Norman Mailer: "Alasti ja surnud"

Ameerika kirjanik ja kaks Pulitzeri auhinda pälvinud Norman Mailer (1923–27) on avaldanud nii artikleid kui proosakirjandust kui ka biograafiaid, filmistsenaariume nind näidendeid, kuid on maailmakirjanduses eelkõige tuntud oma sõjaromaani "Alasti ja surnud" (The Naked and the Dead, 1948, ek 1996) poolest, mida on mitmel rindel ülistatud parima Teise maailmasõja teemalise romaanina.

"Alasti ja surnud" on kirjutatud noore autori poolt - Mailer võttis Teisest maailmasõjast osa nii sõduri kui ajakirjanikuna -, kes tol ajal vaid 25-aastane ja värskelt sõjast tulnud, viieteistkümne nädala vältel. Romaan räägib rühmast ameerika sõduritest, kes vallutamas fiktiivset Vaikse ooekani saart Anopopeid jaapanlastelt.

Sisult on tegu klassikalise psühholoogilise sõjaromaaniga: räägitakse meeste motivatsioonist, vennastumisest ja konfliktidest, hierarhiaga seotud problemaatikast, tapmise problemaatikast, naistetu elu ning koduste käekäigu ja koduigatsuse problemaatikast jnejne. Kogu romaan leiab aset saarel ning üpris lühikese aja jooksul, kuid iga figuuri tausta avamiseks võtab autor ette ajahüppeid ja lisab kirjeldustele dialooge. Samuti on enamik romaanist kirjutatud erinevate tegelaste siseperspektiividest, mis tempo kohati väga aeglaseks muudab.

Mailer võttis eeskuju Tolstoist ja oli juba ise kindel, et kirjutab bestselleri, ning tal oli õigus. Kriitikud on küll öelnud, et romaan on liialt kunstlik, mis on tõsi narratiivi tasandil - ajahüpped tunduvad kohati liiga sunnitud ja mitte õigetel hetkedel lisatuna, kogu konstruktsioon tundub kohati väga sätitud, ebaorgaaniline.

Mis puutub aga figuuridesse, pole kunstlikkusest rääkida. Teatud mõttes on igasugused figuurid alati mingis osas stereotüüpsed - konservatiiv, homoseksuaal, lõuna-ameerika immigrant, küünik ning misogünist, närviline noorsõdur, külmavereline psühhopaat - kõik need figuuritüübid kohtuvad, jälgivad teineteist ja põrkuvad konfliktides või kiinduvad teatud põhjusel teineteisesse. Sõja taustal on tundide kaupa ühes väikeses ruumis viibiv käputäis inimesi nii iseenda kui teiste luubi all, sest põhiliselt tuleb tegeleda ootamise või läbi vee, üle mägede jne ronimise, roomamise, jooksmisega jne või kaitsta teineteist ja iseennast lahingus. Sellest tulenevalt on iga figuuri refleksioon äärmuslike tingimuste ning sellest tingitud iseloomude põrkumise suhtes täiesti realistlikult lahendatud.

Mailer on emotsionaalsel tasandil leidnud täiuslik tasakaalu realistliku kirjelduse ning shokeeriva intensiivsuse vahel, sõdurite mõtted ja suhted on huvitavad, kohati masendavad, empaatiat tekitavad, ja mitte üle pingutatud. Ajahüpetega minevikku on autor minu arvamuse kohaselt veidi üle pingutanud, ent arvestades asjaoluga, et surma ootav hirmunud sõdur oma minevikku ilmselgelt idealiseerib ja koju minna igatseb, on ka see toon antud kontekstis realistlik.

Samuti oskab autor mängida põnevusega - lahinguhetked ei saabu igal leheküljel ja hoopis tihedamini tuleb võidelda ilmastikutingimuste ning igavusega, kuid Mailer tekitab täpselt õige koguse põnevust, nii inimlike kui sõjategevusega seotud hetkedega, et süvitsi minevad kirjeldused, mis mõne teise autori puhul huvi vähendaksid, pinget ei vähenda.

Soovitan!

91.-92. Mahabharata ja Ramayana

Võimsad india eeposed ning india kirjanduse alustalad "Ramayana" ning "Mahabharata" kuuluvad itihāsa kategooriasse, mis tähendab, et nad kirjeldavad ajalugu ehk tõestisündinut. Nagu eepostele kohane, kirjeldavad nad väga pika aja jooksul toimuvaid kangelaste seiklusi ning selle taustal oma kultuuriruumi traditsioone ja ajalugu.

Mahabharata on arvatavasti valmis kirjutatud 4. sajandil eKr, kuid fragmendid pärinevad osaliselt veel 8. ja 9. sajandist eKr. Tegu on teadaolevalt pikima eeposega: Mahabharata on umbes kümme korda nii pikk kui "Ilias" ja "Odüsseia" kokkupanduna.

Eepos räägib põhiliselt Kurukshetra lahingust ning Kaurava ja Pandava printside saatustest kuid kuulub nagu Ramayanagi religioonifilosoofilisse raudvarassel, kuna kirjeldab nelja elu eesmärki (purushtra) ning arutleb, kuidas õigesti elada.

Ramayana lühendatud versiooniks nimetatud justustus Damayantist kuulub Mahabharatasse, kuid on interpreteeritav ka iseseisva eepose osana.

Legendi kohaselt on Mahabharata kirjutatud jumal Ganesha poolt, Vyasa dikteerimisest. Jutustuse sees on leida mitu tasandit, kuna erinevad figuurid jutustavad sama materjali järgmistele figuuridele. Selline raamraamraamjutustuse struktuur on India kirjanduses väga populaarne. (Nüüd ma mõistan Salman Rushdiet ehk paremini . . . )

Kuna Mahabharata on oma ehituselt raamat raamatus ja järgmine raamat raamatus, on teda kogu mahus raske lugeda ja mõista, kuid india kultuuri huvilistele soovitaksin näiteks Bhagavadgitat lugeda ja huvi korral Mahabharatasse aega investeerida.


Ramayana valmis 5./4. sajandil eKr, hiljem olevat aga lisatud fragmente ja toimetusi, hilisemad lausa 2. sajandil pKr.

Ramayana on nö. filosoofiline koguteos, käsitledes kõiki tähtsaid hinduismi teemasid, samuti lähtudes küsimusest: kuidas õigesti elada, keskendudes aga konkreetsetele inimsuhetele, nt. kuidas olla ideaalne vend, abikaasa, teener, kuningas, tütar jne. Kokkuvõttes aga on teemaks moraal ja eetika ning dharma kontsept ehk kosmilise korra ja sellest lähtuvalt "õige" eluviisi keskseid maksiime.

"Ramayana" tähendab "Rama reisi", eepos kirjeldab Vishnu kehastuse Rama lugu. Rama abikaasa Sita röövitakse kuningas Ravana poolt ning Rama seiklused armastatu tagasivõitmisel täidavad eepose.

Ramayana on samuti pikk ja keeruliselt kirjutatud, kuid sedakorda on tegu seiklusliku jutustusega, kus umbes nagu "Gilgameshi" lugedes ilmneb traditsiooniline ettekujutus sellest, milline peaks olema täiuslik naine ning mees, kuidas nende suhted võiksid kulgeda ning kuidas on nende suhe jumalate, religiooni, elu, surma ning hinge ja armastusega.

Lisaks sellele on Ramayana põnev.


Tekste saab internetis inglise keeles lugeda siit:

Valmiki Ramayana
The Mahabharata

Bret Easton Ellis: Less Than Zero

Bret Easton Ellis on tuntud "Ameerika Psühho" autori ja rikaste ning edukate kultuuri ning inimese väärtusetuseks muutumise ning brändidesse ning siltidesse uppumise jälgija ning väga brutaalsel kombel üleliigsest heaolust tingitud tundelisuse puudumise dokumenteerija.

Ellise debüütromaan "Less Than Zero" ("Vähem kui null", 1985) on kirjutet' autori ülikooliaastatel ning jälgib noore Clay elu endasarnaste rikaste vanemate laste igavlevates narkootikumidest uimastatud apaatsetes seksuaalselt ning moraalselt äärmuslikes eludes.

Lühike romaan räägib ajast, mil Clay ülikoolist tagasi koju tuleb ning neli kuud sõpru ning oma võib-olla tüdrukut Claire'i taas kohtab. Clay jälgib ning kirjeldab enda ja sõprade argipäeva, pidusid kus käiakse, autosid, millega sõidetakse ja teemasid, millest räägitakse.

Jäädes oma kirjeldustes asiseks ning sama apaatseks ja tundetuks kui tema ümbruski, ilmneb sellessamas nappuses ometi väga selgelt, kuidas kõigil neil puudub siht, puudub hingestatud tundeelu ja puudub ühendus maailmaga - narkootikumidega päevast päeva ja peolt peole, sest tegelikult polegi tähtis, kes kellega magas või kes kellega tülitses või kes kellele jalaga näkku lõi. Romaan kulmineerub samuti väga napilt, kuid väga brutaalselt kirjeldatud vägistamisstseeniga, mis keha ning inimese tähtsustetusest veendunud noored ja nende troostitu maailma ning ekstreemide vajaduse väga selges ja koledas valguses nähtavale toob.

Autori stiil on sama apaatne, tundetu, lineraarne, monotoonne ning jälgiv, ei iial analüüsiv ega tundev - ja samal ajal ilmneb selles lihtuses väga palju toorust ja traagikat, umbes neljas-viies romaani peidetud lauses, mis kommunikatsioonitusest tingitud sügavat valu kirjeldavad, mida kõik figuurid erinevate narkootikumidega ja käitumismallidega peita üritavad.

Soovitan väga soojalt.


Muide ilmus 2010 Elliselt uus romaan  “Keiserlikud magamistoad” (Imperial Bedrooms), mis jätkab Clay lugu. Hangin kindlasti.

90. Shikibu Murasaki: The Tale of Genji Genji

Eksootilisi kultuuriruume avav kirjandus on minu jaoks alati huvitav olnud, sest ajaliselt ja ruumiliselt kaugeid maailmu tunnetada on kõige lihtsam läbi raamatute reisides.

"Lugu Genjist" või "Prints Genji lugu" (Genji Monogatari) kuulub jaapani kirjanduse raudvarasse. Kuueosaline romaan on kirjutatud õuedaam Murasaki Shikibu poolt ja valmis ilmselt 11. sajandi esimeses pooles. "Genjile" kuulub maailma esimese psühholoogilise romaani ning arenguromaani tiitel. Raamat kirjeldab toimumisi Heiani perioodi õukonnas ning õukonnategelaste erootilisi ning südameseiklusi. Tegevus algab veidi enne Genji sünniaega ja lõpeb pärast printsi surma.

Romaan on ülipikk ja sama põhjalik ning igale osale eelnevalt on toodud sugupuu ning enamasti lehekülje pikkune tegelaste nimekiri, vältimaks segadust lugemisel figuuride segiajamisel - kuid kuna tol ajal oli ebaviisakas pöörduda kõrgest soost inimeste poole nende pärisnimesid kasutades ja tegelased väljendasid end vaid erinevate loodusluuletuste, ei iial lihtlausete abil, tekib segadus üpris kiirelt.

Teatud mõttes on "Genji" eksootiline maailm väga paeluv ja tegelasedki huvitavad. Kirjeldatakse nii prints Genji hingeelu kui ka kavalaid (ja samaaegselt erinevate väga komplekssete tavadega seotud) manöövreid naiste tähelepanu ja vooruse võitmisel. Samuti sisaldab romaan pikki vestluse teemadel nagu milline võiks olla täiuslik vastassoo esindaja, mis on õnn, mis on voorus, mis on tarkus, kas tarkus ja ilu käivad käsikäes, jnejne.

Seega on "Genji" detailne ajalooline portree 11. sajandi kõrgemast ning madalamast seltskonnast, kommetest, kirjandusest, samaaegselt aga hästi koostatud psühholoogiline portree valitseja ning teenija muredest ja rõõmudest, kirjeldades küll eelkõige õukonnaelu, laienedes aga maastikumaaliks, mis laiemat, kirevamat seltskonda mahutab.

Kogu positiivsusest hoolimata lõppes minu jaoks lugemiselamus juba romaani esimeses kolmandikus, kuna jaapani kultuurist mitte väga intensiivselt - ja ma olen ometigi semestri jaapani keelt õppinud ja piisavalt jaapani kirjandust lugenud - huvituv lugeja mingil hetkel tahes-tahtmata arvukate metafooride, allegooriate ning käitusmismallide kataloogide ees taandub, mis eurooplasest lugejale mõningatest joonealustest seletustest hoolimata lõviosas hoomamatuks jäävad.

Seega; Jaapani fännid, lugege ja nautige Genjit, sest värvikas ja kompleksne ning põnev ning vallatu ja filosoofiline ta on. Mina lugesin vaid sissejuhatava peatüki ning joonealuseid märkusi ning otsustasin, et tekst ise on pigem tudeerimiseks kui lugemiseks.

Mis seal ikka - iga raamat ei peagi minu jaoks olema.

