Eesti kirjaniku ning ajakirjaniku Mart Kadastiku (sünd. 1955) sulest on nüüdseks ilmunud neli ilukirjanduslikku romaani: „Kevad saabub sügisel“ (2013), „Suvi sulab talvel“ (2013); Katariina Tammertiga kirjutatud „Paarismäng“ (2014) ning "Eluaegne" (2015). Kadastiku sulest on aga ilmunud ohtralt ajalehesisu: autor oli aastatel 1977–1998 "Edasi" ning seejärel "Postimehe" peatoimetaja.
Kadastiku põhileivaks tunduvad olevat üldinimlikud teemad nagu meeste ja naiste vahelised suhted, meheksolemine elu kuldses sügises, ning seksuaalsusega seotud küsimused, fantaasia segunemine reaalsusega ning iseenese seksuaalne leidmine. Neid teemasid käsitlevad laias laastus kõik ülalmainitud romaanid.
Seksuaalfantaasiate ning -traumade ja sellest lähtuva eneseleidmisega tegeleb ka Kadastiku neljas romaan, "Eluaegne", mis toob lugejani Nils-Kaspar Koppeli väga huvitava eluloo. Oma elu esimeses pooles Kaspari ning teises pooles Nilsi nime kandev noormees elaks läbi justkui mitu elulugu: noore tudengina prantsuse keele professori haardes, NSVLi spioonina põrudes, ärimehena edu saavutades ning suhetes naistega neid mõista üritades neist kaugenedes.
Et Nils ja Kaspar justkui kaks erinevat figuuri oleksid, põhjendab romaani narratiiv: tudengipõlves välismaal õppides vabameelselt tudengineiu ühemõttelisest pakkumisest keeldunud ning hiljem sügava trauma läbi elanud Kaspar otsustab mineviku selja taha jätta ning enesele kindlad eesmärgid seada. Temast saab prantsuse pesu ning muud kaupa importeeriv edukas, jõukas ärimees. Nilsil arenevad mitmed suhted erinevat tüüpi naistega, kuid tõelise sideme või enese neis leidmine osutub väga keeruliseks.
Nils/Kaspar (sic!) on kohati skurriilne, kohati realistlik, kohati väga pingutatult seksuaalsusest motiveeritud ning kohati lihtsalt hädine meestüüp, mis teeb temast ühtlasi ebasümpaatse ning samas väga huvitava figuuri. Tema suhted tugevate, nõrkade, noorte, rumalate, iseseisvate naistega ning tema maneer läbi lillede jutt jätta ning asjadele kohe ning otsekoheselt läheneda on sümpaatne, kuid tekitab enamikus naistes tõkkeid ning konflikte.
Võiks ühest küljest argumenteerida, et Kadastikul pole oma naisfiguuride kujutamine õnnestunud niivõrd elutruult kui vägagi mitmekihilise Nils/Kaspari loomine: mitmed kõrvalised naised esindavad vaid tüüpe; neil on protagonisti erinevate külgede esiletoomise, mitte naise ja mehe dünaamika objektiivse lahkamise funktsioon. Kuid need on Nilsi jaoks suures plaanis ka tähtsusetud naised - tema elu läbivalt voolivaid naisi lahatakse piisaval määral.
Dialoogid on kohati väga huvitavad ning sõnastus ja stiil tihti äärmiselt omapärased, kuid Kadastiku stiil on vonklev – mitmed leheküljed haaravad endasse ja on nauditavad, kuid mitmed lõigud jäävad oma stilistiliste klisheede taha kinni.
"Eluaegse" figuuridevahelise dünaamia ning psühholoogilise arengu pärlid on romaani kesksed – eluaegsed – suhted Hege ning Kaspari/-Nilsi ning Irmeni ja Nilsi vahel – realistlikult edutud ning viljatud, kuid täis kahe soo püüdeid teineteisele läheneda, figuuride areng, isiklike traumade ületamine ning selle läbi seotud olemine ja lõpuks siiski vaid enesesse jäämine. Romaani lõpp, olgu ta ootamatu, on siiski oodatav, kuid siiski on kahju romaani käest panna.
Eriti huvitav ja eesti kirjanduses vähekäsitletud aspekt on seksuaalsed huvid, kalduvused, normist väljapoole jäävad erutavad asjad, nagu Nilsi kalduvus vägivallale ning seksiakti vaatamisest saadud nauding, mida naine, kellega Nils seda jagada sooviks, jagada ei taha ega saa. Samaegselt on üpris selgelt psühholoogiliselt näidatud, millisest traumast on Nilsil sellised soovid tärganud. Nii jääks Kadastiku figuuride seksuaalne dünaamika siiski kuidagi kuivaks ja kliiniliseks.
Teisalt käsitleb Kadastik näiteks vägistamise erutavuse temaatikat väga subjektiivselt mehe seisukohast, mis on üpris radikaalne ja räige, kuid võiks seletada üht-teist meeste mõttemaailmast ning fantaasiast ja fantaasia täitmisest või täitmata jäämisest ja erinevustest fantaasia ja reaalsuse vahel. Kuidas Nilsi mineviku varjud pidevalt jälitavad ja kuidas tema unenäod teda piinavad, on väga haarav lugeda. Ka see sund ning see rahutus on - eluaegne. Ilmselgelt suurepäraselt valitud pealkiri!
Ühesõnaga - keeruline raamat mitmete häirivate, mitmete ülihuvitavate aspektidega. Houellebeqci või Knausgårdi fännidele pakub Kadastik kindlasti pinget, nõrganärvilistele mitte. Mind ta intrigeeris ja loen teda ilmselt tulevikuski.
No comments:
Post a Comment