Eesti kirjanik Mart Sander (sünd. 1967) on pigem tuntud muusiku, lavastaja ning saatejuhina, kuid avaldas oma esimese novellikogu "Mercator" juba aastal 1994 ning on sellest ajast peale avaldanud inglise keeles nii romaane kui näidendeid. "Litside" sari on ühtlasti Sanderi esimesed eestikeelsed romaanid.
Triloogia esimene raamat ilmus aastal 2016 ning pälvis minupoolse absoluutse heakskiidu kui tavainimese perspektiivist Teise maailmasõja aegset Eestit kujutav, kuid samaaegselt oma kehaga raha teeniva naise argimuredest realistlikult pajatav, põnev ning värviline romaan.
Alapealkirja "Naiste sõda" kandev romaan tõi lugejani erineva rahvusliku taustaga naiste sõjaga seotud arvamused, hirmud ning lootused ja käsitles kompleksset okupantide vahetumise ning hirmuvalitsuse suuna ja suunaja muutumise.
"Litside" esimesest raamatust kirjutasin läinud aastal siin (link).
Triloogiate üldine häda on alati olnud nende teleoloogia - sihile suunatud kirjutamise käigus jääb kolmiku keskmine laps üldiselt tähelepanuta. Triloogiate teised osad on nii filmilinal kui kirjanduse maailmas kahjuks pahatihti määratud jääma vaheetapiks ja nii juhtus ka "Litside" teise raamatuga. Romaani sisu on nii figuuride kui sündmuste tasandil tunduvalt õhem kui esimeses osas, intriige ja tegelaste vahelisi konflikte on arvuliselt vähem ning keskendutakse Proua Kuke mineviku-müsteeriumide lahenduste sissejuhatusele.
Kui esimene osa käsitles sarja ekspositsioonina arvukate neidude taustasid, saatusi ning tegeles nendega veidi pikemalt, juhatamaks sisse ja haaramaks lugejat, keskendub teine osa paarile seigale neidude suhetest teatud ajaloost tuntud noormeestega, mis põimib "Litsid" nö. päris ajalooga; samuti keskendub teine raamat Proua Kuke minevikuga seotud saladustega; teise osa sisse toodud on NSVLi elu ja argielu pisiasjade ohtlikkuse kontekstis väga intensiivne stseen seoses härrastemaja juhataja Proua Kuke kinnivõtmise ning ülekuulamisega, kuid näiteks teise romaani lõpp on vaid sissejuhatav pingeline poolik olukord: avanev uks, mille taga ootamas müstiline tegelane.
Võrdluseks esimese osa 277 leheküljega kätkeb teine romaan 236 lehekülge ehk siis umbes ühe peatüki võrra vähem. Mõlemad romaanid on dialoogirikkad ning mahlakalt kirjutatud, kuid siiski jääb teisest osast puudu see miski, mis esimese osa niivõrd hästi täitis. Tundub, et Sander on isegi juba pigem kolmanda romaani kirjutamise ootusärevuses. Teine raamat on hea - kuid esimene on lihtsalt parem.
"Litside" esimene osa oli niivõrd tugev raamat, et sellele väärilist järglast üllitada oleks väga raske olnud.
Triloogiana omab "Litsid. Naiste sõda" aga väga tähtsat kohta eesti kirjanduse ajaloos ning ootan põnevusega kolmanda osa ilmumist, millele panustan suurelt. Oleksin väga pettunud, kui Sanderil iseendale tehtud nõudeid täita ei õnnestuks.
No comments:
Post a Comment