Tere tulemast, kallid filmisõbrad. Eetrisse saabub selle nädala XXL-ekskurss filmilinale. ;-)
Olen viimasel ajal vaadanud üpris suurel hulgal filme, kuid ükski neist ei vääri esmapilgul pikemat analüütilist postitust - vaid mõned head ning halvad aspektid põgusat esiletoomist. Seega lahkan siin lühemas vormis kolme hiljuti vaadatud filmi.
"Luudeni välja" / To The Bone (vaba tõlge, 2017) on hiljuti Netflixi platvormil ilmunud draama toitumishäiretest, peaosas anoreksiaga võitlev Ellen (Lily Collins). Film pälvis laiemas laastus üpris palju kriitikat, kuna anoreksia olla tõsine teema ja haigus ning sellest film vändata olla paljude arvates vastutustundetu. Samaegselt kirjutavad paljud anoreksia all kannatajad foorumites, et teatud aspektid on väga realistlikult kujutatud ning nad ei näe filmi temaatikas probleemi, pigem on nad tänulikud, et Netflix avatud dialoogi jaoks platvormi pakub.
Film ise on kohati pealiskaudne, kuid kohati huvitav ja mõtlemapanev. Armastusloo võimalikkuse idee tundub üldpildis veidi sunnitud, kuid Elleni edusammud füüsilise läheduse normaalsuse ning normaalse toitumise suunas ja arvukad probleemid ning sammud tagasisuunas on hästi lahendatud. Protagonisti minevikku, kus Elleni kunst olla põhjustanud ühe noore tüdruku enesetapu, käsitletakse vaid möödaminnes ning paljud sisulised aspektid kannatavad toitumishäiretega võitlemise põhitemaatika esiplaanile seadmise all. Ellen soovib end ravida ning nõustub elama ühises kodus kuue noorukiga - kellest aga enamik lihtsalt kohti täidavad ja kelle tausta ei tutvustatagi.
Tegu on ilmselgelt teadlikult tehtud valikutega, kuna keskne probleem on siiski võitlus haigusega, ning Lily Collins mängib oma rolli väga hästi. Collins on ise anoreksiat põdenud, misläbi teab oma rolli realistlikult kehastada. Arvukad tugevad stseenid jätavad väga sügava mulje Elleni kannatustest, lootusetusest ning mahajäetud üksiolemise tundest. Samuti portreteeritakse väga ehedalt, kuidas isegi väikesed edusammud võivad osutuda täielikult illusoorseks, ning teraapia perspektiivist kui tähtis on lasta patsiendil ise enese kasuks otsustada.
"To the Bone" on huvitav, muljet jättev draama paljude põnevate pisiasjade ning ohtrate väga tundeliste steenidega ning julgustab dialoogi tähtsatel kesksetel teemadel kuid jääb filmina jutustavast perspektiivist liiga õhukeseks.
"Toateenija päevik" / Diary of a Chambermaid (vaba tõlge, Journal d'une femme de chambre, 2015) on draama noorest teenijannast Celestest (Léa Seydoux) ning jutustab eelkõige tema kogemustest erinevates rikastes peredes ning suhetest erinevate peremeeste ning perenaistega. Arvukates episoodides näidatakse noore neiu minevikukogemusi ning ka tema jutustustest ilmneb, et Celeste'i elu on väga õrnast east peale olnud kõike muud kui lilleline.
Kui Celeste satub Lanlaires'de perekonda ning kogeb vaid lähenemiskatseid peremehelt ning kurja käsutamist ja jooksutamist perenaiselt, pole ime, kui et saladuslik ning sünge aednik Joseph (Vincent Lindon) pakub Celestele välja plaani teenijastaatuse selja taha jätmiseks, nõustub noor teenijanna rikastele kõigi läbi elatud kannatuste eest kätte maksma.
Prantsuse filmide fännidele kindlasti stiilipuhas maiuspala.
Põnev armastuslugu "Siid" (Silk, 2007) 19. sajandi Prantsusmaal. Isa soovil sõdurikarjääri alustanud Hervé Joncour (Michael Pitt) nõustub peresõbra ajendusel reisima jaapanisse, ostmaks hinnalisi siidiusside mune, et taaskäivitada kohalik siidivabrik. Reis on raske ning pikk, kuid Joncour naaseb edukalt ning tema abikaasa Hélène'i juurde (Keira Knightley) ja ehitab lilli armastavale naisele hiiglasliku aia. Abielu tundub olevat stabiilne, kui Hervé kinnisideeks ei saaks jaapani külas kohatud nimeta konkubiin (Sei Ashina). Ta reisib kolmandatki korda jaapani külla, mis aga sõjas laastatud.
"Siid" on visuaalselt kaunis ning Michael Pitt kannab filmi hästi. Tema vaikne meeleheide ning tundeline viis nii oma abikaasaga ümber käia kui jaapani mehi mõista teeb Hervést huvitava, empaatiat vääriva protagonisti. Reis üle mägede, jõgede, metsade ning steppide on kaunilt kujutatud ning lugu on räägitud õiges tempos, vahetades võite ning kaotusi, edu ning pettumust.
Vaikne, loodust armastav Hélène on filmi lõpuks tuleb välja et võib-olla kõige huvitavam figuur - kuid miks see nii on, tuleb filmi vaadates välja uurida.
"Siid" on üldjoones vaga-vesi-tüüpi film - alles hiljem selle üle mõtiskledes ilmeb filmi sisuline ilu, kui filmi visuaalselt haaravad stseenid haaravad tähelepanu koheselt.
Soovitan!
No comments:
Post a Comment