Mart Sander: "Litsid: Naiste sõda. II raamat"

Eesti kirjanik Mart Sander (sünd. 1967) on pigem tuntud muusiku, lavastaja ning saatejuhina, kuid avaldas oma esimese novellikogu "Mercator" juba aastal 1994 ning on sellest ajast peale avaldanud inglise keeles nii romaane kui näidendeid. "Litside" sari on ühtlasti Sanderi esimesed eestikeelsed romaanid.

Triloogia esimene raamat ilmus aastal 2016 ning pälvis minupoolse absoluutse heakskiidu kui tavainimese perspektiivist Teise maailmasõja aegset Eestit kujutav, kuid samaaegselt oma kehaga raha teeniva naise argimuredest realistlikult pajatav, põnev ning värviline romaan. 

Alapealkirja "Naiste sõda" kandev romaan tõi lugejani erineva rahvusliku taustaga naiste sõjaga seotud arvamused, hirmud ning lootused ja käsitles kompleksset okupantide vahetumise ning hirmuvalitsuse suuna ja suunaja muutumise.

"Litside" esimesest raamatust kirjutasin läinud aastal siin (link).

Triloogiate üldine häda on alati olnud nende teleoloogia - sihile suunatud kirjutamise käigus jääb kolmiku keskmine laps üldiselt tähelepanuta. Triloogiate teised osad on nii filmilinal kui kirjanduse maailmas kahjuks pahatihti määratud jääma vaheetapiks ja nii juhtus ka "Litside" teise raamatuga. Romaani sisu on nii figuuride kui sündmuste tasandil tunduvalt õhem kui esimeses osas, intriige ja tegelaste vahelisi konflikte on arvuliselt vähem ning keskendutakse Proua Kuke mineviku-müsteeriumide lahenduste sissejuhatusele.

Kui esimene osa käsitles sarja ekspositsioonina arvukate neidude taustasid, saatusi ning tegeles nendega veidi pikemalt, juhatamaks sisse ja haaramaks lugejat, keskendub teine osa paarile seigale neidude suhetest teatud ajaloost tuntud noormeestega, mis põimib "Litsid" nö. päris ajalooga; samuti keskendub teine raamat Proua Kuke minevikuga seotud saladustega; teise osa sisse toodud on NSVLi elu ja argielu pisiasjade ohtlikkuse kontekstis väga intensiivne stseen seoses härrastemaja juhataja Proua Kuke kinnivõtmise ning ülekuulamisega, kuid näiteks teise romaani lõpp on vaid sissejuhatav pingeline poolik olukord: avanev uks, mille taga ootamas müstiline tegelane. 

Võrdluseks esimese osa 277 leheküljega kätkeb teine romaan 236 lehekülge ehk siis umbes ühe peatüki võrra vähem. Mõlemad romaanid on dialoogirikkad ning mahlakalt kirjutatud, kuid siiski jääb teisest osast puudu see miski, mis esimese osa niivõrd hästi täitis. Tundub, et Sander on isegi  juba pigem kolmanda romaani kirjutamise ootusärevuses. Teine raamat on hea - kuid esimene on lihtsalt parem.

"Litside" esimene osa oli niivõrd tugev raamat, et sellele väärilist järglast üllitada oleks väga raske olnud.

Triloogiana omab "Litsid. Naiste sõda" aga väga tähtsat kohta eesti kirjanduse ajaloos ning ootan põnevusega kolmanda osa ilmumist, millele panustan suurelt. Oleksin väga pettunud, kui Sanderil iseendale tehtud nõudeid täita ei õnnestuks.

Mart Sander: "Litsid. Naiste sõda" (2015)

Eesti kirjanik Mart Sander (sünd. 1967) on pigem tuntud muusiku, lavastaja ning saatejuhina, kuid avaldas oma esimese novellikogu "Mercator" juba aastal 1994 ning on sellest ajast peale avaldanud inglise keeles nii romaane kui näidendeid. Sel aastal ilmunud "Litsid" on Sanderi esimene eestikeelne romaan.