Charles Bukowski: "Ham on Rye"

Olen Bukowskit ja tema alkoholist läbiimbunud protagonistide ja nende ilustamata tõde juba ennegi kiitnud, aga kuna autori looming liigub autobiograafilisel liinil tagurpidi, jõudsin nüüd punkti, kus autori lapsepõlve kirjeldavat romaani kohtasin.

“Ham on Rye“ (1982) jutustab Henry Chinaski, Bukowski alter ego lapsepõlvest, koolist, ülikoolist ja esimestest tööotsingutest.

Bukowski teeb huvitavaks asjaolu, et kuigi ühest küljest tundub Henry üksildane ja augulise hingega olevat ning tema lühijuttude pealkirjad teatud enesehaletsust väljendavad, kaasneb nendega samal määral eneseirooniat ja teadlikkust, et iseenda seltsis on kõige paremad ja kõige halvemad hetked. Chinaski otsib küll seltsi kuid otsib ka üksindust, vahelduvalt ja vahetuvalt.

Juba "Ham on Rye" noor protagonist-Chinasky on kindel, et tahab liikuda vaid iseendaga ja põlgab nö. "nõrgemaid", kes tema külje alla kogunevad. Samas ei huvita teda ka tugevatega jooksmine - või siis mõistab ta, et vaesest perest tuleva veidrikuna pole tal selleks nagunii võimalust.

Noor koolis omaette ja kodus vaikselt kulgev, raamatukogus aega veetev Henry selgitab oma olemasoluga lugeja paljut Bukowski loomingu ja elu kohta, näidates maailma läbi noore Bukowski-Chinaski silmade, mil küüniline elamiskunstnik oli veel haavatav noormees.

Vägivaldne isa, kelle all nii ema kui poeg kannatavad, kellelt poiss pidevalt kolki saab - ja ema verbaalselt - kuni mingil hetkel isale vastu astub, ja keskkoolis ning gümnaasiumis mitte kampa sobimine ja seetõttu igat laadi vägivalla all kannatamine on üpris tüüpilised süzheed, aga Bukowski kohati apaatne-asjalik-kirjeldav toon, mille alatoon põhjatult suure vaadi nähtamatuid pisaraid piserdab, on just täpselt sobiv, tekitamaks suurtes kogustes kaastunnet ja imetlemaks noormehe tugevust, kuigi ta vaid elab üle oma keskkonna ja ei saavuta midagi standardselt silmapaistvat.


...Ja ühel hetkel leiab noormees tee raamatukokku ja sellega avaneks talle justkui uks uude, maagilisse maailma. Selle hetke kirjeldus on absoluutne võtmemoment Bukowski loomingu mõistmiseks ja igale hingega inimesele, kes lugemist tõsiselt armastab, jääb see hetk väga kauaks meelde.

Igale Bukowski fännile kohustuslik lugemismaterjal!
Kahju, et seda romaani eesti keelde tõlgitud pole - pakun oma teenuseid ;-)

George Sand: "Mauprat"

Amantine-Lucile-Aurore "Aurore" Dupin ehk kirjanikunimega George Sand (1804-1876) oli sama tuntud oma rohkete armuafääride kui oma loomingu poolest (kuulsaimad tema rohketest armukestest olid Frédéric Chopin ja Prosper Mérimée). Sand kirjutas romaane, draamasid, esseesid ja andis isegi välja oma ajalehte. Ta shokeeris avalikkust, käies tänaval meesteriietes ja suitsetades avalikkuses - komme, mida naised tol ajal kohe üldse ei pruukinud (kui Liszti sigareid suitsetav armuke välja arvata). Selline käitumine lubas tal külastada kohti, kuhu naisi üldiselt ei lastud, mistõttu Sandi horisont pole 19. sajandi naisele tingimata tüüpiline.

"Mauprat" (1837) ehk ühe armastuse lugu (nii väidab vähemalt alapealkiri saksakeelses tõlkes) räägib Bernard Mauprati, süngete hingedega onude rüpes kasvanud ja pooleldi kurjaks kasvatatud noormehe arengust heaks, targaks, lahkeks inimeseks ning tema suhetest nõbu ja palavalt armastatud kaaslase Edmèega, kes teda aastaid oma südamest ja kehast eemal hoiab.

Tegu on mehe perspektiivist kirjutatud tundelise romaaniga ning tihti ei tööta selline soovahetus nõnda, et lugeja erinevust ei märka, kuid Sandile tuleb ses asjus au anda. Tüüpilise prantsuse romaanikirjaniku sentimentaalsusega ümber käies suudab autor jääda pragmaatilise analüüsi piiridesse ja kaine mõistusega oma figuuride emotsionaalseid siserefleksioone sel määral piirata, et empaatia tekib ja mõtleb kaasa.

Tüüpiline prantsuse 19. sajandi romaan nagu ma "Mauprati" kategoriseerin - igale siinkohal oma arvamus, kuid semi-ajalooline (spoiler!) õnneliku lõpuga Bildungsroman à la "Tundekasvatus" on tüüpiline prantsuse romaan. Ühest küljest on nagunii imepärane, kuidas meesautoritel õnnestus niivõrd ehedaid emotsionaalseid tundepuhanguid ja refleksioone kirja panna (Proust, Flaubert jne) - samavääriliselt on aga imepärane, et naisautoril õnnestus nad täpselt samamoodi kirja panna ja mitte ühegi lausega millegagi üle pingutada.


Tegu on kirjandusliku miljööga, kus keskendutakse tugevalt ühiskonnaelu kirjutamata reeglitele ja kommetele, mida vaid seltskondlikes ringides liigeldes ning teatud mainega peres kasvades tundma õpitakse. Sand on lisanud ajaloolise tausta ja kuigi see ei tungi esiplaanile, kirjeldab see ühiskondlikke muutusi ja nende taustal figuuride mõtteviiside arengut, mis on väga rafineeritud kokkumäng.

Osavalt ehitatud jutustusmaailmast hoolimata oli minu jaoks tüütu jälgida kahe figuuri tutvumise ja armumise lugu, sest hoolimata täiesti realistlikult ja hästi ülesehitatud pingetest ja probleemidest oli - ehk raamjutustuse tõttu? Bernard jutustab kahele noormehele oma elust ja selline narratiivi lõpu eel-ärasosistamine mulle ei istu - alati teada, mis juhtub.

Oli liialt pikki episoode nagu erinevad kohtuistungid ja (spoiler!) Bernardi ja Edmée idülliline kooselu pärast õnnelikku lõppu, aga eks seegi murrab teatud reegleid, näidates viimasena mitte õnnelikku lõppu vaid õnnelikku jätkusuutlikkust.

Ilmselt uuesti lugeda ma "Mauprati" ei viitsiks, aga Sandi romaanil on kahtlemata väärtusi, mida ei tohiks alahinnata ja huvitav on ta samuti. Seega - soovitan siiski.

Ekskurss filmilinale: "Galaktika valvurid" (Guardians of the Galaxy, 2014)

Ma eeldan siinkohal, et paljud teist on kinno jõudnud ja "Galaktika valvurid" ära vaadanud, sest Groot on juba pikemat aega Internetis esikohal.

Kas keegi arvab, et tegu ei ole hea filmiga?
Ilmselgelt mitte, sest olemas on ju kõik mõnusa meelelahutusliku filmi elemendid:

* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega meesprotagonist
* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega naisprotagonist
* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega loomprotagonist
* moraalselt ambivalentne, mässulise soone kuid hea südamega taimprotagonist

* hirmuäratav ja ebatavalise, kuid siiski esteetilise välimusega kuritegelane
* järgmise leveli veel hirmuäratavam, kole ja vähese taustinformatsiooniga über-kuritegelane

* huvitavalt tehtud, kuid detailides mitte seletatud ja seetõttu müstiline ja salapärane kosmosemaailm
* huvitavalt tehtud, kuid detailides mitte seletatud ja seetõttu müstiline ja salapärane inimmaailm
* veidra, kuid kauni välimusega tulnuktegelased
* veidra, kuid kauni välimusega tulevikuinimtegelased

* salapärane ja ohtlik seade, mida kõik universumi vallutamise nimel taga ajavad
* mõningad pöörded narratiivis, mis viivad siiski oodatud (spoiler!) õnneliku lõpuni
* viimastel minutitel avastatakse uus, veelgi huvitavam ja müstilisem detail nüüdseks juba vähem moraalselt ambivalentse, mässulise soone kuid hea südamega meesprotagonisti minevikust

Tegu on samaaegselt kerge meelelahutuse ja väga kenasti vändatud visuaalselt huvitava ning seiklusliku filmiga.

Seega soovitan "Galaktika valvureid" vaatama minna kõigil, keda fantaasia- ja ulmefilmid vähegi huvitavad ja kellele kinos naerda meeldib.

Lühidalt näitlejatest: Chris Pratt on oma rollis hea, mees mainis Saturday Night Live'is, et tegi läbi uskumatult efektiivse võta-kümme-kilo-alla-et-sa-mu-filmis-näidelda-saaksid-dieedi ja seda on näha - Parks and Recreation, kus Pratt mängib, on tohutult naljakas sari ja talent oli juba teada, aga filmis näitab Pratt nii koomikat kui annet tõsisema laadi näitlemiseks.
Zoe Saldana on sama meh kui ta Avatariski oli, värvilise nahaga iseseisev ja tujukas tulnuknaine, kes oma juurte vastu mässab ning sellega mõtleva olendi väärtuse omandab. Ehk siis tegelikult mitte meh, vaid täiesti okei.

Groot on tohutult armas ja ometigi väga ohtlik puuolend planeedilt X, kes (spoiler!) - jumal tänatud - filmi lõpuks küll väääga ohtlikesse olukordadesse satub, aga hukka ei saa. Vin Dieseli näitlemisoskused fraasi "I am Groot" kordamisel on näitleja võimete taseme väärilised. (Khm, khm)

Lõbus, põnev, lustakas film, minge vaadake!

Ekskurss filmilinale: "Tilluke mööbel" (Tiny Furniture, 2010) ja telelinale: "Tüdrukud" (2012-...)

Lena Dunhami 21. sajandi neurooside kroonika sarjas "Tüdrukud" (Girls, 2012–..., HBO) on maandunud pehmele pinnale ja pälvinud publiku ja kriitikute heakskiidu. Sarja kiidetakse kui ausat ja ehtimata kirjeldust tänapäeva noore probleemidest ja takistustest oma koha leidmisel isiklikus- ja tööelus.

"Tilluke mööbel" pärineb aastast 2010 ja on samuti Dunhami kirjutatud. Tegu on koomilise-veidra draamaga äsja ülikooli lõpetanud Aura (Dunham) elust, kes oma noormehest lahku läinud ja nüüd emakoju tagasi kolinud.

Kuna kogu pere (ning samuti Aura sõprusringkond) on kunstnikud-kirjanikud-loomeinimesed, on igal juhul tegu väga tundeliste ning tavalisi elamise-olemise struktuure mitte tunnistava ringiga ja konfliktid on kerged tulema. Keskpunktis on Aura ning tema noorema õe suhted omavahel ja emaga ning Aura suhted sõbranna Charlotte'iga (Jemima Kirke) ning youtube'i populaarsusele tänu New Yorki kutsutud ning (vähemalt enda sõnul) TV-kanalitega kohtuva, kuid rahata ning katust vajava Jediga (Alex Karpovsky).

"Tüdrukud" keskendub samas osas figuuride vahelistele suhetele ja pingele, mis juba selle tõttu nende õlule langeb - nii sõprused kui intiimsuhted komplekssete tegelaste vahel pole lihtsakoelised ja tülid on sama tihedad kui harmoonilised hetked. Mis on ilmselgelt sarja pluss, sest vähesed filmid ja sarjad julgevad nii tihedalt düsfunktsionaalseid stseene näidata. (Lena Dunhami pidevast alasti ringilippamisest rääkimata, see mind ei häiri ega rõõmusta.)
Samaaegselt muutuvad figuurid oma realistlikkusega ebasümpaatseks, kuna neil nii palju vigu näha ja kuna nad ka eriti tihti üllate tegudega ei hiilga vaid üksteise jaoks peegli funktsiooni omavad, et veel enamgi vigu ja nõrkusi esile tuua. Tavalisele inimesele kodaratesse loobitud kaikad tundub, et tõstavad nende iseendast ja maailmast tingitud niigi prominentse sisemise valu üüratutesse dimensioonidesse - ja see teeb nad samaaegselt väga huvitavaks ning väga eemaletõukavaks. Kompromiteeriv igal juhul.

"Tilluke mööbel" on fragment selliste inimeste elust, keskendub perele ning paarile sõbrale, tasakaalustab filmiformaadile tänu oma figuuride düsfunktionaalsust ja saavutab filmi lõpuks teatud määral harmoonia. Nagu sarjaski, toetavad nad teineteist siiski ja käituvad vähemalt oma inimlikes funktsioonides aeg-ajalt altruistlikult; olgugi et Aura ema nõrkusi näidatakse filmis piisavas koguses, on ta päeva lõpuks hoolitsev ema.
Dunhami protagonist on ärev neuroosides vaevlev noor tüdruk, kes leiab, et elu 20ndates ülikooli lõpetanud noorele neiule on ääretult raske ja ema lausa imetleb teda restoranis töö vastuvõtmise eest - nagu öeldud, kunstnike pere. Kuna Dunham ise rikkast perest pärineb, on arusaadav, kuidas New Yorgis elava eduka fotokunstniku tütrel on võimalik rahata ja tööta elada - seeläbi teeb teda minu jaoks ebasümpaatseks asjaolu, et tal on jätkuvalt enda silmis väga, väga raske elu.
Mil määral seda aspekti täieliku irooniana tõlgendada saab, on tugevalt subjektiivne, kuid on selge, et figuure ei tohiks liialt tõsiselt võtta.

