Aasta on 2014, filmid on taas normaalse pikkuse omandanud, 1:42 on minevikumuusika. "Augustikuu" on oma kahe tunniga lausa lühike; "Ameerika afääri" kaks tundi ja kaheksateist minutit tundub ideaalne pikkus afääri kulmineerumiseks. Kinoelu arengud meeldivad mulle väga.
Selle aasta parima filmi Oscari kandidaadid on huvitavad ja igaüks suhteliselt erinevas kategoorias - ajalooline draama, psühholoogiline draama, südamlik komöödia, põnevuskomöödia... erinevates värvides, igaüks gigant oma zhanris. Olen paljudega neist tegelenud, aga kaks kandidaati tahan siinkohal lühidalt esile tuua, selle aasta klassikalise tragöödia ja klassikalise komöödia.
Õpetasin hiljuti seminaris draamateooria põhijooni ja selgitasin tudengitele, mis on tragöödia ja komöödia tähtsaimad omadused ja nende eesmärk. Kuna vaatasin "Augustikuud" ja "Ameerika afääri" paar päeva teineteisest eraldatult ja jäin mõtisklema küll mõlema üle ja olgugi et mõlemad filmid väärivad tervet postitust, tahtsin seekord keskenduda asjaolule, miks mõlemad filmid on absoluutselt võrdväärsed ja kuidas need filmid võrdluses toimivad.
"Augustikuu" kuulub tragöödia valda ja koomilistest elementidest hoolimata on sisuks protagonisti, ja siinkohal ka absoluutselt kõigi kõrvaltegelaste ebaõnnestumine eduka, tasakaaluka elu elamisel ja õnne leidmisel. Filmi keskmes on Meryl Streepi poolt portreteeritud Violet ja tema vanim tütar Barbara (Julia Roberts), kes ilmselgelt ema jälgedes julmalt ausaks emaks arenenud ja kelle teismeline tütar 14-aastaselt tõsiseid probleeme tekitab. Arvukate pereliikumete taustal koorub filmilinal kiht-kihilt välja aina nukramaks muutuv aina rohkemate masendavate sündmustega täidetud minevik ja nende aastatepikkuste kannatuste mädanenud viljade kibe maitse tekitab vaatajas samaaegselt kaastunnet, mõrusust ja antipaatiat, kui ema ja tütar - ja tema kaks õde - üritavad kildude kaupa oma peresuhteid taastada ja harmooniat hoida - aina ebaõnnestudes.
Traagikat tuleb filmi käigus aina juurde - meeldivate ja nö. headena tunduvad figuurid näitavad oma tõelist olemust, kas mineviku pattude avalikuks tulemisel või teatud olukordades häbiväärselt käitudes.
Ma pole ammu vaadanud filmi, kus on nii palju katki läinud inimesi ja kus ainsad paar valguskiirt, teineteisesse armunud paarike, saatuslike sündmuste tõttu oma õnne nautida ei saa. Olgugi et taldrikute loopimises ja kaklemises on näha kilde sellest, kuivõrd pere üksteisest hoolib ja mõned hetked rahulikku õhtusöögilaua ääres äraolemist sujuvad peaaegu harmoonias, on "Augustikuu" eesmärk seesinane eleos ja phobos, mida tragöödia vaatajas tekitama peab - hirm ja õud ja nende tundmine ja iseenda hingeline puhastus just nende tundmuste tagajärjel.
Käisin hiljuti teatris "Idiooti" vaatamas ja istusin üpris lava lähedal nagu alati ning panin tähele et neil näitlejatel, kes laval kõige enam kannatanud, ka kummardades kõige laiem naeratus.
Ja sellega seoses lõppeb "Augustikuu" pärast kõigi oma masendavate tõsiasjade lavale toomist ja vaataja tugevat kahetunnilist raputamist rahulikult ja vaikselt ja tekitab vaatamise ajal kurbust, kaastunnet, masendust ja kõike sellega seonduvat, toob aga lõpuks sellesama rahu ja vaikuse vaataja hinge. Sest nüüd on kõik läbi elatud ja nüüd võib rahulikult magama minna.
"Ameerika afäär" on puhas komöödia, mis samuti kahtlase minevikuga figuuridega mängib ja need kokku seob, et edu, raha ja õnne nimel sipelda, aga siinkohal on igaüks väljas iseenda eest ja tegevus areneb koostööni nagu "Augustikuus" kõik teineteise jaoks olemas olla üritavad, aga lõppkokkuvõttes seest ja väljast lagunevad.
