Oh, traagilise saatuse pioneer, kuningas Oedipus, miks küsisid sa jumalatelt ja oraaklitelt ja karjustelt oma päritolu kohta, kui oleksid võinud õndsas teadmatuses oma ema voodisoojas veel palju õnnelikke aastaid veeta!
Sophoklese "Kuningas Oedipus" (nii umbes viiendal sajandil eKr üllitatud) on Tragöödia suure T-ga, sest see näidend jutustab sellest, kuidas oma saatusega pole võimalik võidelda ja kuidas mõnedele meist on kahjuks määratud osaks saama kurb saatus, sest jumalatel on omad tujud ja ideed ja kõigil surelikel inimestel ei ole võimalik nende soosingu osaks saada.
Kuningas Laiuse poja sündides kuulutati, et poiss mõrvab mingil hetkel oma isa ja naib oma ema. Selle kohutava saatuse vältimiseks (oli tal nüüd mõtteis enese või pigem poja heaolu - no vahet pole) andis kuningas oma poja lihtinimestele kasvatada ja ei saanud noodki teada, kelle lapsega on päriselt tegu, sest nagu hiljem Oedipuse jutust selgub, oli ta arvamusel, et tema esivanemad naaberlinna kuningasoost pärinevad...
Igatahes on Oedipusest näidendi alguse hetkel saanud Teeba kuningas, kuna tal õnnestus lahendada Sfinksi mõistatus ja seetõttu Teeba linn hukatusest päästa. Kahjuks ei tea ta veel, et tegu on veel suurema hukatusega ja hakkab otsima oma isa mõrvarit, kuigi teda sellel rajal kõndimise eest hoiatatakse. Pärast põhjalikke uurimisi ja küsitlemisi selgubki, et Oedipus on juhusliku maanteel toimunud mina-ei-lähe-kitsalt-teelt-kõrvale-tüüpi intsidendi käigus mõrvanud oma isa, kuningas Laiuse, ja tänu Sfinksi mõistatuse lahendamisele saanud koos kuningriigiga käiva kuninganna Jocasta abikaasaks. Oedipusele jõuab see kõik kohale ja tulemusena torkab ta enesel silmad peast, et mitte enam näha, mis jubedaid jubedusi ta on sellele kuningriigile lasknud osaks saada - oma isale, emale, lastele, vendadele ja õdedele. Kes neist nüüd täpselt kes on? Valusad küsimused.
Oedipuse tragöödia on üks neist mitmetest traagilistest jutustustest, mis hoiatab tolleaegse jumalad-näevad-kõike-ja-valitsevad-meie-saatuse-üle-tüüpi maailmapildi kohaselt oma saatuse enda kätesse võtmise eest. Ükskõik kuidas kuningas ka poleks üritanud vältida ennustust, ikkagi oleks see juhtunud, sest jumalad on nii ette näinud. Ta oleks pidanud noore Oedipuse kohe jumalate juurde tagasi saatma, sel juhul oleks aga isa tapnud poja, mis pole ka sugugi parem kui poeg, kes tapab isa. Keeruline olukord...
Oedipus on oma ülla iseloomu, õiglase meele ja ilmselgelt teistest peajagu kõrgemal oleva mõistusega igatpidi asjalik ja kuninga positsiooni vääriline kodanik, kel on nii kuninglikud sugemed kui ka kuninglik olemus ja mõtteviis. See lisab asjale muidugi veel rohkem traagikat...
Isiklikult soovitaksin leida see näidend kohaliku teatri repertuaarist, sest see on tõeline traagika ja taaskord üks neist meestest, kelle kohal Hamletile sarmaselt hõljub isa vaim ja kelle kogu siseelu rikutakse sellepärast täielikult, ja selline ühe inimese emotsionaalne kildudeks purunemine on alati vaatamist väärt. Näidendid on mõeldud laval jälgimiseks, mitte lugemiseks - või siis seoses näidendi vaatamisega lugemiseks.