Ühest küljest 21. sajandi neurooside naturalistlik kroonika, teisalt koomiline kaameraga väga lähedale liikuv, ühe figuuri õnnetus lootusetuses lustakaid ja koomilisi momente leidev draama.

Lõppkokkuvõttes ütleksin, et mulle on Dunhami figuurid üldiselt esimesel pilgul ebasümpaatsed, kuid kui nende üle tõepoolest mõelda, ilmneb, kui intelligentselt nad kirjutatud on. "Ebatavaline" võib olla nii hea kui halb ja Dunhamil õnnestub mõlemaid dimensioone huvitaval ja omanäolisel viisil käsitleda.

Mistõttu ma "Tüdrukute" uue hooaja üle järgmisel aastal rõõmustan.

Matias Faldbakkeni skandinaavia misantroopia kolmes vaatuses: "The Cocka Hola Company", "Macht und Rebel" ja "Unfun"

Kunstnike ja kirjanike perest pärinev norra kirjanik Matias Faldbakken on oma ühiskonnakriitiliste radikaalfantaasiatega põhjustanud nii furoori kui pälvinud imetlust - omal maal peetakse teda oma aja mõjukamaks kirjanikuks, näiteks Saksamaal aga sai Faldbakkeni skandinaavia misantroopia triloogia kibeda kriitika osaliseks.

"The Cocka Hola Company" (2001), "Macht und Rebel" (2002) ja "Unfun" (2008) on radikaalselt subversiivsed teosed ja kirjeldavad maailma väga nukrast ja vägivaldsest perspektiivist. Faldbakkeni protagonistid joovad, tarbivad narkootikume, murravad seadusi ja kepivad alaealisi, leidmata selles midagi valet. Moraal puudub, põhjendus on ühiskonna katkiolemises, keegi neist pole õnnelik.

"The Cocka Hola Company" jutustab perepornokontserni omanike ja liikmete eludest, suhetest ja probleemidest, sisaldab väga palju graafilisi seksistseene, koomilisi joomarlusepisoode, narkootikumide mõju all tehtud ebasoodsaid otsuseid ning omajagu vandaalitsemist ühiskondlike struktuuride kallal.

"Macht und Rebel" räägib kahe erakordselt veidra ja ühiskonda põlgava indiviidi juhuslikust kohtumisest ning nendepoolsest suurfirma saboteerimisest, väga noorte teismeliste tüdrukutega magamisest, pohhuistlikest narko- ja alkoholisõltlastest ning veidrast sõprusest muidu sotsiopaatide kilda kuuluvate meeste vahel.

"Unfun" pajatab anarhist Lucy pereelust, tema poegadest ning nende isa tööelust ja tolle projektist luua täiuslik slasher-tüüpi arvutimäng ning sellest, kuidas sürreaalses paralleelreaalsuses sama mäng reaalsuseks saab.

Faldbakkeni figuurid on äärmuslikult pohhuistlikud ja teevad tegusid, mis hea tavaga kokku ei käi, samas on nad koomilised, kuna teevad iseend oma pohhuismis lolliks ja naerualuseks ning tekitavad piinlikke situatsioone neile ontlikele indiviididele, kes nende viguritega kaasa lähevad. Seaduste järgimine pole nende jaoks. Vägivald, narkootikumid ja kapitalismi purustamine on nende jaoks. Falbakkeni figuurid ei kanna Adidase ega Nike riideid, vaid produtseerivad nn. antibrände.

Faldbakken pole nõrganärvilistele ja tema figuurid ei pälvi tingimata sümpaatiat, kuna teevad täpselt seda mida tahavad ja kahjustavad sellega enamasti kedagi. Aga selge ühiskonnakriitiline sõnum masininimestest ja brändide ja kontsernide ajupesust ja keskmisest vaesema indiviidi närusest elust on väga selgelt - vähemalt triloogia esimese ja teise osa - romaanide narratiividesse joonistatud.

Lõppkokkuvõttes peitub nende vägagi ebatavaliste romaanide sisu ja inimlik väärtus kirjeldustes,  kuidas keskmise inimese üksik kurbus teda purustab, kuidas üleliigne pakkumine valimisvõime olematuks teeb ja kuidas kahe sotsiopaadi vahel võib tekkida imeilus sõprus, olgugi et ühine hobi on vägivallatsemine ja kõrghoonete lõhkamine.

Tuleb vaid mööda vaadata asjaolust, et Faldbakkeni meetod on kirjeldada erinevaid objekte erinevate meeste ning naiste anustes ning lahata kaheteistkümneaastase isakompleksidega tüdruku siseelu, lastes tal end kahe vanema mehe poolt penetreerida.

Samuti on märkimist väärt asjaolu, et Faldbakkeni asine stiil (tal on kombeks argumenteerida punktide kaupa, põhjendada teatud tegusid väga hoolikalt ning säilitada kõige absurdsemate plaanide tegemisel struktureeritud loogika) ja väga hea kirjutusvõime teevad tekstist endast rafineeritud kunstiteose. Võiks arvata, et autor üritab teemat stiiliga ülendada, kuid seda pole tal tarvis teha. Nii sisu kui pakend on väga hästi tehtud.

Kui te nüüd jätkuvalt huvi tunnete, lugege triloogia esimest kahte osa (kolmas on lihtsalt veider vägivallafantaasia, kuigi sisaldab fragmente täiesti tõsiseltvõetavast naise seksuaalsuse teooriast) ja te saate unustamatu lugemiselamuse osaliseks.

Khaled Hosseini: "Ja mägedelt kajas vastu"

Afgaani-ameerika kirjaniku, aastaid tagasi täiskohaga arstina praktiseerinud Khaled Hosseini esikromaan "Lohejooksja" (The Kite Runner, 2003) pälvis nii positiivse vastuvõtu kriitikute ja publiku poolt, et Hosseini otsustas täiskohaga kirjanikuks hakata. Autori teine romaan "Tuhat hiilgavat päikest" (A Thousand Splendid Suns, 2007) oli sama edukas.

Olen selle blogi lehekülgedel väljendanud kahetsust asjaolu üle, et Hosseini "Lohejooksja" filmivariant suurt muljet ei avaldanud. (siin) Ju mõnest raamatust pole lihtsalt võimalik samaväärtuslikku filmi vändata, mis seal ikka.

Mis romaanidesse puutub, leian, et "Lohejooksja" ja "Tuhat hiilgavat päikest" on justkui teineteise yin ja yang, jutustades resp. kahe noormehe ja kahe neiu lapsepõlvest, sõprusest, täiskasvanukssaamisest, kannatustest ja kõike seda Afganistani ajaloo taustal.

"Ja mägedelt kajas vastu" (And the Mointains Echoed, 2013) on komplekssem, protagonistide tasandil ja vaid esimest kahte kolmandikku hinnates uus arenguaste autori võimekuses, aga minu hinnangul viimases kolmandikus jutustamise tasandil veidi ebaühtlane, mis kogumuljet veidi kahandab.

Romaani kesksed tegelased on Abdulla ja tema õde Pari, kes lastena teineteisest lahutatakse ning kes viiskümmend kaheksa aastat hiljem taas kohtuvad. Nende kasvamise lood põimuvad nende vanemate ja kasuvanemate lugudega ning nondega, kes õe-venna kohtumisele otseselt ja kaudselt kaasa aitavad.

Raamatu algus meenutas veidi Hosseinit lugemas Coelhot - laste isa jutustab muinasloo, kuidas kuri vaim kord aastas igasse külasse tuleb ning ühe lapse endaga kaasa võtab. Pari ja Abdullah kiindumus ning valu, mille poiss oma õlule võtab, on värviliselt ja süvitsi kirjeldatud ning jätab jälje. Kuidas hoolikalt sisemusse peidetud valu fassaadi murendab, kirjeldab Hosseini filigraanselt, paradoksselt samaaegselt tundeliselt ning otsekoheselt.

Hiljem tulevad mängu mitmed kõrvaltegelased ja kuigi romaani lõpp nad kõik omavahel loogilisse seosesse põimib ja lugeja taas emotsioonidesse mässib (spoiler: karp Pari sulgedega on justkui võti lugeja südame murdmiseks nii esimeses kui viimases vaatuses) - kuid iga uue tegelase käsitlus on sätitud aina vähematesse lehekülgedesse ja jääb lõpupoole seetõttu fragmentaarseks.

Lugesin "Ja mägedelt kajas vastu" avatud südamega, kohati ei suutnud romaani kõrvale panna, kuid lõpupoole emotsioon ja empaatia kahanesid. Seetõttu ei reasta ma Hosseini uusimat romaani oma eelkäijatest ülespoole ja kuigi on näha, et autori võime narratiivi tasandil komplekssemalt ehitada areneb, loodan Hosseini järgmiselt romaanilt rohkem tasakaalu ning läbivalt põhjalikku figuuride käsitlemist.

Siiski väga hea lugemiskogemus.

Kääbik ("The Hobbit")

Inglise autori J. R. R. Tolkieni sulest pärinev noorteraamat "Kääbik" on südamlik-põnev-lõbus fantaasiaraamat Kääbik Bilbo Bagginsi seiklustest kolmeteistkümne päkapiku ning võlur Gandalfi seltsis, sihiks Üksildane mägi ja seal peituv päkapikkude aare, mida valvab kuri lohe Smaug.

Päkapikkude ammu kadunud kuninga Throri poja Thraini poeg Thorin Tammiskilp on paguluses ning soovib oma esiisade aaret ja Üksildase mäe otsas paiknevat lossi Smaugi haardest tagasi vallutada ning võlur Gandalf, kes oma tarkuses  teab, et just Kääbiklas oma mugavas majakeses pesitseva, kodukamina soojust armastava ontliku kääbiku Bilbo Paunaste abi neid sihile viib. Seega teeb ta Kääbiku uksele salamärgi, kutsumaks päkapikud Bilbo juurde ning Bilbo otsustab Gandalfi veenmisel päkapikkudega seiklema minna.

Üllatavalt ilmeva julguse ja kavaluse abil seljatab Bilbo mitmed ohtlikud vaenlased, leiab uusi sõpru erinevates fantastilistes olendites ja kavaldab üle isegi lohe Smaugi.

"Kääbik" on muhe seiklusromaan pisikesest kangelasest, kes oma vaprust samm-sammult tundma õpib ja ebamugavates tingimustes optimismi säilitada suudab. Samuti tutvustab "Kääbik" "Sõrmuste isanda" triloogia maailma ja vihjab seal pesitsevale kurjusele ning toob mängu Sõrmuse, mille olemasolu ja juhuslik taasleidmine "Sõrmuste isanda" triloogiale üleüldse alguse annab.

"Kääbiku" illustratsioonid pärinevad samuti Tolkienilt, kes kirjutas raamatu eelkõige lastele, kuid kahtlemata muuseas Esimese maailmasõja poolt mõjutatud Viie väe lahing sisaldab ka süngemaid stseene kui noorematele ilmakodanikele lugeda võiks anda.

"Kääbik" on noortele ja täiskasvanutele mõnus lugemine ja ilmselt pole Peter Jacksoni "Sõrmuste isanda" filmidele järgnevalt siia maailma jäänud rohkem kui käputäis inimesi, kes Tolkieni lugusid ei tunneks. Filmidest hoolimata soovitaksin alustada just "Kääbikust" - neile, kes pole veel Tolkieniga tutvunud, ja jätkata seejärel huvi säilimise juhul "Sõrmuste isandaga". Kel ikka veel Tolkienist isu täis ei ole, võib järngevalt lugeda legendite kogumit "Silmarillion", kus paljud Keskmaa olendid ja nende elu ning sünd lähemalt selgitatud ja mütoloogia pea täielikult käsitletud.

Huvitav fakt on, et Tolkieni inspiratsioon tuli helgest taevast: ta kirjutas kusagil 1930ndate alguses tühjale lehele sõnad: kord elas ühes koopas kääbik. Sealt lugu arenes ja valmis 1932. aastaks ning avaldati 1937.

Eestikeelne tõlge ilmus esmakordselt 1977 ja minu isiklik arvamus igasuguste nimetõlgete suhtes on absoluutselt positiivne - sama kehtib muide ka "Sõrmuste isanda" kohta - eestikeelsed tõlked on läbimõeldud ja head. (mõeldes siinkohal eriti Guglunkile :-) )

"Kääbiku" kolmes osas filmilinale toomise üritus jookseb hetkel Peter Jacksoni juhtimisel, viimane osa tuleb varsti kinodesse ja kuna ei esimene ega teine osa mulle suurt pinget ei pakkunud (teine veidi rohkem kui esimene), kahtlen, kas kolmandat vaatama lähen. Kogu raamatust oleks saanud ühe ilusa täispika filmi, aga eepiliste kangelaste ja valede haldjate ekraanile toomise nimel kahandati tegelasi, kes väärinuksid rohkem tähelepanu (Beorn!) ja otsustati millestki väga heast midagi kesist teha. Päh.

