olenemata kogu selle suurepäraselt joonistatud, huvitava taustsüsteemi kaalust ja asjaolust, et kogu romaan tervikuna omab sellist tähtsust nagu ta jätkuvalt omab (sest ma olen Nabokovi, Faulkneri ja Dostojevskiga täiesti nõus) on selge, et Anna on Tolstoi opus magni põhiprotagonist ja kisub katki kõigi meie südamed, pannes lugeja enesesse vaatama ja tundma.
Miks on ta nii eriline?
Vronski ja Anna armastust on kirjeldatud kõigi selle tunde võimalike varjunditega. Vronski armastuse tuline algfaas, hõõguv keskfaas, leekivad kõrgpunktid ja osaliselt söestunud kuid jätkuvalt hõõguv (lõputu) lõppfaas, mõlemi siseheitlused, vastastikune voodis visklemine teineteise tundeid analüüsides...
Nõnda keeruline on ühe suhte dünaamika ja ühe seltskonna dünaamika ja ühe perekonna dünaamika ja nõnda osavalt on Tolstoi mõistnud kõik need väikesed tükid üheks realistlikuks maaliks siduda. Ja ometi on kõige keskmes Anna, kõigi kirjeldustes Anna, kõigi argades südametes Anna, kes neid kõiki paremini mõistis, kui nemad teda kunagi mõista oskasid. Siinkohal meenub ka näiteks Dostojevski imeilusalt kirjutatud Vürst Mõškin ja olgem ausad, meenuvad nii mõnedki suurepäraste romaanide protagonistid, kes kõik südamesse ja mõtetesse jälje jätavad ja mõju avaldavad, kellest aga ometigi keegi niisugust hinge ei oma nagu Anna Karenina.
Igavene imetlus.
Veider on teineteisest pea sajandi võrra lahutatud romaane omavahel võrrelda, aga mulle südamelähedane Robert Musili Ulrich, mõne aja eest käsitletud nn. Omadusteta mees näib antud hetkel Kareninaga väga sarnane olevat. Mõlema protagonisti õlul lasub kurb saatus mõelda teisiti, sügavamalt ja ausamalt kui nende ümbruses on lubatud. Tulemuseks on üldine pettumine inimestes, inimloomuse jälkuse väljakannatamise võimatus, püüe seista teiste keskel kuid moraalselt ja eetiliselt kõrgemal, pettumine, murdumine ja traagiline lõpp.
Siiski on Ulrichi elu tunduvalt lihtsam - jutt käib mehest 20. sajandil, kelle siseelu on tema enese asi ja kelle seltskondlikud afäärid samuti nii vasakule kui paremale vaadata ja katsuda lubavad. Annal aga lasub surve end väljapoole näidata ja kõrget seltskondlikku staatust omavale naisele kohaselt püsivalt ning veatult kaunis, graatsiline, läbimõeldud olla ja vastavalt tegutseda ja seda alati ning komistamata. Tolstoi suurteos on suurepärane portree vene seltskonnast, kus küll iga roa juurde parimaid veine serveeritakse ja kus kulda ja vääriskive paremale ja vasakule loobitakse, aga nagu romaani jooksul üha rohkem ja kulminatsioonina eelviimases peatükis ilmneb: nad kõik vihkavad teineteist, siplevad võlgades ja on üdini võltsid.
Vaatasin hiljuti ja kirjeldasin ka siin viimast Anna karenina filmingut ja romaani lugedes paistis üha rohkem, kuivõrd hästi Tom Stoppard ja Joe Wright Tolstoi tooni tabanud on, kujutades kogu tegevust toimuvana peamiselt ühes suures teatrihoones, laval, kulisside taga ja publiku seas. (Film keskendub peamiselt Anna-Vronski-Karenini kolmnurgale, siinkohal on näiteks 1997. aasta filmivariant laiahaardelisem, aga ei lähe niivõrd süvitsi siseeludesse nagu 2012. aasta variant. Tolstoile jääb muidugi igasugune filming alla, mistõttu plaanin lähiajal 2000. aasta neljaosalise minisarja vaatamist.)
