Tere tulemast, kallid kirjandussõbrad. Täna räägime põnevamatest sündmustest kirjanduse ajaloos.
Keskendun maailmakirjanduse ning euroopa kirjanduse ajaloos punktidele, mis mulle erilist huvi on pakkunud; sajanditele, mida pean eriti huvitavaks; ning autoritele, kel minu silmis eriti suur kultuuriline mõju. Loetelu on täielikult subjektiivne, ajalooliselt lünklik ja esindab minu arvamust - täielikkuse- ega täiuslikkuse eesmärki ning asiseid sihte seatud pole. Mõtisklen orgaaniliselt mõtiskluse käigus, nagu arvamusreedele kohane.
Ootan huviga teie täiendusi kommentaarides! :- )
Suure saagade ajastu: nii aasia kui skandinaavia kirjanduslikus ruumis ilmus arvukalt tähtsaid ja mahukaid teoseid, näiteks arvatavalt 11. sajandil Shikibu Murasaki "Prints Genji lugu" (link), mis on tänapäevani üks tähtsamaid jaapani kirjanduse teoseid ning psühholoogiliselt ja sümboolselt täiesti omalaadsel tasemel. Kuid statistiliselt tähtsamaks võiks pidada 13. sajandit, mil ilmavalgust nägid islandi (Íslendingasögur ongi selle ajastu nimi islandi kirjanduses) ning norra saagad: Gunnari saaga, noorem Edda, Heimskringla, Egilli saaga jne. Kuid samuti ilmusid Hartmann von Aue Iwein, Rumi Masnavi, Nibelungide laul, Wolfram von Eschenbachi Parzival ning luulekogu Shokukokin Wakashū - tänapäevani kultuurilist tähtsust kandvad ning oma maa ajaloos keskset rolli mängivad teosed. Ning näiteks islandi saagasid on tänapäevalgi väga põnev lugeda!
Seevastu 14. sajandile kui itaalia renessansi algusele omistatakse üldiselt suuremat kultuurilist tähtsust - jah, ilmusid nii "Dekameron" (link) kui "Jumalik komöödia" (link) kui "Canterbury lood" (link), kuid sellest edasi vaadates on muud sajandid tunduvalt huvitavamad.
Suurte mõtlejate ajastu: 16. sajand - hetkeks tuleb ikka pilk filosoofide poole pöörata - Erasmus! Thomas More! Machiavelli! Ficino! Luther! Rabelais! Bacon! Cervantes! Külastasin kunagi Tartus seminari "Euroopa ideede ajalugu", mis tegeles kõigi heade mõtlejatega euroopa poliitilises arengus ning sellest sajandist pärineb ilmselt enim helgeid päid, kes ideid inspireerinud. Rohkem antud hetkel öelda pole, kuna mõtlejatega see blogi väga ei tegele, kuid 16. sajand kui Euroopa õitseng mõttevalangute alal on mainimist väärt.
Shakespeare: Olen enamiku Shakespeare'i motiividega tutvunud ühel või teisel määral ja tundub, et suuremat draamaklassikut keegi enam nimetada ei oskagi. Vastupidiselt näiteks Goethele, kes minu jaoks üldse saksa kirjanduse lipulaeva ei kehasta - ei minevikus ega olevikus -, on Shakespeare jätkuvalt maailmadraama lipulaev nr. 1. Selles blogis on juttu tulnud "Kuningas Learist" (link), "Romeost ja Juliast" (link) ning Macbethist (link). Shakespeare'le kuulub ka 17. sajand.
Prantsuse kõrgaeg: 17. sajandi kontekstis tuleks mainida vägagi nauditavat Molière'i ("Misantroop", "Tartuffe" - kuid selle blogi lehtedel neid veel näha pole olnud"), ning Jean Racine'i (ka "Iphigenie" ja teised Racine'i draamad on veel lugemata), samuti Blaise Pascali. Nimetatud autoritest siin üldse juttu pole olnud - lugeda on ühesõnaga ka vanema klassika kategoorias küll ja veel!
Realismiajastu: 19. sajandi romaanide nimekiri on lõputu ning euroopakeskne. Olen siin käsitlenud arvukalt 19. sajandi romaane, kuid mainin vaid üldiselt, et realismi õitsengu peamised kolded olid vene, prantsuse ning saksa kirjandus. Lõppkokkuvõttes mind 19. sajand eriti ei paelu, vaid mõned sajandi lõpu romaanid nagu näiteks "Buddenbrooks" (link), mis on küll kirjutatud 19. sajandi lõpus, kuid tegelikult kuulub juba 20. sajandisse.
20. sajandi kirjandus on pärast modernismiajastu piiride laienemist ja autori subjektiivsuse ning autonoomia kehtestamist muutunud ülemaailmseks kaleidoskoobiks, kus värvikombinatsioonid iga väikese liigutuse järel muutuvad. 20. sajand on kirjanduslike sajandite hulgas minu lemmik, just sest valitsevaid tendentse pole võimalik ühe või kahe käe sõrmedel loetleda.
21. sajandi kirjanduse kohta pole hetkel võimalik üldiseid järeldusi teha - vaid on selge, et maailm on enam kui eales varem omavahel seotud ja ühendatud ning tänu Interneti levikule ja elektrooniliste raaamatute turu laienemisele kirjuneb valik veelgi, mis on väga huvitav ja arendav tendents. Pigem kaob "üldise olukorra" kommenteerimise võimalikkus, sest olukord pole enam ülevaatlik. Tekib eksponentsiaalse modernismiperioodi fragmenteerumise kordumise ning eksistenstiaalse kriisi oht - kuid kuna üldine teadmiste tase on - teoorias - kõrgem kui 20. sajandi alguses, peaks tavainimene Interneti kasutamisega hakkama saama.
Kultuuripessimistlik käpiknukk mu õlal sosistab küll: "Instagramm on tänapäeva noore entsüklopeedia, kirjandus on ühe jalaga e-kirstus! Keegi ei austa enam teadmiste omandamist!" - olen äraootaval seisukohal, kas Interneti mõju kirjandusele kui institutsioonile on pigem edasiviiv või stagneeriv.
Mis on seega kirjanduse parim sajand? Minu jaoks jääb selleks 20. sajand, kuid kindlasti ei tohiks unustada, et pea igal eelneval sajandil on omad tähelepanuväärsed pärlid ja kultuurilised kõrgpunktid, mis tänapäevani huvi pakuvad.
Milline sajand pakub teile enim huvi ning millise sajandi olete juba unustanud? Millist sajandit uuriksite, kui saaksite kuu aega puhkust võtta? Kohtume kommentaarides ;- )
No comments:
Post a Comment