Läksin kanada kirjaniku Yann Marteli 2001. aastal ilmunud romaani "Pii elu" (Life of Pi) Ang Lee poolt filmilinale toodud versiooni vaatama, sest mu hing oli tol hommikul tume ja nõudis midagi puhastavat. Treileri põhjal olin aru saanud, et tegu on looga ühe mehe uskumatust seiklusest ja tema heitlusest looduse ja Jumalaga. N.ö. vanamees ja meri, aga eksootilise värvinguga, sest Piscine "Pii" Molitor Patel pärineb Indiast ja tõeline seiklus algab tema merereisiga Kanadasse, aga enne seda rulluvad vaataja ette mitmed kaunid ja nii mõnedki lustakad olevused, kes pere omandis Pondicherry loomaaias rahulikult oma päeva veedavad. Rahalistel põhjustel otsustab Pii isa Kanadasse reisida ja loomad kaasa võtta, torm merel põhjustab aga laevahuku ja nii peab Pii ainsa ellujäänud inimolevusena merel hakkama saama. Aga mitte üksi, sest ellu on jäänud ka Richard Parker, täiskasvanud ja üpris tujukas Bengali tiiger. koos elavad nad üle seitsme kuu avamerel väikese vahepeatusega väga müstilisel saarel...
Kuivõrd on tegu allegooria või metafoorina mõistetava looga ja et raamat ise kolmes jaos on: Pii otsingud õige või talle sobivaima religiooni või usu järgi (ja küsimus, kas ja kelle või mille ta nende otsingute kulminatsioonipunktis, lainetes hulpides, leidis, millele ta ise vähemalt filmis refleksiivselt vastab, kui noor kirjanik, kelle Pii vanaonu (?) tema juurde saatis, temalt selle uskumatu reisi kohta küsib), kuud merel ja Pii jutustus laevafirma ametnikele, kus asendab temaga paati jaganud loomad (lühiajaliselt viibisid paadis ja organgutan, sebra ja hüään) laevas olnud inimestega. Pii ise oleks sel juhul tiiger ja selle kohaselt võiks öelda, et ta võitles kogu aja iseendaga. Richard Parker lahkus tagasi vaatamata džunglisse, kui Pii lõpuks Mehhiko randa jõudis... seega lahkus Pii loomalik osa tsivilisatsiooni rüppe naasedes?
See küsimus jääb igaühele vastamiseks ja kuna vastus tundub minu jaoks üpris ilmselge, muudab see loo tähenduse veel palju kihilisemaks. Kumb lugu laevafirma ametnikele rohkem meeldib - eks vaadake film lõpuni.
Igatahes on tegu ilusa, lihtsalt esteetiliselt ilusa, loodusjõude võimsalt portreteeriva filmida - merelained, tuul, välk, päikesepaiste, looduse võime olla täiesti rahulik ja tasakaalus ja paari tunni pärast loopida kõiki, kes julgenud merele tulla. Samamoodi annab mõtteainet saar, mis päeval elu annab ja selle öösel jälle võtab.
Emotsionaalse kihilisuse lisab muidugi sõnatu peategelane Richard Parker, kes oma pilkude ja žestidega oh kui palju tundub ütlevat ja kes hoolimata oma loomalikule loomusele killukese võrra inimlikumaks tundub muutuvat, samal ajal kui Pii loomalikumaks muutub. Tasakaalu saabumiseni.
Kuna protagonisti näol on tegu india kodanikuga ja kuna autor veetis ise üle aasta Indias religioosseid tekste tudeerides, ei üllata mind ka see sõnum sugugi. See on üpris lihtne ka ilma subtekstita. Aga selleski peitub "Pii elu" võlu - lihtsus nüanssides ja nüansside lihtsus jäädes ometi nüanssiderikkaks.
See film haarab endasse ja võtab ühendust praktiliselt kõigi inimlike emotsioonidega, kuni kuulaja-vaataja pärast naermist, kartmist, mõtisklemist, nutmist ja naermist mingil hetkel nukralt tõdeb, et film sai läbi.
Loen kindlasti ka selle raamatu läbi mingil hetkel tulevikus.
Tolkieni 1937. aastal ilmunud romaani "Kääbiku" filmitriloogia esimene osa ilmus eelmisel aastal ja mina hakkasin seda eile õhtul vaatama, sest mul oli vaja mingit ajuvaba tegevust kahe kirjatüki vahele ja õhtusögi kõrvale. Olen "Sõrmuste isandat" lugenud ja triloogia mitu korda läbi vaadanud, aga "Kääbikut" olen ammu-ammu eesti keeles läbi lugenud ja inglisekeelset nö. täisvarianti vaid põgusalt lehitsenud ja seetõttu ka superfänn ei ole.