"Ameerika afäär" on naljakas, sest figuurid, kes end absoluutselt tõsiselt võtavad, on kas väljast või seest tõsiselt naeruväärsed. Nende dialoog on samavõrd geniaalne nagu "Augustikuus", kuid ajab igal hetkel naerma, mitte nutma.
"Ameerika afäär" on tegelikult lühike lugu sellest, kuidas kaks petturit oma kahtlase väärtusega eksistentsi üles ehitavad ja kui FBI nad tabab, FBId petavad, seega on käsitletav aeg väga lühike, kui mõningad napid seigad figuuride minevikust välja jätta. "Augustikuu" ehitab üles väga palju figuuride minevikust, seletamaks, milles nende tõeline traagika peitub. "Ameerika afäär" ei pea seda tegema, kuna koomika toimib teatud olukordades ja teatud minielementidega mängides. Komöödia eesmärk on naer ja meelelahutus ja "Ameerika afääris" on tehtud õige valik, loobudes rafineeritud narratiividest ja suurejoonelistest taustalugudest (nagu "Augustikuu") ja keskendudes situatsiooni- ja eriti karakterikoomikale.
Näitlejatööst rääkides on mõlemad filmid väga hästi õnnestunud - "Augustikuus" tuleb eelkõige muidugi Meryl Streepi ja Julia Robertsit kiita, aga näiteks Abigail Breslini blaseerunud teismeline või Ewan McGregori kahenäoline abikaasa või Benedict Cumberbatchi ema heakskiidust ilma jäetud kunstnik väärivad mainimist. Eranditult kõigil õnnestub suurepäraselt oma figuuri traagika filmilinale tuua. "Ameerika afäär" mängib vähemalt sama paljude suurte nimedega - Christian Bale ja Jennifer Lawrence on oma rollides suurepärased, nii Bradley Cooper kui Amy Adams üllatasid oma sügavusega oma rollides, Robert de Niro ei tee filmis küll palju, aga mängib väga ohtlikku gängsterit sama hästi kui alati ...
Te võibolla ei mõista, miks ma need kaks filmi kõrvuti sättisin ja neist niimoodi räägin - aga mingil põhjusel olid just need kaks katalüsaatoriks ideele, et film kui selline polegi tähtis. Tähtis on figuur ja kuidas figuur on näideldud, seetõttu polegi tähtis, kas minna vaatama komöödiat või tragöödiat, tähtis on suurepärane näitlejatöö, sest see on see, mis zhanrist hoolimata naudingu toob. Leian, et lõin absoluutselt loogilise seose. Võite seda komöödia apoloogiaks kutsuda, kui soovite. Aastaid pole Oscarite nimekirjas olnud nii puhast komöödiat kui "Ameerika afäär" ja see tunnustus on ära teenitud viimase tilgani.
Selle aasta parima filmi Oscari kandidaadid on huvitavad ja igaüks suhteliselt erinevas kategoorias - ajalooline draama, psühholoogiline draama, südamlik komöödia, põnevuskomöödia... erinevates värvides, igaüks gigant oma zhanris. Olen paljudega neist tegelenud, aga kaks kandidaati tahan siinkohal lühidalt esile tuua, selle aasta klassikalise tragöödia ja klassikalise komöödia.
Õpetasin hiljuti seminaris draamateooria põhijooni ja selgitasin tudengitele, mis on tragöödia ja komöödia tähtsaimad omadused ja nende eesmärk. Kuna vaatasin "Augustikuud" ja "Ameerika afääri" paar päeva teineteisest eraldatult ja jäin mõtisklema küll mõlema üle ja olgugi et mõlemad filmid väärivad tervet postitust, tahtsin seekord keskenduda asjaolule, miks mõlemad filmid on absoluutselt võrdväärsed ja kuidas need filmid võrdluses toimivad.
"Augustikuu" kuulub tragöödia valda ja koomilistest elementidest hoolimata on sisuks protagonisti, ja siinkohal ka absoluutselt kõigi kõrvaltegelaste ebaõnnestumine eduka, tasakaaluka elu elamisel ja õnne leidmisel. Filmi keskmes on Meryl Streepi poolt portreteeritud Violet ja tema vanim tütar Barbara (Julia Roberts), kes ilmselgelt ema jälgedes julmalt ausaks emaks arenenud ja kelle teismeline tütar 14-aastaselt tõsiseid probleeme tekitab. Arvukate pereliikumete taustal koorub filmilinal kiht-kihilt välja aina nukramaks muutuv aina rohkemate masendavate sündmustega täidetud minevik ja nende aastatepikkuste kannatuste mädanenud viljade kibe maitse tekitab vaatajas samaaegselt kaastunnet, mõrusust ja antipaatiat, kui ema ja tütar - ja tema kaks õde - üritavad kildude kaupa oma peresuhteid taastada ja harmooniat hoida - aina ebaõnnestudes.
