Mart Sander: "Litsid: Naiste sõda. II raamat"

Eesti kirjanik Mart Sander (sünd. 1967) on pigem tuntud muusiku, lavastaja ning saatejuhina, kuid avaldas oma esimese novellikogu "Mercator" juba aastal 1994 ning on sellest ajast peale avaldanud inglise keeles nii romaane kui näidendeid. "Litside" sari on ühtlasti Sanderi esimesed eestikeelsed romaanid.

Triloogia esimene raamat ilmus aastal 2016 ning pälvis minupoolse absoluutse heakskiidu kui tavainimese perspektiivist Teise maailmasõja aegset Eestit kujutav, kuid samaaegselt oma kehaga raha teeniva naise argimuredest realistlikult pajatav, põnev ning värviline romaan. 

Alapealkirja "Naiste sõda" kandev romaan tõi lugejani erineva rahvusliku taustaga naiste sõjaga seotud arvamused, hirmud ning lootused ja käsitles kompleksset okupantide vahetumise ning hirmuvalitsuse suuna ja suunaja muutumise.

"Litside" esimesest raamatust kirjutasin läinud aastal siin (link).

Triloogiate üldine häda on alati olnud nende teleoloogia - sihile suunatud kirjutamise käigus jääb kolmiku keskmine laps üldiselt tähelepanuta. Triloogiate teised osad on nii filmilinal kui kirjanduse maailmas kahjuks pahatihti määratud jääma vaheetapiks ja nii juhtus ka "Litside" teise raamatuga. Romaani sisu on nii figuuride kui sündmuste tasandil tunduvalt õhem kui esimeses osas, intriige ja tegelaste vahelisi konflikte on arvuliselt vähem ning keskendutakse Proua Kuke mineviku-müsteeriumide lahenduste sissejuhatusele.

Kui esimene osa käsitles sarja ekspositsioonina arvukate neidude taustasid, saatusi ning tegeles nendega veidi pikemalt, juhatamaks sisse ja haaramaks lugejat, keskendub teine osa paarile seigale neidude suhetest teatud ajaloost tuntud noormeestega, mis põimib "Litsid" nö. päris ajalooga; samuti keskendub teine raamat Proua Kuke minevikuga seotud saladustega; teise osa sisse toodud on NSVLi elu ja argielu pisiasjade ohtlikkuse kontekstis väga intensiivne stseen seoses härrastemaja juhataja Proua Kuke kinnivõtmise ning ülekuulamisega, kuid näiteks teise romaani lõpp on vaid sissejuhatav pingeline poolik olukord: avanev uks, mille taga ootamas müstiline tegelane. 

Võrdluseks esimese osa 277 leheküljega kätkeb teine romaan 236 lehekülge ehk siis umbes ühe peatüki võrra vähem. Mõlemad romaanid on dialoogirikkad ning mahlakalt kirjutatud, kuid siiski jääb teisest osast puudu see miski, mis esimese osa niivõrd hästi täitis. Tundub, et Sander on isegi  juba pigem kolmanda romaani kirjutamise ootusärevuses. Teine raamat on hea - kuid esimene on lihtsalt parem.

"Litside" esimene osa oli niivõrd tugev raamat, et sellele väärilist järglast üllitada oleks väga raske olnud.

Triloogiana omab "Litsid. Naiste sõda" aga väga tähtsat kohta eesti kirjanduse ajaloos ning ootan põnevusega kolmanda osa ilmumist, millele panustan suurelt. Oleksin väga pettunud, kui Sanderil iseendale tehtud nõudeid täita ei õnnestuks.

Mart Kadastik: "Eluaegne" (2015)

Eesti kirjaniku ning ajakirjaniku Mart Kadastiku (sünd. 1955) sulest on nüüdseks ilmunud neli ilukirjanduslikku romaani: „Kevad saabub sügisel“ (2013), „Suvi sulab talvel“ (2013); Katariina Tammertiga kirjutatud „Paarismäng“ (2014) ning "Eluaegne" (2015). Kadastiku sulest on aga ilmunud ohtralt ajalehesisu: autor oli aastatel 1977–1998 "Edasi" ning seejärel "Postimehe" peatoimetaja.

Kadastiku põhileivaks tunduvad olevat üldinimlikud teemad nagu meeste ja naiste vahelised suhted, meheksolemine elu kuldses sügises, ning seksuaalsusega seotud küsimused, fantaasia segunemine reaalsusega ning iseenese seksuaalne leidmine. Neid teemasid käsitlevad laias laastus kõik ülalmainitud romaanid.