Romaan jutustab paljude paaride elust: Stiiva ja Dolly vananenud abielu, Levini ja Kitty häbelik üle-kändude-ja-kivide-kurameerimine, Vronski ja Kitty põgus flirt, Anna ja Karenini abielu nung muidugi Anna ja Vronski armulugu. Kõik need tegelased on tähtsad puslekillud ja kokkupandult avavad lugeja silmad kõigele, mis tolleaegses vene seltskonnas valesti. Romaan algab Stiiva mõtisklusega abielu teemadel - olla ju iseenesestmõistetav, et 30-aastane naine, kes oma mehele seitse last sünnitanud, peab mõistma, et kuigi mees teda armastab, on viimasel aga vajadus ja õigus noorte näitlejannade ja tantsijannadega end noorena hoida... Kõrgel ametikohal olevad riigiametnikud on saavutanud selle koha enamasti tänu oma vanematele, sugulastele või nende abikaasade vanematele ja sugulastele. Kui nende peres midagi seltskonnas skandaali põhjustavat peaks juhtuma ja nende prestiiž seetõttu vähenema, on nende karjäär läbi ja õnn sama kõrgele oksale jääda, milleni nad selleks hetkeks roninud on. Teatris käiakse vaid klatšimiseks ja oma sädelusega teiste suhtes üleoleku ja staatuse demonstreerimiseks. Huvi kultuuri vastu on pealiskaudne ja väetab pealiskaudseid vestlusi, kus vaid üks arvamus õigena kehtib. Põllumajanduslikest küsimustest ja talupoegade nigelatest palkadest ja hõivamismeetoditest jätan rääkimata, sest Levini mõtisklused antud teemadel pakkusid mulle kõige vähem huvi, kuigi Levin ise oma toore, ausa kestaga ja seltskondlikult kohmaka käitumisega jäi mulle meelde ühena vähestest sümpaatsetest tegelastest.
Siiski seisab Anna traagiline saatus esiplaanil ja iga lõppev Anna+Vronski=Peatükk tõi pettumuse ja tahtmise edasi lehitseda. Olenemata kogu selle suurepäraselt joonistatud, huvitava taustsüsteemi kaalust ja asjaolust, et kogu romaan tervikuna omab sellist tähtsust nagu ta jätkuvalt omab (sest ma olen Nabokovi, Faulkneri ja Dostojevskiga täiesti nõus) on selge, et Anna on Tolstoi opus magni põhiprotagonist ja kisub katki kõigi meie südamed, pannes lugeja enesesse vaatama ja tundma.
Miks on ta nii eriline?
- Anna on erakordselt ja omanäoliselt ilus nii nooremana, vanemana, neiuna, naisena, emana kui armukesena. Tema välimus, graatsia, kõne, kõnnak on midagi iselaadset.
- Anna mõtleb südamega ja julgeb järgida oma emotsioone. Ta pole aga ka rumal. Anna loeb, mõistab, mõtleb ja on tark naine mitmekesiste huvidega.
- Anna abikaasa on näotu, igav ja kuiv mees, kelle kõrge moraalitunne ja pühendumine religioonile tundub olevat vaid väline ja tegutsemine vaid seltskondlikust arvamusest ja heakskiidust motiveeritud. Sellest hoolimata austab Anna teda ja annab endast parima, et olla hea abikaasa ja ema.
- Annal on moraalne kompass ja ta võitleb hoolimata oma ülalkirjeldatud abikaasa võimetusest teda õnnelikuks teha armumise vastu ning üritab kiusatust pikka aega vältida, kuid ei saa lõpuks teisiti kui oma südamele truuks jääda.
- Anna käitub küll kohati irratsionaalselt ja ebakindlalt, kuid kirjeldab armukadedust endas deemonina. Väga tabav ja realistlik kirjeldus.
- Anna näeb maailma sellisena nagu ta on ja ei soovi kellelegi haiget teha. Ometi heidetakse ta seltskonnast välja tegude eest, mida enamik inimesi teeb, kuid mida on tabu avalikult teha, olgu need siis siirad või mitte. Anna viga on oma tegudega paljastada seltskonnale selle vead ja kahepalgelisus, mistõttu ta üksi jäetakse.
Vronski ja Anna armastust on kirjeldatud kõigi selle tunde võimalike varjunditega. Vronski armastuse tuline algfaas, hõõguv keskfaas, leekivad kõrgpunktid ja osaliselt söestunud kuid jätkuvalt hõõguv (lõputu) lõppfaas, mõlemi siseheitlused, vastastikune voodis visklemine teineteise tundeid analüüsides...
Nõnda keeruline on ühe suhte dünaamika ja ühe seltskonna dünaamika ja ühe perekonna dünaamika ja nõnda osavalt on Tolstoi mõistnud kõik need väikesed tükid üheks realistlikuks maaliks siduda. Ja ometi on kõige keskmes Anna, kõigi kirjeldustes Anna, kõigi argades südametes Anna, kes neid kõiki paremini mõistis, kui nemad teda kunagi mõista oskasid. Siinkohal meenub ka näiteks Dostojevski imeilusalt kirjutatud Vürst Mõškin ja olgem ausad, meenuvad nii mõnedki suurepäraste romaanide protagonistid, kes kõik südamesse ja mõtetesse jälje jätavad ja mõju avaldavad, kellest aga ometigi keegi niisugust hinge ei oma nagu Anna Karenina.
Igavene imetlus.
No comments:
Post a Comment