"Litsid" on kõlav pealkiri ning julgustab lugeja huvi - kas tegu on seksuaalselt eriti detailse romaaniga, kas nõrganärvilistele ehk liiga robustne, või hoopis dramaatiline prostituudi kutsega naiste lugude kompilatsioon? Pealkiri on hästi valitud, provokatiivne ning jääb meelde.

Alapealkiri "Naiste sõda" on aga eelkõige romaani sisu ning perspektiivi kirjeldav: Tegu on romaaniga Tallinna lähedal asuva kõrgema klassi bordelli, perekond Falkenbergide poolt hüljatud kinnistu, aktsisaselts "Härrasteklubi" asukate eludest.

Bordelli juhataja proua Kukk olla olnud abielus saksa paruniga ning tema lähedane sõprus nõunik Metslaga kindlustab kõrgema staazhiga vene sõjaväelaste regulaarsed külastused ning Härrasteklubi säilimise aastatel 1939 ning 1940 aastal, poliitiliste sündmuste taustal.

Nagu minu Facebooki pühapäevatsitaadist lugeda võib, on tegu nö. tavainimese perspektiivist kirjeldatud tähtsate ajalooliste sündmuste kroonikaga, mis toob aga esile argiinimese tähtsa osakaalu - neiud peavad massiliselt punalippe õmblema, riigi heaks spioneerima, osalevad demonstratsioonidel, seavad oma elu vabariigi nimel ohtu ning on päeva lõppedes ikka vaid noored neiud üldiste unistuste ning lootustega. Kuidas proua Kukk neid vapralt dirigeerib ja vee peal hoiab, on kangelaslik, kuid samas iga suurpere ema töö nondel aastatel.


Sander isegi ütleb, et kirjutab nn. mittekangelastest, kuna neist muidu keegi ei kirjuta - proua Kuke härrasteklubi elanikkond on tüüpiline Eesti elanikkonna näidisports: üks saksa päritoluga, üks vene päritoluga, üks maalt ning üks linnast eesti päritoluga neiu ning järk-järgult muu taustaga lisanduvad neiud. Sander kirjeldab oskuslikult naiste eraelu seoseid nende poliitiliste vaadetega ning ei ignoreeri asjaolu, et naine võib olla poliitiliselt väga aktiivne kuid ka puruloll.

Romaani tempo on üpris aeglane, põhikaal on dialoogil, kuid põnevus püsib esimesest viimase leheküljeni - esiteks, sest Sander kirjutab väga haaravalt; teiseks, sest ka taustalugu on ja jääb alati põnevaks, eestlast huvitab oma ajalugu; ning kolmandaks, sest kannatavad kuid sirge seljaga majast lahkuvad naised ON kangelased ning pälvivad - (juhul kui neid on hästi kirja pandud, vt. esiteks) alati lugeja empaatia.


"Litsid" on teatud elementide poolest enesemüümise perspektiivist väga läbimõeldud romaan, kuid see ei muuda asjaolu, et Sandri oskus kirjeldada inimesi, olukordi, tundeid ning luua figuuridevahelist dünaamikat on erakordne. Pealkirja ning alapealkirja dünaamika peegeldub ka sisus - lugeja leiab nii mõnedki ekstreemolukorrad ning kõledad kirjeldused, kuid eelkõige on tõesti tegu naise elu anatoomiaga 1939. ja 1940. aasta Eestis poliitiliste muutuste taustal. "Litsid" - jah, kuid ka naised ning "naiste sõda" nii professionaalsel kui eraelulisel rindel ja sõda nii inimlikus sisemuses kui poliitilises kontekstis.


Kogu see komplekssus on refleksiivselt välja loetav, kuid Sandri romaan võib rahulikult olla ka väga kerge öökapilugemine - ühesõnaga igatpidi õnnestunud ja igale publikule nauditav raamat.

Sander soovib kirjutada triloogiat. Ootan põnevusega teist osa!