Ka siinkohal on - võrdluseks - tegu noore Bilbo eneseleidmisega - tema puhas süda leiab julguse võidelda nende eest, kes talle kalliks on saanud ja kääbikust saab vapper mees. Sümpaatiat tekitab samamoodi . Nagu "Sõrmuste isandas" on "Kääbik" täidetud müstiliste legendidega (dark place, dark times jnejnejne), eepiliste võitlusstseenide, eepiliste mäestikuületamisstseenidega, eepiliste haldate linnas aset leidvate stseenidega, ja... ee... veel rohkemate eepiliste võitlusstseenidega.
Mul pole midagi selle vastu, et Keskmaa ajalooga natuke lähemalt tutvuda ja Bilbo rännakut jälgida. Lugu on põnev, visuaalid on kaunid, elukad on kaunid või jälgid, just täpselt nii nagu filmi tegijad seda kavatsesid, ja eepilised rännu-, võitlus-, kohtumis-, lahkumis- ja tapmisstseenid on väga eepilised.
Probleeme oli aga kaks, mis mul täierinnalist nautimist takistasid:
Esiteks toimus kõik väga aeglaselt ja iga natukese aja tagant oli vaja seletada miskiste tegelaste, vaenlaste, kurjade elukate, relvade, laulude, kaartide jm algetest ja seda kõike eepilises aeglases tempos mõjuva madala häälega. See raamat oleks võinud minu poolest kolm tundi kestvas filmis (esimene osa kestis 2:50, no ütleme 15-20 minutit juurde ja voila) olla supersuurepärane eepiline kliimaks või pigem siis post-prekliimaks (sest kääbik on ju filmi kontekstis sõrmusta isanda prequel). Aga tempo oli na aeglane, et ma vaatasin seda tükikaupa ja tõesti taustafilmina.
Teiseks tundus mulle enamik sellest filmist nagu sõrmuste isanda taaskasutatud stseenide kogumik. Ma saan aru, et teatud temaatiline filmimuusika on teatud teemade jaoks tähtis ja keskne ja superfännid vaimustusid nendel hetkedel. Ma tundsin selle muusika ära. Samuti värvid ja näoilmed ja hääletoonid. See kuulub kõik eepilisse Peter Jacksoni ja Tolkieni supereepilisse maailma. Ja see on ilus ja kaasahaarav. Aga ikkagi vaatasin ma "Kääbikut" kui taustal jooksvat filmi.
Ja tal on kavas teha /tegemisel veel kaks filmi... oeh.
Muidugi ma vaatan neid. Aga taustal jooksvana.
Kokkuvõtteks tuleb vist tõdeda, et inimlikumad fantaasiamaailmad paeluvad mind rohkem.
"Pii elu" on superfilm. Minge vaatama.
Kuivõrd on tegu allegooria või metafoorina mõistetava looga ja et raamat ise kolmes jaos on: Pii otsingud õige või talle sobivaima religiooni või usu järgi (ja küsimus, kas ja kelle või mille ta nende otsingute kulminatsioonipunktis, lainetes hulpides, leidis, millele ta ise vähemalt filmis refleksiivselt vastab, kui noor kirjanik, kelle Pii vanaonu (?) tema juurde saatis, temalt selle uskumatu reisi kohta küsib), kuud merel ja Pii jutustus laevafirma ametnikele, kus asendab temaga paati jaganud loomad (lühiajaliselt viibisid paadis ja organgutan, sebra ja hüään) laevas olnud inimestega. Pii ise oleks sel juhul tiiger ja selle kohaselt võiks öelda, et ta võitles kogu aja iseendaga. Richard Parker lahkus tagasi vaatamata džunglisse, kui Pii lõpuks Mehhiko randa jõudis... seega lahkus Pii loomalik osa tsivilisatsiooni rüppe naasedes?
See küsimus jääb igaühele vastamiseks ja kuna vastus tundub minu jaoks üpris ilmselge, muudab see loo tähenduse veel palju kihilisemaks. Kumb lugu laevafirma ametnikele rohkem meeldib - eks vaadake film lõpuni.
Igatahes on tegu ilusa, lihtsalt esteetiliselt ilusa, loodusjõude võimsalt portreteeriva filmida - merelained, tuul, välk, päikesepaiste, looduse võime olla täiesti rahulik ja tasakaalus ja paari tunni pärast loopida kõiki, kes julgenud merele tulla. Samamoodi annab mõtteainet saar, mis päeval elu annab ja selle öösel jälle võtab.