Kommertstornaado saateks tahtsingi just nüüd meenutada, kui hää raamat ja kui mõnus lugemine on Tolkieni "Kääbik" ja soovitada fännidele filme boikoteerida ja hoopis lugemistoolis uuele ringile minna.

Ekskurss filmilinale: "Pahatar" (Maleficent; 2014)

Hoolimata asjaolust, et olen Angelina Jolie fänn nii filmilinal kui filantroopiamaastikul kui näitlejatari eraelus, millest alati  huviga loen ja mida jälgin, pean Jolie viimast filmi "Pahatari" (Maleficent, 2014) mitmel rindel kritiseerima.

Selle aasta maikuus filmilinale tulnud Okasroosikese saja-aastasesse unne neednud kurja haldja tõeline motivatsioonilugu ja saatuslikud sündmused, mis Pahatarist Pahatari tegid - Grimmide versioonis on haldjas minu allikate kohaselt lihtsalt kolmeteistkümnes haldjas, kes täiesti juhuslikult varrudele kutsumata jäi, kuna kuninga kapis vaid kaksteist kuldtaldrikut leidus ja seetõttu vaid kaksteist haldjat /teadjanaist kutsuda sai. Samuti soovis kolmeteistkümnes haldjas printsessile surma, kuid kaheteistkümnes leevendas needust, kuna hea soov veel soovimata, ja printsessi saatuseks jäi saja-aastane uni.

Kurja haldja - olgu, Pahatari, Walt Disney poolt loodud Maleficenti figuuri nimi tähendab kuritahtlik, pahatahtlik - figuur baseerub prantsuse versiooni kurjal võõrasemal, Grimmide versiooni kolmeteistkümnendal haldjal ja samuti inglise ja Prantsuse muinasjuttudes 17. ja 18. sajandil levinud Carabosse ehk kuri haldjas, kes nimeliselt Tshaikovski "Okasroosikese" balletis esines.

Mütoloogia on seega paigas ja Pahatari lugu võib jutustada nii- ja naapidi, kuidas Jolie filmiversioonis noor Maleficent talupoeg Stefani armub, too aga võimuhimust joovastatuna võimalust võimuletulekuks näeb ja haldjalt ta tiivad varastab, kuidas haldjas kättemaksuks kuningaks saanud Stefani tütre neab ja kuidas noor printsess siiski haldja südame võidab - tegu on armsa jutustusega ja haldja maine on sellega igatahes taastatud.

Inimlikul tasandil on lugu realistlik mõnedest aspektidest vaadatuna - noor prints on printsess Aurorat kohanud vaid korra, mistõttu tõelise armastuse tiivustatud suudlus jääb reaktsioonita. Pahatar pole kunagi kuri olnud ja seetõttu teeb ta lõpuks kõik endast oleneva, et printsess päästa. Printsessil ei teki sügavat emotsionaalset sidet oma isaga, kuna on veendunud tolle surmas ja ei kohta teda enne oma kuueteistkümnendat sünnipäeva. Hea võõrasema roll teoorias kurja võõrasema figuurile.

Visuaalseltki on film võimas - kuidas Pahatar oma riiki kaitseb, millised müütilised olevused tema kõrval inimeste sissetungi vastu võitlevad ja kui ilus on metsas liblikate ja lillede keskel - kogu haldjariik on kaunilt visandatud ja kõik Pahatariga seonduv visuaalselt kaunilt lahendatud.

Kui tegu on lastefilmiga, ei pea järgnevaid küsimusi muidugi esitama, aga mis sai kuningannast? Miks peavad kolm kaitsvat haldjast ristiema pidevalt oma inimlikku vormi säilitama ja elu kergendavast maagiast viieteistkümneks aastaks loobuma? Kuidas ja miks tekkis Pahatari - sümpaatne aga veider - kannupoiss?

Ema-tütre-suhe Pahatari ja Aurora vahel on südamlik ja Jolie etteasta kurja haldjana muljetavaldav. Aga need olid vaid mõned paljudest lünkadest, kus narratiiv ja figuuride areng-suhtlus-taust-lugu soovida jätab. Lastele - võibolla, minule - kesine meelelahutus.

Stephen King: "See"* ("It")

Ameerika autorit Stephen Kingi (sünd. 1947) peetakse õuduskirjanduse meistriks ja pinge hoidmise kuningaks ning üks tema kuulsamatest üksikteostest (nimekiri ja filmivormi edendatud raamatute nimekiri on pikk, „Carrie“ (1974); „The Shining“ (1977); „Lemmikloomade surnuaed“ (1983), „Roheline miil“ (1996), rääkimata lühijuttudest, millest sündinud nt. „Shawshanki lunastus“, „Maisilaste“ seeria" jne jne jne …).


"See" („It“; 1986) illustreerib Kingi meisterlikkust narratiivide ehitamisel ja toestamisel ning pinge hoidmisel tuhande lehekülje vältel, jõudes alles viimase paarisaja lehekülje vältel topeltkliimaksini - võimas igal narratoloogilisel tasandil.

Romaan on mitmekihiliselt rafineeritult kirjutatud, paralleelselt kirjeldatud ajaliinid 1958 ja 1985 põimuvad aina tihedamini ja Derry linna hirmsad juhtumised ja skurriilsed mõrvalood (nn. Derry vahemängu episoodid põhinarratiivide vahel räägivad lisaõudustest) erinevatest teistest aastatest joonistavad aina süngemates toonides kurja klouni Pennywise’i ning tema taga peituva Selle väärtegusid,  kuni hetkeni, mil seitse last – ja hiljem kordusesituses viis täiskasvanut – linna alustes kanalites pesitsevale kurjusele lõpu teevad.

Realistlikud tegelased vägagi detailsete taustakirjeldustega on n.ö. Luuserite klubi liikmed, kõik kiusatud kooli pahalaps Henry Bowersi poolt – kelle isa teda kodus peksab ja kes vägivallaga täidetuna kurjuse tööriistaks ideaalselt sobib moodustab koos järgijatega sünge poole. Luuserite klubi koguneb justkui juhuslikult, sinna kuuluvad mustanahaline Mike Hanlon, paksuke arhitektuurigeenius Ben Hanscom, juudipoiss Stan Uris, kokutav grupijuht ja leinav vanem vend Bill Denborough, kaunis punaste juustega Beverly, ekstsentriline ekstravert Richie Tozier ja tagasihoidlik Eddie Kaspbarak. Kuidas keegi aga oma funktsiooni täidab ja kuidas igaühte koletise peletamisel vaja läheb, selgub peagi.

Kõik need seitse mingil määral erakordset figuuri ja ometi samaaegselt lapsepõlve traumade stereotüüpi, keda nii kodus kui koolis mingil viisil piinatakse, on elava fantaasiaga lapsed, kelle hirme kloun kurjalt ära kasutada saab ja vaid asjaolu, et nad hoiavad kokku, aitab neil „See“ seljatada.

Makaaber oleks omadussõna, millega Kingi romaani kirjeldada – üdini vägivaldsed ja empaatiavõimetud kujud ning õõvastavad sündmused joonistavad Derry linna ajaloo ja romaani praktiliselt viimase leheküljeni säilib makaaber toon. Mingil hetkel muutub kogu koletiselugu aga väga esoteeriliseks ja on raske öelda, kas King iseennast tõsiselt võtab ja oma kosmoloogia ehitamisega mingil hetkel laisaks ei muutunud. Kilpkonn ehk Universumi hea energia esindaja ja looja ütleb lastele võitluse eel: „when it comes to that cosmological shit you gotta throw away the manual” ning võtab sellega ise suure osa õõvastusest ära, jättes õhku suure küsimärgi, kuidas täpselt võideti fantaasia fantaasiaga.

Kuidas kogu figuuride ja mõrvade kirjeldamisel hoolikalt ehitatud realistlik-makaaber toon lõpupoole ilmeva esoteerilise-kosmoloogilise kurjuse võitmise kirjeldusega kokku sobib ja mis ikkagi täpselt Selle koopas juhtus, jääb esoteerikahuvilistele iseseisvalt uurida ja kohutavat lõppu oodanud makaabri fännidele antiklimaktiliseks elamuseks.

Pöördun edaspidi Kingi lühijuttude poole.

* ma ei leidnud ühtki allikat, kus eestikeelne pealkiri - uurisin tõlget erinevates keeltes ja otsustasin "Selle" kasuks. Teadjad, täpsustage!

89. Fjodor M. Dostojevski: Vennad Karamazovid

Vene kirjanik Fjodor Dostojevski (1821-1881) kuulub absoluutselt maailmakirjanduse klassikute hulka ja teda on selle blogi sissekannetes ka käsitletud. Autori viimane ja kompleksseim romaan "Vennad Karamazovid" (1879-1880; eesti keeles 1939) ühendab endas kõigi oma eelkäijate elemendid, takerdumata oma komplekssuse kleidisabasse.

(Imelikul kombel puudub eestikeelses Internetis praktiliselt üldse Karamazovide teemal kirjutatu - Vikipeedia vaikib, google otsing vaikib, vaid paar raamatublogi käsitlevad Dostojevski noorimat suurteost.)

Kolme venna Ivani, Dimitri ja Aleksei ja nende isa Fjodori vahelised suhted, armulood, millesse takerduvad nii isa kui pojad, suhted Jumala ja saatanaga, mahukad arutelud talupoegade, aadlike, naiste ja vaimulike staatuse üle ühiskonnas ning igavene patu ja lunastuse teema - seda ja paljutki muud leiab Karamazovite romaanis.

Huvitavamad aspektid toon esile, kuid jätan kokkuvõtte sedakorda tegemata - nii mahuka teose kokkuvõte saab olla vaid fragmentidest kokku kantud ja väga subjektiivne.

Silmatorkavad sarnasused "Kuritöö ja karistusega" (mõrv, patu ja lunastuse teema, vanemate vendade figuurid) ja "Idioodiga" (naiste ja isetu armastuse küsimus ning Aljosha figuur) on esimesed, mis silma torkavad. Saksakeelne väljaanne, mida lugesin, leiab praktiliselt iga figuuri jaoks eeskuju Dostojevski varasemast loomingust. Dostojevski kirjutas enne "Vendi Karamazove" mitmed lõpetamata teosed, mis ka romaanis oma koha leidsid. Siinkohal peidab end avaldatud teoste valguses oht, et autor end kordama hakkab või liiga ilmselgeks muutub, mida aga ei juhtu - tunduks justkui nende suurepäraste eelkäijaromaanide figuurid oleksid vaid prototüübid, esmapilgul lipud ja kuningad, kuid taganedes siiski vaid suurema mängu odad või ratsud. "Vennad Karamazovid" on romaan romaanis, kuna vajab eelnvalt mõnisada lehekülge, et selgitada figuuride vahelisi suhteid, nende eellugusid ja lasta lõpus ilmneda, et absoluutselt iga kild tohuvabohus on tegelikult suurema struktuuri osa.

Jutustaja roll on oluline, kuna jutustaja ise pidevalt tunnistab, kuidas ta teatud sündmusi vaid osaliselt kirjeldada oskab ja kuidas ta mõnda fakti omaenese teadmatuse tõttu enam faktina esitleda ei saa. Paljude figuuride saatused jäävad romaani lõpus segaseks, kuigi romaan on lõpetatud. Mitmed peatükid on kirjutatud erinevate figuuride perspektiivist. Seega võetakse lugejal mõnikord käest ja mõnikord sätitakse ta lihtsalt tugitooli televiisori ette. Minu jaoks hoidis selline toonide ja stiilide vaheldus lugemiselamuse värskena.

Veelkord figuuridest, sedakorda struktuurielementidena - alguses tundub, et figuurid jagunevad oma konfliktide ja suhtluse prismas kolmnurkadesse, kuid tegelikult on igal figuuril oma vastasmängija (Katja - Grushenka; Aljosha - Iljusha; Ivan - Smerdjakov, ...) ja vastavalt sellele jaotuvad suhtekolmnurgad hoopis nelinurkadesse, millest igaüks omakorda põimub. Lisaks tulevad ekskursid nagu näiteks pikemad peatükid Aljosha vaimuliku isa starets Sossima elust. Kohtuprotsess romaani lõpus võtab põhisündmustiku aga kenasti kokku ja ülevaade säilib.

Tähtis ja Dostojevski loomingus esmakordselt tugevalt käsitletud temaatika on kõik rahaga seonduv - kuidas raha omastamine ja kaotamine võimu annab ja kuidas seltskondlikku staatust võimalik rahaga parendada ning samaaegselt hävitada; kuidas armastus saab vaid toimida kui toetub samaaegselt teatud rahasummale. Emotsioonide pragmatiseerimine nende materiaalse väärtuse mõõtmise teel on nii vene kui prantsuse kirjanduses prominentne olnud, kuid Dostojevski käsitleb temaatikat kriitiliselt ja astub sellega seltskondlikust keerisest astme võrra kõrgemale.

