Tunduks, nagu oleks Päikesejänku taas talveunne langenud, sest raamatublogi oleks nagu unarusse jäänud... tegelikult on asi nii, et õpetan hetkel ülikoolis noortudengeid ja seetõttu pean nende jaoks tekste analüüsima, mis lugemispäevikus juba käsitletud.
Jõudsin aga nädalaks Eestisse ja kallis sõbranna kinkis mulle jõuluks hiljuti ilmunud Kivirähu "Maailma otsas", mis eesti autorite ilukirjanduse tabeleid valitseb. Läbi loetud sai ta kiirelt, sest tegu on kerge lugemisega. Läbi loetud sai ta mõtlikult, sest Kivirähul on teatavasti point. Läbi loetud sai ta muigega, sest Kivirähk oskab kirjutada tänapäevaselt ja samas ajatult, kirjeldades oma lihtsate tegelaste mõttemaailma valitud, aga lihtsakoelise sõnavara ja kergelt-kiirelt jooksva sündmustikuga, näidates samal ajal ka põlvkondadele ja stereotüüpidele omistatavaid klisheestsenaariume ja pannes sellega igapäevase üle muigama ja mõtlema.
Tegu on romaaniga tavaliste, lihtsate eestlaste eludest, mis kõik omavahel mingitpidi põimunud seeläbi, et tegelased samas baaris või samas majas liiguvad või nende lapsed samas pargis mängivad. On keskklassi emasid ja isasid, töö kaotanud intellektuaalseid joodikuid, kahtlase väärtusega dressareid ja pargipingilmagajaid ja noori välispidiselt mõtlevaid neiukesi. Igast üks kui täpne olla, sest Kivirähk on üpris edukalt võtnud kõikvõimalikud keskmise eestlase stereotüübid ja nende kompleksid ja probleemid välismaailmaga suhtlemisel ja teinud sellest maailmast (kohati ka figuuride eheduse nõudmiste tõttu väga labase) huumoriga pikitud jutustuse, mis mingil hetkel ühe tegelase ellu hüppab ja mingil hetkel sellesama tegelasega ka lõpetab.
Tegelaste sisemaailma on enamasti innukalt kirjeldatud, nende olematuid ambitsioone, nende soovi siit maailmast põgeneda ja olla ilus, tark ja edukas (osav ei pea olema) - kontrastiks siis pisikeste korterite ja tühjade rahakottide ja külmkappide reaalsus, mis idaeurooplasele niivõrd võõras ei tundugi. Kuigi tundub, et tegevus toimub kusagil nõukogude liidus (sic), on ometigi aeg praegu - Vabaduse väljaku lähedal lillemüüjalt võõrasemasid ostes makstakse eurodega.
Ma pole päris kindel, miks see romaan nii populaarne on - kas Kivirähu nime pärast või puhtalt sellepärast, et kogu see kurblik-koomiline maailm keskmise eestlase siiski veidi kvaliteetsemat eksistentsi ilusamatesse toonidesse seab. Paar peatükki on tõeliselt naljakad ja paar tegelast sellised, kes eesti kirjanduses 21. sajandil juba "kultuuri"pärandi mõttes peavad jäädvustatud saama.
Võttes "Maailma otsas" kui sotsiaalkriitilise mõttega teost ja realistlikku portreed vaesest elust maha jäänud ennast liiga tõsiselt võtvast eestlasest, on Kivirähk absoluutselt naelapea pihta tabanud. Ja just seetõttu loeb minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt keskmine eestlane just seda romaani väga hea meelega.
Siiski ei loe ma seda romaani teistkordselt. Tagasi "Ussisõnade" juurde, vat see oli klassika.
Kaunist kahe tuhande neljateistkümnendat, kallid raamatusõbrad!
Jõudsin aga nädalaks Eestisse ja kallis sõbranna kinkis mulle jõuluks hiljuti ilmunud Kivirähu "Maailma otsas", mis eesti autorite ilukirjanduse tabeleid valitseb. Läbi loetud sai ta kiirelt, sest tegu on kerge lugemisega. Läbi loetud sai ta mõtlikult, sest Kivirähul on teatavasti point. Läbi loetud sai ta muigega, sest Kivirähk oskab kirjutada tänapäevaselt ja samas ajatult, kirjeldades oma lihtsate tegelaste mõttemaailma valitud, aga lihtsakoelise sõnavara ja kergelt-kiirelt jooksva sündmustikuga, näidates samal ajal ka põlvkondadele ja stereotüüpidele omistatavaid klisheestsenaariume ja pannes sellega igapäevase üle muigama ja mõtlema.
Tegu on romaaniga tavaliste, lihtsate eestlaste eludest, mis kõik omavahel mingitpidi põimunud seeläbi, et tegelased samas baaris või samas majas liiguvad või nende lapsed samas pargis mängivad. On keskklassi emasid ja isasid, töö kaotanud intellektuaalseid joodikuid, kahtlase väärtusega dressareid ja pargipingilmagajaid ja noori välispidiselt mõtlevaid neiukesi. Igast üks kui täpne olla, sest Kivirähk on üpris edukalt võtnud kõikvõimalikud keskmise eestlase stereotüübid ja nende kompleksid ja probleemid välismaailmaga suhtlemisel ja teinud sellest maailmast (kohati ka figuuride eheduse nõudmiste tõttu väga labase) huumoriga pikitud jutustuse, mis mingil hetkel ühe tegelase ellu hüppab ja mingil hetkel sellesama tegelasega ka lõpetab.
Tegelaste sisemaailma on enamasti innukalt kirjeldatud, nende olematuid ambitsioone, nende soovi siit maailmast põgeneda ja olla ilus, tark ja edukas (osav ei pea olema) - kontrastiks siis pisikeste korterite ja tühjade rahakottide ja külmkappide reaalsus, mis idaeurooplasele niivõrd võõras ei tundugi. Kuigi tundub, et tegevus toimub kusagil nõukogude liidus (sic), on ometigi aeg praegu - Vabaduse väljaku lähedal lillemüüjalt võõrasemasid ostes makstakse eurodega.
Ma pole päris kindel, miks see romaan nii populaarne on - kas Kivirähu nime pärast või puhtalt sellepärast, et kogu see kurblik-koomiline maailm keskmise eestlase siiski veidi kvaliteetsemat eksistentsi ilusamatesse toonidesse seab. Paar peatükki on tõeliselt naljakad ja paar tegelast sellised, kes eesti kirjanduses 21. sajandil juba "kultuuri"pärandi mõttes peavad jäädvustatud saama.
Võttes "Maailma otsas" kui sotsiaalkriitilise mõttega teost ja realistlikku portreed vaesest elust maha jäänud ennast liiga tõsiselt võtvast eestlasest, on Kivirähk absoluutselt naelapea pihta tabanud. Ja just seetõttu loeb minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt keskmine eestlane just seda romaani väga hea meelega.
Siiski ei loe ma seda romaani teistkordselt. Tagasi "Ussisõnade" juurde, vat see oli klassika.
Kaunist kahe tuhande neljateistkümnendat, kallid raamatusõbrad!
No comments:
Post a Comment