Emotsionaalse kihilisuse lisab muidugi sõnatu peategelane Richard Parker, kes oma pilkude ja žestidega oh kui palju tundub ütlevat ja kes hoolimata oma loomalikule loomusele killukese võrra inimlikumaks tundub muutuvat, samal ajal kui Pii loomalikumaks muutub. Tasakaalu saabumiseni.
Kuna protagonisti näol on tegu india kodanikuga ja kuna autor veetis ise üle aasta Indias religioosseid tekste tudeerides, ei üllata mind ka see sõnum sugugi. See on üpris lihtne ka ilma subtekstita. Aga selleski peitub "Pii elu" võlu - lihtsus nüanssides ja nüansside lihtsus jäädes ometi nüanssiderikkaks.
See film haarab endasse ja võtab ühendust praktiliselt kõigi inimlike emotsioonidega, kuni kuulaja-vaataja pärast naermist, kartmist, mõtisklemist, nutmist ja naermist mingil hetkel nukralt tõdeb, et film sai läbi.
Loen kindlasti ka selle raamatu läbi mingil hetkel tulevikus.
Tolkieni 1937. aastal ilmunud romaani "Kääbiku" filmitriloogia esimene osa ilmus eelmisel aastal ja mina hakkasin seda eile õhtul vaatama, sest mul oli vaja mingit ajuvaba tegevust kahe kirjatüki vahele ja õhtusögi kõrvale. Olen "Sõrmuste isandat" lugenud ja triloogia mitu korda läbi vaadanud, aga "Kääbikut" olen ammu-ammu eesti keeles läbi lugenud ja inglisekeelset nö. täisvarianti vaid põgusalt lehitsenud ja seetõttu ka superfänn ei ole.
Ka siinkohal on - võrdluseks - tegu noore Bilbo eneseleidmisega - tema puhas süda leiab julguse võidelda nende eest, kes talle kalliks on saanud ja kääbikust saab vapper mees. Sümpaatiat tekitab samamoodi . Nagu "Sõrmuste isandas" on "Kääbik" täidetud müstiliste legendidega (dark place, dark times jnejnejne), eepiliste võitlusstseenide, eepiliste mäestikuületamisstseenidega, eepiliste haldate linnas aset leidvate stseenidega, ja... ee... veel rohkemate eepiliste võitlusstseenidega.
Mul pole midagi selle vastu, et Keskmaa ajalooga natuke lähemalt tutvuda ja Bilbo rännakut jälgida. Lugu on põnev, visuaalid on kaunid, elukad on kaunid või jälgid, just täpselt nii nagu filmi tegijad seda kavatsesid, ja eepilised rännu-, võitlus-, kohtumis-, lahkumis- ja tapmisstseenid on väga eepilised.
Probleeme oli aga kaks, mis mul täierinnalist nautimist takistasid:
Esiteks toimus kõik väga aeglaselt ja iga natukese aja tagant oli vaja seletada miskiste tegelaste, vaenlaste, kurjade elukate, relvade, laulude, kaartide jm algetest ja seda kõike eepilises aeglases tempos mõjuva madala häälega. See raamat oleks võinud minu poolest kolm tundi kestvas filmis (esimene osa kestis 2:50, no ütleme 15-20 minutit juurde ja voila) olla supersuurepärane eepiline kliimaks või pigem siis post-prekliimaks (sest kääbik on ju filmi kontekstis sõrmusta isanda prequel). Aga tempo oli na aeglane, et ma vaatasin seda tükikaupa ja tõesti taustafilmina.
Teiseks tundus mulle enamik sellest filmist nagu sõrmuste isanda taaskasutatud stseenide kogumik. Ma saan aru, et teatud temaatiline filmimuusika on teatud teemade jaoks tähtis ja keskne ja superfännid vaimustusid nendel hetkedel. Ma tundsin selle muusika ära. Samuti värvid ja näoilmed ja hääletoonid. See kuulub kõik eepilisse Peter Jacksoni ja Tolkieni supereepilisse maailma. Ja see on ilus ja kaasahaarav. Aga ikkagi vaatasin ma "Kääbikut" kui taustal jooksvat filmi.
Ja tal on kavas teha /tegemisel veel kaks filmi... oeh.
Muidugi ma vaatan neid. Aga taustal jooksvana.
Kokkuvõtteks tuleb vist tõdeda, et inimlikumad fantaasiamaailmad paeluvad mind rohkem.
"Pii elu" on superfilm. Minge vaatama.
No comments:
Post a Comment