Seksuaalfantaasiate ning -traumade ja sellest lähtuva eneseleidmisega tegeleb ka Kadastiku neljas romaan, "Eluaegne", mis toob lugejani Nils-Kaspar Koppeli väga huvitava eluloo. Oma elu esimeses pooles Kaspari ning teises pooles Nilsi nime kandev noormees elaks läbi justkui mitu elulugu: noore tudengina prantsuse keele professori haardes, NSVLi spioonina põrudes, ärimehena edu saavutades ning suhetes naistega neid mõista üritades neist kaugenedes.

Et Nils ja Kaspar justkui kaks erinevat figuuri oleksid, põhjendab romaani narratiiv: tudengipõlves välismaal õppides vabameelselt tudengineiu ühemõttelisest pakkumisest keeldunud ning hiljem sügava trauma läbi elanud Kaspar otsustab mineviku selja taha jätta ning enesele kindlad eesmärgid seada. Temast saab prantsuse pesu ning muud kaupa importeeriv edukas, jõukas ärimees. Nilsil arenevad mitmed suhted erinevat tüüpi naistega, kuid tõelise sideme või enese neis leidmine osutub väga keeruliseks.

Nils/Kaspar (sic!) on kohati skurriilne, kohati realistlik, kohati väga pingutatult seksuaalsusest motiveeritud ning kohati lihtsalt hädine meestüüp, mis teeb temast ühtlasi ebasümpaatse ning samas väga huvitava figuuri. Tema suhted tugevate, nõrkade, noorte, rumalate, iseseisvate naistega ning tema maneer läbi lillede jutt jätta ning asjadele kohe ning otsekoheselt läheneda on sümpaatne, kuid tekitab enamikus naistes tõkkeid ning konflikte. 

Võiks ühest küljest argumenteerida, et Kadastikul pole oma naisfiguuride kujutamine õnnestunud niivõrd elutruult kui vägagi mitmekihilise Nils/Kaspari loomine: mitmed kõrvalised naised esindavad vaid tüüpe; neil on protagonisti erinevate külgede esiletoomise, mitte naise ja mehe dünaamika objektiivse lahkamise funktsioon. Kuid need on Nilsi jaoks suures plaanis ka tähtsusetud naised - tema elu läbivalt voolivaid naisi lahatakse piisaval määral.

Dialoogid on kohati väga huvitavad ning sõnastus ja stiil tihti äärmiselt omapärased, kuid Kadastiku stiil on vonklev – mitmed leheküljed haaravad endasse ja on nauditavad, kuid mitmed lõigud jäävad oma stilistiliste klisheede taha kinni.

"Eluaegse" figuuridevahelise dünaamia ning psühholoogilise arengu pärlid on romaani kesksed – eluaegsed – suhted Hege ning Kaspari/-Nilsi ning Irmeni ja Nilsi vahel – realistlikult edutud ning viljatud, kuid täis kahe soo püüdeid teineteisele läheneda, figuuride areng, isiklike traumade ületamine ning selle läbi seotud olemine ja lõpuks siiski vaid enesesse jäämine. Romaani lõpp, olgu ta ootamatu, on siiski oodatav, kuid siiski on kahju romaani käest panna.

Eriti huvitav ja eesti kirjanduses vähekäsitletud aspekt on seksuaalsed huvid, kalduvused, normist väljapoole jäävad erutavad asjad, nagu Nilsi kalduvus vägivallale ning seksiakti vaatamisest saadud nauding, mida naine, kellega Nils seda jagada sooviks, jagada ei taha ega saa. Samaegselt on üpris selgelt psühholoogiliselt näidatud, millisest traumast on Nilsil sellised soovid tärganud. Nii jääks Kadastiku figuuride seksuaalne dünaamika siiski kuidagi kuivaks ja kliiniliseks.

Teisalt käsitleb Kadastik näiteks vägistamise erutavuse temaatikat väga subjektiivselt mehe seisukohast, mis on üpris radikaalne ja räige, kuid võiks seletada üht-teist meeste mõttemaailmast ning fantaasiast ja fantaasia täitmisest või täitmata jäämisest ja erinevustest fantaasia ja reaalsuse vahel. Kuidas Nilsi mineviku varjud pidevalt jälitavad ja kuidas tema unenäod teda piinavad, on väga haarav lugeda. Ka see sund ning see rahutus on - eluaegne. Ilmselgelt suurepäraselt valitud pealkiri!

Ühesõnaga - keeruline raamat mitmete häirivate, mitmete ülihuvitavate aspektidega. Houellebeqci või Knausgårdi fännidele pakub Kadastik kindlasti pinget, nõrganärvilistele mitte. Mind ta intrigeeris ja loen teda ilmselt tulevikuski.