Oh, näeksin ma vaid seda versiooni suurepärase Ralph Fiennesiga nimirollis:
Sophoklese "Kuningas Oedipus" (nii umbes viiendal sajandil eKr üllitatud) on Tragöödia suure T-ga, sest see näidend jutustab sellest, kuidas oma saatusega pole võimalik võidelda ja kuidas mõnedele meist on kahjuks määratud osaks saama kurb saatus, sest jumalatel on omad tujud ja ideed ja kõigil surelikel inimestel ei ole võimalik nende soosingu osaks saada.
Kuningas Laiuse poja sündides kuulutati, et poiss mõrvab mingil hetkel oma isa ja naib oma ema. Selle kohutava saatuse vältimiseks (oli tal nüüd mõtteis enese või pigem poja heaolu - no vahet pole) andis kuningas oma poja lihtinimestele kasvatada ja ei saanud noodki teada, kelle lapsega on päriselt tegu, sest nagu hiljem Oedipuse jutust selgub, oli ta arvamusel, et tema esivanemad naaberlinna kuningasoost pärinevad...
Igatahes on Oedipusest näidendi alguse hetkel saanud Teeba kuningas, kuna tal õnnestus lahendada Sfinksi mõistatus ja seetõttu Teeba linn hukatusest päästa. Kahjuks ei tea ta veel, et tegu on veel suurema hukatusega ja hakkab otsima oma isa mõrvarit, kuigi teda sellel rajal kõndimise eest hoiatatakse. Pärast põhjalikke uurimisi ja küsitlemisi selgubki, et Oedipus on juhusliku maanteel toimunud mina-ei-lähe-kitsalt-teelt-kõrvale-tüüpi intsidendi käigus mõrvanud oma isa, kuningas Laiuse, ja tänu Sfinksi mõistatuse lahendamisele saanud koos kuningriigiga käiva kuninganna Jocasta abikaasaks. Oedipusele jõuab see kõik kohale ja tulemusena torkab ta enesel silmad peast, et mitte enam näha, mis jubedaid jubedusi ta on sellele kuningriigile lasknud osaks saada - oma isale, emale, lastele, vendadele ja õdedele. Kes neist nüüd täpselt kes on? Valusad küsimused.
Oedipuse tragöödia on üks neist mitmetest traagilistest jutustustest, mis hoiatab tolleaegse jumalad-näevad-kõike-ja-valitsevad-meie-saatuse-üle-tüüpi maailmapildi kohaselt oma saatuse enda kätesse võtmise eest. Ükskõik kuidas kuningas ka poleks üritanud vältida ennustust, ikkagi oleks see juhtunud, sest jumalad on nii ette näinud. Ta oleks pidanud noore Oedipuse kohe jumalate juurde tagasi saatma, sel juhul oleks aga isa tapnud poja, mis pole ka sugugi parem kui poeg, kes tapab isa. Keeruline olukord...
Oedipus on oma ülla iseloomu, õiglase meele ja ilmselgelt teistest peajagu kõrgemal oleva mõistusega igatpidi asjalik ja kuninga positsiooni vääriline kodanik, kel on nii kuninglikud sugemed kui ka kuninglik olemus ja mõtteviis. See lisab asjale muidugi veel rohkem traagikat...
Isiklikult soovitaksin leida see näidend kohaliku teatri repertuaarist, sest see on tõeline traagika ja taaskord üks neist meestest, kelle kohal Hamletile sarmaselt hõljub isa vaim ja kelle kogu siseelu rikutakse sellepärast täielikult, ja selline ühe inimese emotsionaalne kildudeks purunemine on alati vaatamist väärt. Näidendid on mõeldud laval jälgimiseks, mitte lugemiseks - või siis seoses näidendi vaatamisega lugemiseks.
Oh, näeksin ma vaid seda versiooni suurepärase Ralph Fiennesiga nimirollis:
No comments:
Post a Comment