Jutustada annaks veel paljust, aga kokkuvõtteline hinnang minu poolt on, et üldiselt Dostojevskit kas armastatakse või peetakse kurnavaks. Neile, kes "Idiooti" ja "Kuritööd ja karistust" hea meelega lugesid, pakub "Vennad Karamazovid" huvi, pinget ja mõtlemisainet väga huvitavate figuuride elulugudes.
Edasijõudnutele, kuid soovitan!

Veel Dostojevskit Päikesejänku blogis:
"Kurjad vaimud"
"Idioot"
"Kuritöö ja karistus"

Ekskurss filmilinale: "Piire ületades" (Transcendence, 2014)

Johnny Deppi - minu silmis - paremad ja sügavamad filmid näitleja karjääri alguses (Gilbert Grape, Edward Käärkäsi, Kokaiin, Benny ja Joon, Vabamõtleja, Fear and Lothing in Las Vegas, ... nimekiri on pikk) andsid maad visuaalsete efektidega pikitud hittfilmidele nagu Sleepy Hollow, Kariibi mere piraadid, Alice imedemaal, Lone Ranger, Dark Shadows... Olgu, Kapten Jack oli esimeses osas sümpaatne ja lõbus tegelane, hakkas aga mingil hetkel end kordama; Alice polnud halb film ja Johnny oli oma kõrvalrollis hullu kübarameistrina üks vähestest hästi näideldud, kaasahaaravatest tegelastest (irvikkassist me ei räägi). Aga "Rummipäevikud", "Turist", .... meh.

Mingil hetkel väsib ilmselgelt igaüks kel niivõrd palju pagasit ja tegelasi vööl kanda, ja nagu ajakirjad ütlevad, et tal viimasel ajal väga tujugi pole filme teha vaid pigem soov oma muusikale keskenduda, ilmneb ka "Piire ületades" (2014) vaadates.

Tegu on väga huvitava ideega - Johnny mängib Dr. Will Casterit, juhtivat teadlast tehisintellekti valdkonnas, kes üritab luua mõtlemis- ja tunnetamisvõimelist tehisintellekti. Sarnaste uuringute vastane rühmitus (mille juhti mängib Kate Mara) Casterit tabab radioaktiivse kiirgusega "immutatud" kuul ning teadlase surm on kindel. Casteri uuringupartner ja abikaasa Evelyn (Rebecca Hall) otsustab Willy teadvuse viimase enda ehitatud superarvutisse laadida ja kui Will sureb, ei sure ta tegelikult sugugi, vaid muudub ulmeliste võimetega supertehisintellektiks. Evelyni abiga alustab ta maailma parandamise projekti, mil määral see aga inimkonda hea või halva poole mõjutab ja miks tehis-Will teeb, mida ta teeb, jääb lõpuni tumedaks territooriumiks, mistõttu Willi endised kolleegid teda välja lülitada üritavad.

Tehnoloogilised teooriad omavad teatud piires vundamenti ja ei Depp, Hall, Mara ega nt Morgan Freeman ja teised kõrvalosatäitjad - valitud on igas suhtes väga head näitlejad - ei täida oma rolli halvasti. Samuti on film visuaalselt väga hästi tehtud.

Problemaatika ilmneb loo enda sügavuses - nii Casteri uuringud tehisintellekti teemadel, Mara motivatsioon tehisintellekti vastu töötamisel, suhe Willi ja Evelyni vahel kui suhted ülejäänud figuuride vahel on äärmiselt pealiskaudset ja ei anna loole vajalikku põhja, et huvitav olla. Seetõttu on film küll mõõdukalt hea nii idee kui teostuse esimese faasi poolest, kuid tõeline süvitsi minev sisu jääb vajaka, mistõttu film ka nii tava- kui nishipubliku hulgas populaarsust ei pälvinud.

Kahju, sest potentsiaali oleks olnud.
Johnny Deppi fännidele siiski soovitan kergeks vaatamiseks - "Piire ületades" on - siiski, siiski! - parem kui Deppi viimased filmid.

Ekskurss filmilinale: "Kurb Jasmine" (Blue Jasmine, 2015)

Woody Alleni sulest tulevad üldiselt inimlik-realistlikult armsad lood inimsuhetest, millel intelligentne dialoog ja koomiline traagika. "Kurb Jasmine" (Blue Jasmine, 2013) sobib tüüpkirjeldusse üpris hästi, kuigi toon veidi kurblikum olevat tundub.

Jasmine French (Kate Blanchett) kolib mõneks ajaks oma õe juurde San Franciscosse, et lõpetada oma abielu tõttu poolelijäänud haridustee ja leida töö, kuna tema rikas abikaasa tegeles põhiasjaliselt maksupettusega ja Jasmine'i petmisega ja Jasmine andis mehe üles, misjärel too end vanglas üles poos. Tulemuseks emotsionaalne ja majanduslik pankrot. Jasmine, habras naine, kes end xanaxi peal päevast päeva veab, kolib seetõttu oma õe juurde, et tollelt tuge leida. Tuleks mainida, et muuseas röövis Jasmine'i kadunud kallim ka õe loteriist võidetud varanduse, mistõttu suhted veidi pingeliselt kulgevad. Asjale ei aita ka kaasa tõde, et õe kallim Jasmine'i silmis kohutav luuser ja mõttetu kutt on ja naine oma arvamust teps endale hoida ei soovi.

Elu tundub sujuvalt ilusamini, kui mõlemad õed kauniste ja rikaste sünnipäevapeol tundub et oma unistuste meestega kohtuksid. Jasmine valetab oma ebamugava mineviku kohta ja õde otsustab oma kuti olemasolu hetkeks ignoreerida.

Õnneliku lõpu suunas minema tunduv läheb muidugi mingil hetkel kõik vussi ja mõlemad naised lõpetavad taas alguses - õde oma luuseriga diivanil telekat vaatamas, Jasmine üksi pargipingil iseendaga vesteldes.

Jasmine on huvitav figuur - tegu on täiesti ebastabiilse neurootilise naisega, kes oma emotsionaalsetest kokkuvarisemisepisoodidest hoolimata üritab midagi saavutada, kuid samal ajal paljut iseenesestmõistetavaks peab. Sügavam traagika petva ja ennast poova mehe loos muidugi on ja Jasmine'i siseelu on ülimalt delikaatselt-detailselt-realistlikult kinolinale toodud, aga valitsev on teoreetiliselt kurva eluloo intelligentselt kirjutatud koomika.

Figuuride kokkumäng ja näitlejate dialoogidega ümberkäimine on väga hea ja nagu Woody Allen ikka õnnestunult oma lugusid heietab, tempo on sobiv, narratiivi ehitamine järk-järgult minevikku vaadates ja Jasmine'i elu lahti harutades saavutab film lisadünaamikat. Dialoogid tunduvad olevat lihtsad, aga tavaliste asjade vormistamine veidi läbimõeldumalt lisab filmile omakorda nutti.

Kuna Alleni filmid keskenduvad enamasti nö. inimliku komöödia ja mitte ühe figuuri tasandile ja tegelevad pigem situatsioonikoomikaga, on hea näha, et Allen on viitsinud kokku panna karakterkoomikale keskenduva komöödia-draama, sest seda oskab ta sama hästi.

Väga mõnus filmielamus, soovitan soojalt.

88. Njálli saaga

"Njálli saaga" on üks kuulsamaid Islandi saagasid. Teose tegevus pärineb 10.-11. sajandist, kirja pandud on ta 13. sajandil. Saaga autor on teadmata.

Nagu teisedki tolle aja saagad räägib "Njálli saaga" oma aja tavadest, inimestest, nende erakordsetest võimetest ja perekondade vahelistest konfliktidest. Saaga hõlmab tohutult palju figuure, kes omavahelistesse kaklustesse põimitakse ja kelle pered teineteisele kordades järgemööda kätte maksavad.

Väljaanne, mida mina - netist, muide - lugesin, sisaldab eelsõna, kus lähemalt kirjeldatud tolleaegset kombestikku, et teatud väljendeid ja teguviise paremini mõistetavaks teha, näiteks et tähtsaim isik või külaline majas istub kõrgel toolil, kuidas söögilauda istujad on paigutatud, milline on levinud reaktsioon teatud solvangu korral ja kuidas elada auväärset elu.

Silma torkas sugudevaheline asjaajamine - teatud valdkondades valitseb mõningane võrdväärsus ja naistel on näiteks õigus oma surnud mehe varandust nõuda, kuid saagas endas kirjeldatakse meeste puhul enamasti nende võimeid ja tugevust ja naiste puhul nende kaunist välimust ning kas nad olid kombekad või mitte.

Üldiselt on tegu hea kultuurilise seletusega põneva narratiivi näol ja Njáll, üks saaga peategelasi on tuntud pigem oma nutikuse kui tugevuse poolest, mis tähendab, et arvukate detailirikaste kirvestega jäsemete maharaiumise stseenide vahele on pikitud ka lugusid sellest, kuidas Njál kavala planeerimise ja/või argumenteerimise abil nii mõnegi varanduse tagasi võitis.

Skandinavistikahuvilistele on "Njàlli saaga" väga hea sissejuhatus kultuurilukku ja kohustuslik lugemisvara, lahinguhuvilistele pakub ta ka pinget. Antud huvide puudumise korral on ta vaid lühikeste lugude, nimede, mõrvade ja mõnede nutikuste pikk-pikk kogum ja võib riiulilt ka ära jääda. Kuna mul aga mõlemad eelnimetatud huvid on, meeldis mulle "Njàlli saagat" lugeda ja Islandi kultuuri üle mõtiskleda.

Ekskurss filmilinale: "12 aastat orjana" (12 Years a Slave, 2013)

Tõsielul põhinev draama "12 aastat orjana" (2013) räägib vaba mehena sündinud ja röövimise ning orjaksmüümise ohvriks langenud Solomon Northopi (Chiwetel Eljofor) kurvast saatusest, kes orjapõlve kaksteist aastat maitsma peab, enne kui kurja orjapidaja Edwin Eppsi (Michael Fassbender) küüsist päästetakse.

Olen viimasel ajal hakanud eriti jälgima filmide tempot, sest kui aeglaselt või kiiresti teatud olukorrad lahendatakse on oluline figuuride ja narratiivi arengus. Tempo on vaataja tähelepanu paelumiseks ja pidevaks sidumiseks tähtis, kuna kinos pole võimalik pausinupule vajutada, tuleb võtta aega figuuride arenguks ja liikumiseks nii sise- kui väliperspektiivist, samaaegselt kasvatades pinget ja empaatiat.

"12 aastat orjana" saab sellega suurepäraselt hakkama ja kuna tegu on üpris ühedimensiooniliste tüüpfiguuridega - kannatav ori, julm orjapidaja, julma orjapidaja julm naine, kannatav naisori, kellele kannatav ori hingelist tuge pakub, julm ülevaataja puuvillaväljadel, päästev vabastaja -, on neid ühest küljest lihtne mängida, teisest küljest aga ka lihtne üle mängida. Fassbender ja Eljofor teevad aga väga head tööd oma figuuridega mitte ülepingutamisel ja samal ajal väga intensiivse emotsiooni vahendamisel.

Film ise on kaunilt tehtud ja sisaldab intensiivsetele orjad-ikkes-stseenidele lisaks idüllilisi kaunilt filmitud loodushetki ja minu jaoks veidi koomilist tooni omavaid pingelise muusika hetki paljuütlevate vaikuse hetkede vahel ("300" lahingumuusika laadis mõned sekundid ajasid kogu filmi tõsiduse keskel muigama, kuna nad justkui ei sobinud sinna).

Lupita Nyong'o pälvis "12 aastat orjana" eest kiitust ja kuulsust, mistõttu ma tema ilmumist huviga ootasin, aga hea kuni väga hea, mitte suurepärane oli minu jaoks tema töö. Muidugi on orjatar Patsy roll üpris kõrvaline, aga ka näiteks Sarah Paulsoni mängitud julm, südametu Proua Epps ja tema ning Michael Fassbenderi omavaheline dünaamika on samavõrdselt mainimist väärt.

Kõiki elemente kombineerides jõuan järeldusele, et tegu on igast vaatepunktist vaadatuna väärt filmiga ja draamafännidele soovitan teda väga soojalt. Nõrganärvilistele väikese lisahoiatusega: piitsutamist ja piina pole mitte vähe filmilinale toodud.

August Kitzberg: "Libahunt" ja "Kauka jumal"

Näitekirjanik August Kitzbergi (1855–1927) looming pole suurearvuline, kuid seda enam kvaliteetne
ja tema draamad "Libahunt" (1891/1912) ja "Kauka jumal" (1912./1915.) on tuntud igas kodus ja koolis.

Tükid on välja antud ühes köites, mis seondub ilmselt eelkõige nende ilmumise ajalise lähedusega, kuid on samaaegselt ka Kitzbergi kaks kuulsat draamat, mis teatud mõttes kokku kuuluvadki.

