Wednesday, April 23, 2014

Joris-Karl Huysmans "Äraspidi" (À rebours)

Prantsuse autor Joris-Karl Huysmans on dekadentsi esindajatest üks kuulsamaid kui mitte kuulsaim. "Äraspidi" (1884) - romaan, mida võiks alternatiivselt tõlkida "Vastuvoolu", kirjeldab prantsuse aadliku Jean Floressas Des Esseintese tormilisi - kuid samaaegselt pragmaatiliselt kaalutletud - nooruspõlve seiklusi ja nendele järgnevat seltskondlikku blaseerumist ning täielikku tagasitõmbumist seltskonnast Pariisi äärelinna.

"Äraspidi" võib nimetada dekadentsi kirjanduse Piibliks ja sellele vastavalt on romaan täidetud kirjeldustega raamatutest ja kunstiteostest, värviõpetusest, esteetika põhimõtetest ja kunstlikest konstruktidest. Minimaalselt on kirjeldatud protagonisti siseelu ja veel minimaalsem on romaani sündmustik - põhiosa kirjeldab des Esseintese vaateid teatud kirjanike või kunstnike suhtes.

Des Esseintese luhtunud sotsiaalne eksistents ja samamoodi luhtuv enesessetõmbumine on ühtmoodi traagilised, jättes protagonisti kahe maailma vahele, mõlemas toime tulemata. Samuti peitub sügav traagika des Esseintest ümbritsevates detailides nagu hoolikalt valitud vääriskividega ehitud kilpkonna surm või protagonisti abitus iseenda füüsiliste vigade suhtes. Traagika on tihe ja paeluv.

Dekadentsi kirjandusele omane on aga keskenduda kunstile, esteetikale ja esteetikat teenivale kunstlikkusele - mis romaani hinge puudumist muidugi mõnevõrra põhjendab, aga ei protagonisti ega narratiivi suhtes erilist sümpaatiat tekita, kuna suur osa romaanist teatud romaanide sisude ja stiilide kirjeldustest koosneb ja seetõttu minimaalsel määral siseelu omab.

Huysmans on huvitav, omapärane ja omas elemendis süvitsiminev ja aus. See ei tähenda, et tema lugemisele on mõtet aega kulutada, välja arvatud juhul kui olete prantsuse kirjanduse andunud fännid. "Äraspidi" on esteetiline manifest ja sisaldab väga palju läbimõeldud infomaterjali.

Romaan on staatiline ja jääb oma sõnumile kindlaks - loodus närbub, ühiskond närbub, kunst on ajatu, esteetika on hindamatu. Sellele manifestile tuginedes ja vägagi kireva kunsti- ja kirjandusekaleidoskoobi kokku pannes on Huysmansi teos tõeliselt omapärane ja dekadentsi perspektiivist nähtuna on kahtlemata tegu meistriteosega. Tavalugeja perspektiivist jääb "Äraspidi" aga kuivaks väärtushinnangutest rikutud detailidega ülemaitsestatud ajakirjaks, kus tegevus ja siseelu puuduvad ja protagonisti monotoonsus empaatia võimatuks muudab.

Jään neutraalsele seisukohale.

No comments:

Post a Comment