Islandi tuntuim 20. sajandi kirjanik Halldór Kiljan Laxness (1902-1998) on ainus Islandilt pärit Nobeli kirjanduspreemia laureaat ning Gunnar Gunnarsoni kõrval ilmselt ainus tänapäevani tuntud Islandi kirjanik - kui suurte saagade autorid nagu nt Snorri Sturluson kõrvale jätta.Laxnessi sulest on ilmunud romaane, lühijutte, näidendeid, esseesid, artikleid ning tõlkekirjandust, näiteks tõlkis Laxness islandi keelde Hemingway "Kellele lüüakse hingekella".
Autor veetis oma lapsepõlve Reyjkjaviki lähedal ning alustas kirjutamist suhteliselt vara - tema esimene ajaleheartikkel avaldati 1916 ning esimene novell 1919.
Laxness reisis suhteliselt palju Euroopas ning veetis pikalt aega Luksemburgis Saint-Maurice-et-Saint-Maur kloostris, kus pühendus prantsuse ja ladina keele ning teoloogia- ja filosoofiaõpingutele. Mõnda aega hiljem reisis Laxness aga USAsse ning tema katoliiklik faas lõppes. Autori kirjandus 1930ndatest oli kristluse ja spirituaalsuse vastane, soosides pragmaatilist-sotsialistlikku filoosofiat ning poliitikat.
Laxnessi tuntuim romaan on Islandi olmeelu ja muremaailmu kirjeldav "Iseseisvad inimesed", millest juttu tulnud aastaid tagasi siin (link).
Lugesin sedakorda Laxnessi romaani "Aatomijaam" (Atómstöðin, 1948). Tegu on satiirilise ühiskonnakriitikaga ning - romaani esimene trükk müüdi välja esimesel ilmumise päeval. USAs oli Laxness suuresti "Aatomijaama" tõttu 1960ndatel keelatud raamatute nimekirjas. 1984. aastal vändati romaanist ka film."Aatomijaam" on fragmentaarne jutustus lihtsast talutüdrukust Uglast (islandi k "öökull"), kel vägagi progressiivsed arvamused religioonist, võrdõiguslikkusest ning ühiskondlikest konventsioonidest ja nende naisena järgimisest. Ugla tuleb tööle poliitiku peresse Reyjkaviki lähedal ning tutvub erinevate inimeste ja poliitiliste ning moraalsete positsioonidega sotsialismist kapitalismini, pühendunud kristlusest anarhiani.
Mõned kriitikud on öelnud, et "Aatomijaam" olla üks Laxnessi nõrgematest romaanidest, kuid minu arvates on see lühikestest peatükkidest kokku pandud kergena tunduv mitmekihiline lugu vägagi huvitav ja sisaldab äärmiselt palju informatsiooni Islandi mentaliteedist Teise maailmasõja lõpul ja järgnevatel aastatel. Kirjeldused peegeldavad mitte ainult Islandi, vaid Euroopa erinevaid mentaliteete ning sotsialismi ja kapitalismi põrkumisel tekkinud konflikte; ning poliitiliste mõjualade ja soosingute liikumist ülemaailmsel skaalal ja sellest tulenevaid ohvreid ja muudatusi väikeriikides.
Romaani poliitiline narratiiv on Aatomijaama ehitamine Islandile, pakkumaks Läänele kaitset aatomisõja korral. Keskne diskussioon antud teemal on Islandi iseseisvuse alistamine ning rahva absoluutne vastuseis kuid samaaegselt mõjutamisvõimetus otsuse tegemisele.
Keskne lugu keerleb siiski Ugla ning teda ümbritsevate figuuride ümber: meeldiv politseinik, poputatud poliitiik, pips poliitiku abikaasa, kõike teha tohtivad ning empaatiata kasvavad rikaste vanemate lapsed, kunstnikud ning muusikud liberaalsete anarhistlike vaadetega.
Ugla kirjeldab end ise lihtsa ja veidi rumala inimesena ning tema kokkupuuted sotsialismiga ja naiivsed püüded seda õigustada on huvitavalt kirjutatud ja ehk palju nutikamad kui mõne poliitiku oskus oma seisukohti kirjeldada. Ugla enesekirjeldused tunduvad üha enam ja enam olevat fassaad, sest tegu on ilmselgelt terava mõistusega naisega.
Mingil hetkel tulevad mängu perepoliitilised, moraalifilosoofilised ning südameasju puudutavad teemad ning Ugla kui modernne naine ei soovi teha viga kellegagi abielluda, vaid "saada inimeseks, saada iseendaks". See lühike pihtimus on kergesti interpreteeritav kui liberaalse humanismi, feminismi ning modernse võrdõiglusliku ühiskonna juhtlause ja Uglast saab üpris kiiresti tõsiseltvõetav, sümpaatne figuur.
Mõned kõrvaltegelased nagu näiteks kaksikutega jumalad või Kleoparta - ei selgita, lugege - on ehk liialt sümboolsed ja nende kohalolek muu kui teatud poliiitiliste seisukohtade väljendamise nimel narratiivi tasandil pole vajalik, kuid sellest hoolimata on nende kohalolek põnev. Puudub keskne konflikt ning suur romaanijutustuse narratoloogiline mitmekesisus - "Aatomijaam" pole kindlasti klassikaline romaan vaid pigem midagi omanäolist, essee ja romaani segu, fiktiivsete fragmentide kogumik.
Kokkuvõtteks: kui "Aatomijaam" on 20. sajandi Islandi mentaliteeti kirjeldavate lühikeste muljete-jutustuste kogumik ja üldiste ühiskondlike probleemide kogumik moraali, eetika, religiooni ning filosoofia rinnetel, on tegu väga põneva teosega ja Ugla mõtisklused ning tema kohtumised erinevate figuuridega kuldaväärt lugemismaterjal. Suure armastusloo või kompleksse narratiivi otsijatele siin aga midagi leida ei ole. Neile võiks huvi pakkuda Islandi "Tõde ja õigus" ehk "Iseseisvad inimesed" (link sellele blogile ülal.)
Minu arvates on "Aatomijaam" väga põnev lugemine ning soovitan seda väga soojalt.
No comments:
Post a Comment