"Libahunt" jutustab Tammaru pere ülimalt ontlikust elust, mille pöörab pea peale orvuks jäänud Tiina saabumine tallu. Tiina ema olla olnud nõid ja seetõttu surnuks pekstud - pere küll pelgab võõrast nagu tol ajal kombeks -, aga võtab heast südamest kasulapse majja. Tiinast sirgub ilus, erakordne neid, aga samal ajal liialt erinev teistest: särtsakas, seiklushimuline, tõmmu. Kuna Tammaru peres on juba põlvkondi kombeks olnud omavahel ühte heita, ajab peretütre kadedus ja sellest tulenevad mürgised kuulujutud. Tiina metsa, kuulujuttude pärast huntidega ulguma. Tiina jääbki kadunuks, kuni ühel õhtul hunti lastes Tammaru Margus metsast tulnud neiut püssiga tabab.

Olgu Tiina libahunt või mitte, seda siinkohal ei oskagi öelda, sest Kitzbergi jutustustele on omane teatud maagiline realism, aga tähtis on siinkohal võõra elemendi ja harjumuspärase elemendi põrkumine ning Tiina uhkus olla omapärane ja teistest erinev. Kogu näidendi traagika pole Tiina ja Marguse armastuslugu - sest nagu "Kauka jumalaski" - ja siinkohal meenuvad mulle Ibseni suurepärased näidendid - on iga tegelane traagiline. Margus tahab olla piisavalt julge Tiina äravõtmiseks, Mari tahab olla piisavalt tähelepanuväärne, et Tiina Marguse südamest peletada, Tiina tahab olla omaksvõetud vähemalt selle poolt, kes talle tähtis, olgugi et tema individualiseering teistest figuuridest tunduvalt kõrgem on - ka see killuke, leida keegi, kes on sama erinev, ja selles luhtuda, annab Tiina olukorrale veelgi traagikat juurde, kuna ta küll hindab oma eripära, soovib aga ka oma keskkonda sulanduda. Libahunt ise jääb pigem tagaplaanile tundmatu elemendi metafoorina - Tiinat ei võeta omaks, kuna ta erineb, ja see on ja jääb ajatuks temaatikaks-problemaatikaks.

"Kauka jumal" räägib rahahulluses Mogri Märdi laste traagilistest saatustest ja sellest, kuidas rahaahnus ja võimetus vähem soodsas majanduslikus seisus inimesi üleüldse inimestena aktsepteerida vana Märdi lõpuks täieliku vaimse lagunemiseni viib ja temalt mõlemad lapsed võtab. Ka selles näidendis on põhimõtteliselt kõik tegelased traagilised: vana Märt oma pimeduses - mis teda lõpuks ka ilusa allegooria joonistamiseks ka reaalsel kujul tabab -, Märdi naine võimetuses mehele vastu rääkida, lapsed otsides isa armastust ja head tahet, kannatades mõlemad elu lõpuni isa julmuse ja väikluse all.

Kitzbergi näidendid on minu silmis praktiliselt naturalismi esindajad, kuna toovad esile halba inimestes ja näitavad inimlikest eksimustest ja rumalustest põhjustatud traagilisi saatusi. Ometi on Kitzbergi saatuslik-emotsionaalses kirjaviisis samamoodi midagi maagilise realismi valdkonnast, mistõttu neil näidenditel on väga intensiivne mõju ja teoreetiliselt liigsete hüüumärkidega pikitud draamad jäävad praktiliselt hingestatud, võimsateks draamadeks.

Huvitav on ka Kitzbergi ümberkäimine religiooni ehk siis kristlusega - Tammaru pere küll õpib Katekismus, sest nii on kästud ja üritab mingist perspektiivist kõike õigel viisil teha, kuid ei ole võimelised küsimusteta ligimesearmastuseks. Mogri Märt peab end Jumalast kõrgemaks, sest tal on raha, ja saatus on karm ta vastu. Teemat käsitletakse juba selle ajaloolise relevantsuse tõttu, siiski ei muutu see keskseks, mis Kitzbergi kasuks räägib.

Loen Kitzbergi alati hea meelega ning ikka ja jälle. Kui siin leidub veel keegi, kes pole Kitzbergi lugenud - ruttu-ruttu raamatukokku! Te ei kahetse.


Tekstid internetis:
Libahunt
Kauka jumal

87. Marguerite Yourcenar: Hadrianuse mälestused

Belgia kirjanik Marguerite Yourcenari peaaegu-ajalooline romaan "Hadrianuse mälestused" (Mémoires d'Hadrien) (1951) saavutas oma ilmumise ajal tohutu edu ja kuigi tundub olevat tänaseks aktuaalsemate klassikute nimekirjast kadunud, on hüva lugemine igal kümnendil ja aastaajal.

Flaubertlikku melanhoolia ja ajaloolise-asise kirjelduse seguna õnnestub Yourcenaril tabada realistlik-tundelist keskpunkti kahe zhanri vahel - kuna Hadrianuse õige autobiograafia olla kaduma läinud, tundub olevat tekkinud loomulik vajadus selle kirjutamiseks, ja kuna autor tunnistab ise teatud detailide kaunistamist ja täiustamist, ei teki kusagil tõestisündinu ülepingutatult kirjeldamise tunnet.

Romaan on kirjutatud minaperspektiivist, Hadrianus kirjutab oma noorele nõbule ja järglasele Marcus Aureliusele surivoodilt oma meeleoludest ja viimastest mõtisklustest ja otsustab siis noormehele oma eluloo avaldada. Nii kirjeldab Hadrianus oma noorust, reise, sõdurikarjääri, oma eelkäija Traianuse soosingu saavutamist, keisrikssaamist, valitsemist ja vaikset põduraksjäämist praktiliselt suremise hetkeni välja.

Nagu öeldud on tegu peaagu ajaloolise romaaniga - Yourcenar loetleb üles oma ajaloolised allikad ja põhjendab oma lisandusi teatud vihjetega anaalide raamatukogust. Samas on minaperspektiivist kirjutatud filosoofilistele mõtisklustele lisaks mõnedele poolfiktiivsetele figuuridele lisatud teatud emotsionaalsed refleksioonid, mis ilmselgelt autori sulest tulnud. Ometi säilitab romaan oma asise tooni ja kirjeldab sõjakäike ja vallutusi ning poliitilisi kaalutlusi põhjendatud seisukohtadelt. Samaaegselt on võrreldes näiteks Swifti kuiva jutustava tooniga siin tegu ka huvitavalt jutustatud looga ühe mehe reisidest, arengust ja poliitilistest kaalutlustest. Tasakaal, mida Swiftil saavutada ei õnnestunud, on Yourcenari romaanis paigas ja tegu on tõepoolest romaaniga hoolimata paljudest antropoloogilistest-poliitilistest-filosoofilistest mõtisklustest, mis narratiivile vaid headust lisavad.

Hadriani figuur on kirjutatud sama tasakaalu võtmes - mees kirjeldab oma siseelu ja ei hoia seega miskit lugeja ees salajas. Seega avaldab ta ka oma pahateod ja ebasümpaatiad, mis teda ennast figuuri ja protagonistina eriti sümpaatseks ei muuda, aga hoopis paremini mõjuvad, nimelt talle ehedust lisavad.

Lisaks väga huvitavalt kirjeldatud ajaloosündmustele, mida rooma aja huvilistel kindlasti hüva lugeda - piisavalt sõda, piisavalt vallutusi, piisavalt geograafiat, piisavalt ajaloolisi figuure -, on "Hadriani mälestused" hüva lugemine ka tavaromaani austajale, sest Hadrianus, tark mees nagu ta on, paneb kirja üllatavalt tabavaid mõtisklusi inimloomuse kohta ja ei ilusta ega ülista midagi, seades ratsionaalse mõtlemise ja aususe iseenda suhtes alati esikohale. Keiser-protagonist end sellega nagu öeldud küll sümpaatseks ei tee, kuid see polegi eesmärk - Yourcenar on loonud eheda Hadrianuse, pannud ta sõja- ja impeeriumivalitsemise melu keskele ja pole samas kaotanud oma figuuri siseelu ja vaikse reflekteerimise hetki.

Hüva lugemine. Soovitan siiski pigem ajaloolise romaani armastajatele.

86. Jonathan Swift: "Gulliveri reisid"

Jonathan Swifti reisiromaan „Gulliveri reisid“ (1726/1735) jutustab briti rännuhimulise, arsti ja seejärel meresõitja Lemuel Gulliveri seiklustest imelistes maades ja kirjeldab Gulliveri randumiste ja seikluste taustal ekstreemseid metafoore kasutades inimühiskonna erinevaid eksisteerimise võimalusi ja inimloomuse ekstreeme.

Romaani variant, mida mina lugesin, algab pika-pika eessõnaga, milles toimetaja Swifti tabavaid tähelepanekuid ja õrna irooniat erinevate poliitiliste struktuuride suhtes ülistab. Swifti reisiromaan on hästi läbimõeldud struktuuriga ja tahab olla pigem sotsiaalpoliitiline kommentaar kui romaan, sest seikluslikust sisust hoolimata on toon väga asine ja kohati kuiv.

Kellele meeldib lugeda filosoofe, Hobbes, Thomas More’i „Utoopiat“, Macchiavellit, John Locke’i – see romaan on teie jaoks, kuna Gulliver reisib nelja erinevasse maailma, mis on vastandlikud ja mille poliitiliste struktuuride üle reflekteeritakse detailiderikkalt: vägivaldsete, sõjakate liliputaanlaste juurest satub rändur heasüdamlike hiiglaste juurde; rumalate, lihtsameelsete ühiskonnast intelligentsete snoobide sekka. Seega võrreldakse nende väliste omaduste kõrvutamise meetodil kõikvõimalikke ekstreemvariante ja sellest tulenevalt kujuneb omakorda kommentaar tolleaegse poliitilise olukorra kohta Euroopas.

Antud kontekstist järeldades tuleb mõista, et „Gulliveri reisid“ ei olegi reaalselt romaan, vaid filosoofiline õppetükk, utoopiate ja düstoopiate mitte niivõrd narratiivile vaid teoreetilistele mõtisklustele keskenduv segu, esseistlik kommentaar. Protagonist alustab oma kirjeldust väga asiselt ja kirjeldab detailselt oma randumisi, rahvaid, kellega kokku puutub, nende valitsejaid, omavahelist suhtlust ja suhtumist kellessegi, kes väliselt väga silmatorkavalt ja drastiliselt neist erineb. Toon muutub mõnevõrra raamatu keskpaigas, mil protagonist justkui lugeja suhtes soojema tooni omandaks ja tõepoolest karismaatilisemaks, jutustajaks, muutub. Siiski ei ole teose koguidee olla seikluslik, vaid kirjeldada erinevaid maailmasid. Tegu on suhteliselt neutraalse, analüüsima, mitte emotsionaalselt sümpatiseerima vaid mõtlema kutsuva maailmavaadete kirjeldusega.

„Gulliveri reisid“ pakub kindlasti huvitavat lugemist utoopia-düstoopia-laadis kirjanduse ja poliitiliste esseede fännidele. Ilukirjanduse fännidele mite niivõrd.

Netist saab teksti lugeda siit: http://www.gutenberg.org/ebooks/829

Joris-Karl Huysmans "Äraspidi" (À rebours)

Prantsuse autor Joris-Karl Huysmans on dekadentsi esindajatest üks kuulsamaid kui mitte kuulsaim. "Äraspidi" (1884) - romaan, mida võiks alternatiivselt tõlkida "Vastuvoolu", kirjeldab prantsuse aadliku Jean Floressas Des Esseintese tormilisi - kuid samaaegselt pragmaatiliselt kaalutletud - nooruspõlve seiklusi ja nendele järgnevat seltskondlikku blaseerumist ning täielikku tagasitõmbumist seltskonnast Pariisi äärelinna.

"Äraspidi" võib nimetada dekadentsi kirjanduse Piibliks ja sellele vastavalt on romaan täidetud kirjeldustega raamatutest ja kunstiteostest, värviõpetusest, esteetika põhimõtetest ja kunstlikest konstruktidest. Minimaalselt on kirjeldatud protagonisti siseelu ja veel minimaalsem on romaani sündmustik - põhiosa kirjeldab des Esseintese vaateid teatud kirjanike või kunstnike suhtes.

Des Esseintese luhtunud sotsiaalne eksistents ja samamoodi luhtuv enesessetõmbumine on ühtmoodi traagilised, jättes protagonisti kahe maailma vahele, mõlemas toime tulemata. Samuti peitub sügav traagika des Esseintest ümbritsevates detailides nagu hoolikalt valitud vääriskividega ehitud kilpkonna surm või protagonisti abitus iseenda füüsiliste vigade suhtes. Traagika on tihe ja paeluv.

Dekadentsi kirjandusele omane on aga keskenduda kunstile, esteetikale ja esteetikat teenivale kunstlikkusele - mis romaani hinge puudumist muidugi mõnevõrra põhjendab, aga ei protagonisti ega narratiivi suhtes erilist sümpaatiat tekita, kuna suur osa romaanist teatud romaanide sisude ja stiilide kirjeldustest koosneb ja seetõttu minimaalsel määral siseelu omab.

Huysmans on huvitav, omapärane ja omas elemendis süvitsiminev ja aus. See ei tähenda, et tema lugemisele on mõtet aega kulutada, välja arvatud juhul kui olete prantsuse kirjanduse andunud fännid. "Äraspidi" on esteetiline manifest ja sisaldab väga palju läbimõeldud infomaterjali.

Romaan on staatiline ja jääb oma sõnumile kindlaks - loodus närbub, ühiskond närbub, kunst on ajatu, esteetika on hindamatu. Sellele manifestile tuginedes ja vägagi kireva kunsti- ja kirjandusekaleidoskoobi kokku pannes on Huysmansi teos tõeliselt omapärane ja dekadentsi perspektiivist nähtuna on kahtlemata tegu meistriteosega. Tavalugeja perspektiivist jääb "Äraspidi" aga kuivaks väärtushinnangutest rikutud detailidega ülemaitsestatud ajakirjaks, kus tegevus ja siseelu puuduvad ja protagonisti monotoonsus empaatia võimatuks muudab.

Jään neutraalsele seisukohale.

Ekskurss filmilinale: 300: impeeriumi sünd

"300" oli suurepärane, eepiline, ilus, verine, värvikas, põnev ja nii visuaalselt kui näitlejapanustelt hästi õnnestunud film. Seetõttu olin eile ootusärevuses ja heade kogemuste eelduses kui "300: impeeriumi sündi" vaatama läksin.

[Kes filmi näinud pole ja spoilereid lugeda ei taha, vaadaku NÜÜD mujale!]

Olgu, film on sama verine ja sama kaunites toonides tehtud kui selle eelkäija. Aegluubis võitlusstseenidest puudust ei tule ja jäsemeid lendab vasakule ja paremale. Verisuse tase säilib. Eriti vingelt jäi meelde hetk, mil hobuse kabi miskise sõjardi näo täielikult lömastab - lõpuks kättemaks kõigi nende hobuste eest, kel sõjastseenides mõõgaga põlved või rind läbilõigatud. Loomade veri teeb mulle alati rohkem haiget kui tükkideks raiutult mutta langevad sõdurid.

Olgu, sedakorda astuvad esiplaanile sõjakad naised. Gorgo maksab Leonidase eest kätte ja tormab filmi (kahjuks mitte pooltki nii võimsas kui plaanitud) lõpustseenis lahingusse. Artemisia, vihane sõjaprintsess, kes kreeklaste poolt vangi võetud, orjana peetud, pekstud ja vägistatud ning lõpuks kättemaksu vandunud, on kaunis antagonist ja Eva Green (ja samuti Jade Chynoweth, kes mõne minuti väga tigedat ja veenvat noort Artemisiat mängib) on oma rollis veenev. Vihaseid võitlevaid naisi on alati hea vaadata.


Need on kahjuks ainsad punktid, milles "300: impeeriumi sündi" kiita saan. Kriitikat kallan palju suurema kapaga.

Film oli mõeldud "300" illustreerivaks ja täiendavaks narratiiviks, ühendamaks kaks perspektiivi, meenutamaks vaatajale "300" ja seletamaks filmi tausta. Kohad, mil kaks filmi kattuvad, on hästi tehtud ja struktuuri poolest polegi nagu midagi ette heita. Aga kahjuks pole "impeeriumi sünd" võimeline iseseisva filmina toimima - praktiliselt iga dialoog ja monoloog tundub eelkäija kordusena, olgu need siis veenmiskatsed kurja sõjapealiku poolt (olgu olgu, Xerxese rinnad pole kaugeltki nii muljetavaldavad kui Artemisia omad, aga see seksistseen on - pärast Shoot 'em upi seksistseeni, kus Clive Owen pahad maha kõmmutab ja oma tibi kogu tulistamise vältel edasi penetreerib - kõige mõttetum, mida ma kunagi näinud olen), motiveerivad monoloogid lahingu eel (on tunda, kuidas lausest on võetud teatud sõnad ja asendatud sünonüümidega) või sõpradevahelised naljaheitmised. Me mäletame ja armastame Steliose ja Astinose bromance'i ja Astinose ja tema isa vahelist hellust - Leonidase suhetest oma sõjarditega üldse rääkimata - (niivõrd kui spartalane üldse helluseks võimeline on) - ja mitte ükski figuur "impeeriumi sünnist" ei küüni selle tasemeni.

Sullivan Stapleton on kesine ja ehib filmilina pidevalt sama näoilmega, üritades olla Ateena Leonidas ja jäädes kahvatuks varjuks. Tema sõdalastele on üritatud külge põimida analoogne traagika kuid kordused on nii ilmselged, et ükski originaalne fragment ei torka silma.

Narratiivi loogika jätab ka absoluutselt soovida - lugu sellest, kuidas Xerxesest jumal sai, on tohutult pealiskaudne; lahingud kulgevad reas ja Artemisia kindralid muudkui surevad, omamata oma rünnaku hetkel mingitki iseloomu või sügavust, ja lõpuks sureb ka Artemisia - lõpulahingul oleks võinud olla ilus kulminatsioon, aga ka sellest loobutakse.

Üritatakse järgida esimese filmi jutustajaperspektiivi ja Gorgo võtab üle Diliose rolli, mis võinuks olla lisaplusspunkt - kahjuks ebaõnnestub aga ka see idee, kuna jutustaja kohati täielikult tagaplaanile kaob, oma narratiivi väljendusrikkusega sugugi ei hiilga ja tundub, et filmi viimase lõikamiseni - või ehk pärast seda, kuri muie - ei suudetud otsustada, kas jutustaja siiski sisse jätta või hoopis välja võtta. 

Kui see film oleks tehtud intelligentsema jutustuse ja paremate näitlejatega, oleks ta olnud kaunis ja võrdväärne järg "300"-le. Kahjuks on aga tegu täieliku ebaõnnestumisega.

Raha- ja ajaraisk.

85. Virginia Woolf: To the Lighthouse

Briti kirjanik Virginia Woolfi (1882-1941) romaane loetakse kirjandusklassika hulka ja teda kõrvutatakse suurkujudega nagu Proust või Joyce. Woolfi stiil sarnaneb mõlema mehega, käsitledes oma figuure pigem siseperspektiivist ja hoidudes pikkadest kirjeldustest, keskendudes erinevate figuuride siseelule.

"Proua Dallowayst" (1925) sai paari aasta eest juba räägitud ja kaks aastat hiljem ilmunud "Tuletorni juurde" täiustab Woolfi tehnikat veelgi, leides edukalt kesktee: kirjelduste vähesusest hoolimata ehitab autor adekvaatse ja huvitava narratiivi ning siseelule keskendumisest hoolimata ei upu lugeja ühe figuuri hingeelu siplemistesse ning säilitab poolehoiu tekkimisest hoolimata ülevaate sellest, mis figuuride ümbruses toimub.

"Tuletorni juurde" on romaan ühe pere liikmetest ja pere sõpradest ning nendevahelistest suhetest. Romaan koosneb kolmest osast: esimene ja viimane kirjeldavad süvitsi teatud hetki Ramsayde pere ja perega seotud figuuride elus, keskendudes iga figuuri vaatele antud situatsioonile; teine osa annab kiire seose ja ülevaate aja lendamisest nende kahe hetke vahel, luues refleksiivse momendi kahe pikemalt kirjeldatud hetke vahel.

Esimene osa oleks justkui kõige põhjalikum, keskendudes härra ja proua Ramsay vaadetele oma elust ja neid ümbritsevatest inimestest, nende ambitsioonidest iseenda ja nende laste jaoks. Teises osas kirjeldatakse põgusalt, kuidas pere tabavad saatuslikud traagilised elamused ja kolmandas osas keskendutakse laste ja peretuttavate vaatenurgale, loomaks lugejale uut perspektiivi ja näitamaks kõiki figuure teatud objektiivsusega, olgugi et nende salajasemadki mõtted esimeses osas lagedale laotud.

Nii Proust kui Joyce võtavad oma siseelukirjeldustele keskendumise missiooni väga tõsiselt ja selle tulemusel on nende figuuridega sümpatiseerimine ja none elude jälgimine keerukas, kuna vahepealne narratiiv kohati täiesti kaob ja seetõttu mõtete jälgimine raskeks muutub - seletusteta nõutud empaatia teatud situatsioonides on vundamendita arhitektuur.

Woolf aga on leidnud suurepärase tasakaalu, kirjeldades argisündmusi ja figuuride muresid ja mõtteid, koorides seejärel välja nende emotsioonid ja suhtumise teineteisse ja iseendasse. Romaan põhineb mitmeti Woolfi enese peredünaamikal ja -probleemidel, mistõttu realistlikud kirjeldused nii nais- kui meessoo maailmast on väga hästi õnnestunud. Samuti on autoril õnnestunud tabada toon, mis on küll refleksiivne ja emotsionaalne, kuid mitte liialt tundeküllane või ülevoolav, et pragmaatilisema lugeja maitset liialt suhkruda glaseerida. We perish, each alone.

Woolf on valinud kaks aastate kaugust päeva kestvat hetke ühe pere elust ja kirjeldanud, võrrelnud ja ilmestanud neid hetki niivõrd hästi, et pere traagika tuleb kaunilt esile, samal ajal on narratiivi osakaal viidud miinimumini ja empaatia figuuridega aina süveneb, jälgides neid jälgimas teisi figuure. Realistlikult lühike keskmine osa aja möödumisest meenutab, et aeg ei säästa kedagi samal ajal kui aeg figuuride mõtetes vaat et peatub. Suurepärane kontrast.

Väga hea lugemiskogemus, soovitan Woolfi huvilistel ka lugeda just seda romaani, kuna tegu on paremini kokku pandud teosega kui näiteks "Proua Dalloway".

Ekskurss filmilinale: "Augustikuu" ja "Ameerika afäär"

Aasta on 2014, filmid on taas normaalse pikkuse omandanud, 1:42 on minevikumuusika. "Augustikuu" on oma kahe tunniga lausa lühike; "Ameerika afääri" kaks tundi ja kaheksateist minutit tundub ideaalne pikkus afääri kulmineerumiseks. Kinoelu arengud meeldivad mulle väga.

Selle aasta parima filmi Oscari kandidaadid on huvitavad ja igaüks suhteliselt erinevas kategoorias - ajalooline draama, psühholoogiline draama, südamlik komöödia, põnevuskomöödia... erinevates värvides, igaüks gigant oma zhanris. Olen paljudega neist tegelenud, aga kaks kandidaati tahan siinkohal lühidalt esile tuua, selle aasta klassikalise tragöödia ja klassikalise komöödia.

Õpetasin hiljuti seminaris draamateooria põhijooni ja selgitasin tudengitele, mis on tragöödia ja komöödia tähtsaimad omadused ja nende eesmärk. Kuna vaatasin "Augustikuud" ja "Ameerika afääri" paar päeva teineteisest eraldatult ja jäin mõtisklema küll mõlema üle ja olgugi et mõlemad filmid väärivad tervet postitust, tahtsin seekord keskenduda asjaolule, miks mõlemad filmid on absoluutselt võrdväärsed ja kuidas need filmid võrdluses toimivad.

"Augustikuu" kuulub tragöödia valda ja koomilistest elementidest hoolimata on sisuks protagonisti, ja siinkohal ka absoluutselt kõigi kõrvaltegelaste ebaõnnestumine eduka, tasakaaluka elu elamisel ja õnne leidmisel. Filmi keskmes on Meryl Streepi poolt portreteeritud Violet ja tema vanim tütar Barbara (Julia Roberts), kes ilmselgelt ema jälgedes julmalt ausaks emaks arenenud ja kelle teismeline tütar 14-aastaselt tõsiseid probleeme tekitab. Arvukate pereliikumete taustal koorub filmilinal kiht-kihilt välja aina nukramaks muutuv aina rohkemate masendavate sündmustega täidetud minevik ja nende aastatepikkuste kannatuste mädanenud viljade kibe maitse tekitab vaatajas samaaegselt kaastunnet, mõrusust ja antipaatiat, kui ema ja tütar - ja tema kaks õde - üritavad kildude kaupa oma peresuhteid taastada ja harmooniat hoida - aina ebaõnnestudes.

Traagikat tuleb filmi käigus aina juurde - meeldivate ja nö. headena tunduvad figuurid näitavad oma tõelist olemust, kas mineviku pattude avalikuks tulemisel või teatud olukordades häbiväärselt käitudes.

Ma pole ammu vaadanud filmi, kus on nii palju katki läinud inimesi ja kus ainsad paar valguskiirt, teineteisesse armunud paarike, saatuslike sündmuste tõttu oma õnne nautida ei saa. Olgugi et taldrikute loopimises ja kaklemises on näha kilde sellest, kuivõrd pere üksteisest hoolib ja mõned hetked rahulikku õhtusöögilaua ääres äraolemist sujuvad peaaegu harmoonias, on "Augustikuu" eesmärk seesinane eleos ja phobos, mida tragöödia vaatajas tekitama peab - hirm ja õud ja nende tundmine ja iseenda hingeline puhastus just nende tundmuste tagajärjel.

Käisin hiljuti teatris "Idiooti" vaatamas ja istusin üpris lava lähedal nagu alati ning panin tähele et neil näitlejatel, kes laval kõige enam kannatanud, ka kummardades kõige laiem naeratus.
Ja sellega seoses lõppeb "Augustikuu" pärast kõigi oma masendavate tõsiasjade lavale toomist ja vaataja tugevat kahetunnilist raputamist rahulikult ja vaikselt ja tekitab vaatamise ajal kurbust, kaastunnet, masendust ja kõike sellega seonduvat, toob aga lõpuks sellesama rahu ja vaikuse vaataja hinge. Sest nüüd on kõik läbi elatud ja nüüd võib rahulikult magama minna.


"Ameerika afäär" on puhas komöödia, mis samuti kahtlase minevikuga figuuridega mängib ja need kokku seob, et edu, raha ja õnne nimel sipelda, aga siinkohal on igaüks väljas iseenda eest ja tegevus areneb koostööni nagu "Augustikuus" kõik teineteise jaoks olemas olla üritavad, aga lõppkokkuvõttes seest ja väljast lagunevad.
"Ameerika afäär" on naljakas, sest figuurid, kes end absoluutselt tõsiselt võtavad, on kas väljast või seest tõsiselt naeruväärsed. Nende dialoog on samavõrd geniaalne nagu "Augustikuus", kuid ajab igal hetkel naerma, mitte nutma.
"Ameerika afäär" on tegelikult lühike lugu sellest, kuidas kaks petturit oma kahtlase väärtusega eksistentsi üles ehitavad ja kui FBI nad tabab, FBId petavad, seega on käsitletav aeg väga lühike, kui mõningad napid seigad figuuride minevikust välja jätta. "Augustikuu" ehitab üles väga palju figuuride minevikust, seletamaks, milles nende tõeline traagika peitub. "Ameerika afäär" ei pea seda tegema, kuna koomika toimib teatud olukordades ja teatud minielementidega mängides. Komöödia eesmärk on naer ja meelelahutus ja "Ameerika afääris" on tehtud õige valik, loobudes rafineeritud narratiividest ja suurejoonelistest taustalugudest (nagu "Augustikuu") ja keskendudes situatsiooni- ja eriti karakterikoomikale.

Näitlejatööst rääkides on mõlemad filmid väga hästi õnnestunud - "Augustikuus" tuleb eelkõige muidugi Meryl Streepi ja Julia Robertsit kiita, aga näiteks Abigail Breslini blaseerunud teismeline või Ewan McGregori kahenäoline abikaasa või Benedict Cumberbatchi ema heakskiidust ilma jäetud kunstnik väärivad mainimist. Eranditult kõigil õnnestub suurepäraselt oma figuuri traagika filmilinale tuua. "Ameerika afäär" mängib vähemalt sama paljude suurte nimedega - Christian Bale ja Jennifer Lawrence on oma rollides suurepärased, nii Bradley Cooper kui Amy Adams üllatasid oma sügavusega oma rollides, Robert de Niro ei tee filmis küll palju, aga mängib väga ohtlikku gängsterit sama hästi kui alati ...

Te võibolla ei mõista, miks ma need kaks filmi kõrvuti sättisin ja neist niimoodi räägin - aga mingil põhjusel olid just need kaks katalüsaatoriks ideele, et film kui selline polegi tähtis. Tähtis on figuur ja kuidas figuur on näideldud, seetõttu polegi tähtis, kas minna vaatama komöödiat või tragöödiat, tähtis on suurepärane näitlejatöö, sest see on see, mis zhanrist hoolimata naudingu toob. Leian, et lõin absoluutselt loogilise seose. Võite seda komöödia apoloogiaks kutsuda, kui soovite. Aastaid pole Oscarite nimekirjas olnud nii puhast komöödiat kui "Ameerika afäär" ja see tunnustus on ära teenitud viimase tilgani.

Supervert: Necrophilia Variations

Grotesksete kunstiteoste esteetika on aegade algusest kunstnikke ja nende publikut paelunud. Keskaegsetest deemonitest modernsete groteskselt kujutatud inimesteni, kehade ja mõtete väänamine nende piinapiirile viimiseni on veidi seikluslikuma kirjandusliku maitsega isiksusele tavaline ja teeb lugemiskogemuse tunduvalt huvitavamaks.

Superverdi pseudonüümi all avaldatud teos "Necrophilia Variations" on lühijuttude kogumik, fragmentidest koosnev album esteetika piirimail kõõluv klaasikild, mis maailma väga ebatavalise nurga alt peegeldab. Supervert filosofeerib nekrofiiliast ja nekrofiilidest, visandab nende mõttemaailma, püüab panna lugejat mõistma, kuidas nekrofiil funktsioneerib, jagab lugusid nekrofiilist minategelase seksuaalelust ja reflekteerib inimese surnud keha väärtuse ja hinge saatuse teemadel.

Tegu on väga tundliku teemaga, sest nagu Supervert küll ise ütleb, peeti homoseksuaalsust omal ajal perverssuseks ja tema minategelase silmis võib nekrofiiliagi mingis tulevikus teatud vabadusi nautida - kuid tegu on väga keeruliste eetiliste küsimustega, mida teatud määral loogilises seoses ja teatud määral inimõiguste ääremaile jalutades lahatakse.

Olles piisavalt vabameelne, et temaatika kohapealt eelarvamused hetkeks riiulile laotada ja raamatut tema enda esteetiliste kriteeriumide kohaselt nautides - argumentatsiooni nutt ja huumor, figuuri olgugi et fragmentaarsete saatuslike hetkede poolt tekitatud põnevus ja huvi, humoorikad visioonid nekrofiilia ravimise võimalikest meetoditest ja nekrofiilia legaalse leviku korral kasutusele võetavad "abivahendid".... Supervert lahkab teemat täie tõsidusega ja näitab oma mõtisklustes huvitavaid seiku inimeste mõttemaailmast seoses seksuaalsusega ja üldise võõra või perekondliku surnuga ümberkäimisest.

Tema lühikesed armastuslood ja miniseiklused elavate ja surnute naistega on ellu viidud ülima groteskina, mis aga ka ülimalt nauditavalt kirjutatud ja väga huvitava nurga alt armastamise üle järgi mõtlema paneb.

Lugesin raamatut huviga ja hoolega, naersin ja reflekteerisin - ja leidsin perversse inimese mõtteviisis midagi väga inimlikku. Raamat iseenesest on samaaegselt kirjanduslikult hästi õnnestunud lühijuttude kogumik ja hästi läbi töötatud psühholoogiline profiil. Kahe aspekti kombinatsioon moodustab hüva lugemiselamuse.

Tegu pole raamatuga nõrganärvilistele. Tegu on väga huvitava ja julge kirjatükiga.
Kui soovite oma mõttemaailma veidi avardada ja julgete mitte ärrituda, kuni teos läbi loetud, saab "Necrophiliac Variationsit" alla laadida ja lugeda siit.

84. Italo Svevo: Zeno südametunnistus [Confessions of Zeno / Zenos Conscience (Zeno Cosini / La coscienza di Zeno)]

Itaalia kirjanik Italo Svevo romaan Zeno Cosini elust ilmus Itaalias aastal 1923. Autor rahastas romaani ilmumise kirjastuste huvi puudumise tõttu oma vahenditega ja see ei saavutanud Itaalis kunagi suurel määral populaarsust. Kuna Svevo hea sõber James Joyce ülistas romaani suure vaimustuse ja sama suurte sõnadega, saavutas romaan populaarsust näiteks Prantsusmaal.

Romaan pajatab Zeno armuelust, pereelust, ärielust, mõtteelust ja on raamitud refleksioonidega erinevate suitsetamisest loobumise meetodite üle - Zeno on nimelt veendunud, et lisaks suitsusõltuvusele kannatab ta erienevate tõbede all ja üritab end pidevate kuuride ja karmi distsipliiniga ravida, mis alati luhtub, sest Zeno pole ei suurel määral distsiplineeritud, moraalne ega aus enese ja teiste vastu.

Romaani idee, psühhoanalüüsist rääkida ja seda kritiseerida on romaani ilmumise aja kohta uus ja huvitav - Svevo tõlkis omal ajal Freudi ja üks Freudi "jüngritest" oli Svevo psühholoogiks. Sellega seoses raamib romaani lisaks suitsetamisest loobumise ürituste kirjeldustele ka teadaanne, et kogu romaan on sündinud psühholoogi palvest, et Zeno oma elu kirja paneks ja selle refleksiooni kaudu sügavamale arusaamale iseendast jõuaks. Refleksiivne raam kirjeldavale eluloole, oleksid mõlemad hästi kirjutatud ja sama hästi seotud, oleks Zeno ambitsioonide täitumise puhul kaunis ja lugemisväärne kombinatsioon.

Romaani refleksiivne osa on huvitav ja sisaldab tabavaid mõtteid inimlikkuse loomuse üle - Zeno on vigadega isiksus ja tunnistab seda iseendale nagu lugejalegi - sest teoorias ta ju endale kirjutab. Iseendaga rääkides on Zeno nutikas ja humoorikas ja mõnus lugeda nii romaani lõpus kui alguses.

Kirjeldav osa räägib Zeno elust äri- ja naistemaailmas ja sisaldab küll lõbusaid seiku, vajub kohati aga nii tempo kui sisu poolest vildakile, kuna esimene pool Zeno noorusest, naiseleidmise ja naisepetmise lugudest on oma aususes haarav - Zeno keskmise välimusega keskmise musikaalse andega keskmiselt heatahtlik ja keskmiselt isekas figuur on sümpaatne oma vigades ja oma aususes ning toob lugeja hoolimata Zeno võimetusest ühestki sõltuvusest oma elus loobuda tema poolele. Kõrvalfiguuridest mõned valitud on mingil määral huvitavad, ei pälvi aga kaugeltki nii palju tähelepanu kui Zeno - mis tegelikult romaani tooniga kokku sobib, samas koloriidi monotoonseks muudab.

Oodates kirjeldavalt osalt sama head tooni ja sisu kui refleksiivselt, sain aga üpris kiirelt pettumuse osaliseks. Kusagil romaani teises pooles justkui tunduks, et autor hakkab väsima ja tõmbab lugejat vaevaga enesega kaasa. Lõpupoole, sõja puhkedes, pressib Svevo veel ühe lühikese, soovitult seiklusrikka kuid oodatud kliimaksi puudumise ja ootamatu lõpuga tõiga ja üritab seejärel otsi kokku tõmmata - kuid pinge on ammu kadunud.

Lugesin "Zeno Cosini" raammõtisklusi mõnuga ja romaani algul huviga, hiljem vaid soovist lõpule jõuda. Tunnustan autori omaaegseid teoreetilisi ja uudseid mõtisklusi psühhoanalüüsi teemadel ja püüdeid siduda seda empiirilise eneseportreega, olen aga kokkuvõtteks esimest korda elus ühel meelel itaallastega - tegemist pole romaaniga, millele tuleks suurt tähelepanu pöörata.

Ekskurss filmilinale: "Sinine on kõige soojem värv" (Vie d'Adele / Blue is the warmest color)

Cannesi festivali filmidele ei saa mingil juhul üksluisust või vahelduse puudumist ette heita - Cannesi filmid on huvitavad, julged ja omas nishis tihti ekstreemsustesse kalduvad. Märkimisväärsed linateosed.

Sel põhjusel tundus mulle ka veidi veider, et selle aasta kuldse palmioksa pälvinud draama "Sinine on kõige soojem värv" (Blue is the warmest color) mulle Fucking Amali puberteedieast väljunud vanemat ja ilusamat õde meenutas.

Tegu on draamaga näitsik Adele'i naisekssaamisest ja seksuaalsetest seiklustest vanema ja sinijuukselise kunstnikutar Emmaga - Adele, pärit konservatiivsest perest ja veendunud, et tähtis on tasuv töö, põrkub Emma kaootilise maailmaga ja armub tunduks justkui et mõlemasse... Mingil hetkel üritab Adele'i ontlik pool uut arengut takistada ja põimuma hakanud maailmad kistakse taas teineteise küljest. Draama on ilus ja väga hästi mängitud, figuurid on kirjutatud intelligentseks hoolimata oma vanusest. Narratiiv on põhjalik ja dialoog väga intelligentne, kuna emotsioonid on toored ja orgaanilised, sõnavalik tihti väga nutikas ja mitte ülepingutatud.

Filmi nimi oleks võinud aga samaks jääda - muidugi on arusaadav, et Emma sinistele juustele vihjav pealkiri huvitavam on ja pigem huvi äratab, aga Adele'i elu, prantsusekeelne originaalpealkiri, annab rohkem aimu filmi toonist - tegu on tõsise draamaga ja romantikat leiab sellest õige vähe - seetõttu tundub minu jaoks kommertsiaalne maskeerida filmi sellise pealkirjaga.

Prantsusekeelne pealkiri on Adele'i elu - peatükid üks ja kaks, filmi pikkus ligi kolm tundi. Ka seetõttu juba originaalpealkiri sobivam kui tõlkevariandid.

Filmis on tohutult palju alastust ja nii mõnedki pikemad seksistseenid - mida muud oodata ühelt prantsuse filmilt, mille teemaks armastus ja eneseleidmine.

"Adele'i elu" on oma väga tüüpilisele temaatikale vaatamata õnnestunud film väga hästi teostatud figuuride ja keskmisest intelligentsema tooniga. Kellele draamad meeldivad, sellele julgen kindlasti soovitada. Romantiliste komöödia pooldajatele see film ei sobi. See film on - õnneks - tunduvalt intelligentsem kui keskmine romantiline komöödia - ja nii mõnigi hea draama.