Traagikat tuleb filmi käigus aina juurde - meeldivate ja nö. headena tunduvad figuurid näitavad oma tõelist olemust, kas mineviku pattude avalikuks tulemisel või teatud olukordades häbiväärselt käitudes.
Ma pole ammu vaadanud filmi, kus on nii palju katki läinud inimesi ja kus ainsad paar valguskiirt, teineteisesse armunud paarike, saatuslike sündmuste tõttu oma õnne nautida ei saa. Olgugi et taldrikute loopimises ja kaklemises on näha kilde sellest, kuivõrd pere üksteisest hoolib ja mõned hetked rahulikku õhtusöögilaua ääres äraolemist sujuvad peaaegu harmoonias, on "Augustikuu" eesmärk seesinane eleos ja phobos, mida tragöödia vaatajas tekitama peab - hirm ja õud ja nende tundmine ja iseenda hingeline puhastus just nende tundmuste tagajärjel.
Käisin hiljuti teatris "Idiooti" vaatamas ja istusin üpris lava lähedal nagu alati ning panin tähele et neil näitlejatel, kes laval kõige enam kannatanud, ka kummardades kõige laiem naeratus.
Ja sellega seoses lõppeb "Augustikuu" pärast kõigi oma masendavate tõsiasjade lavale toomist ja vaataja tugevat kahetunnilist raputamist rahulikult ja vaikselt ja tekitab vaatamise ajal kurbust, kaastunnet, masendust ja kõike sellega seonduvat, toob aga lõpuks sellesama rahu ja vaikuse vaataja hinge. Sest nüüd on kõik läbi elatud ja nüüd võib rahulikult magama minna.
"Ameerika afäär" on puhas komöödia, mis samuti kahtlase minevikuga figuuridega mängib ja need kokku seob, et edu, raha ja õnne nimel sipelda, aga siinkohal on igaüks väljas iseenda eest ja tegevus areneb koostööni nagu "Augustikuus" kõik teineteise jaoks olemas olla üritavad, aga lõppkokkuvõttes seest ja väljast lagunevad.
"Ameerika afäär" on naljakas, sest figuurid, kes end absoluutselt tõsiselt võtavad, on kas väljast või seest tõsiselt naeruväärsed. Nende dialoog on samavõrd geniaalne nagu "Augustikuus", kuid ajab igal hetkel naerma, mitte nutma.
"Ameerika afäär" on tegelikult lühike lugu sellest, kuidas kaks petturit oma kahtlase väärtusega eksistentsi üles ehitavad ja kui FBI nad tabab, FBId petavad, seega on käsitletav aeg väga lühike, kui mõningad napid seigad figuuride minevikust välja jätta. "Augustikuu" ehitab üles väga palju figuuride minevikust, seletamaks, milles nende tõeline traagika peitub. "Ameerika afäär" ei pea seda tegema, kuna koomika toimib teatud olukordades ja teatud minielementidega mängides. Komöödia eesmärk on naer ja meelelahutus ja "Ameerika afääris" on tehtud õige valik, loobudes rafineeritud narratiividest ja suurejoonelistest taustalugudest (nagu "Augustikuu") ja keskendudes situatsiooni- ja eriti karakterikoomikale.
Näitlejatööst rääkides on mõlemad filmid väga hästi õnnestunud - "Augustikuus" tuleb eelkõige muidugi Meryl Streepi ja Julia Robertsit kiita, aga näiteks Abigail Breslini blaseerunud teismeline või Ewan McGregori kahenäoline abikaasa või Benedict Cumberbatchi ema heakskiidust ilma jäetud kunstnik väärivad mainimist. Eranditult kõigil õnnestub suurepäraselt oma figuuri traagika filmilinale tuua. "Ameerika afäär" mängib vähemalt sama paljude suurte nimedega - Christian Bale ja Jennifer Lawrence on oma rollides suurepärased, nii Bradley Cooper kui Amy Adams üllatasid oma sügavusega oma rollides, Robert de Niro ei tee filmis küll palju, aga mängib väga ohtlikku gängsterit sama hästi kui alati ...
Te võibolla ei mõista, miks ma need kaks filmi kõrvuti sättisin ja neist niimoodi räägin - aga mingil põhjusel olid just need kaks katalüsaatoriks ideele, et film kui selline polegi tähtis. Tähtis on figuur ja kuidas figuur on näideldud, seetõttu polegi tähtis, kas minna vaatama komöödiat või tragöödiat, tähtis on suurepärane näitlejatöö, sest see on see, mis zhanrist hoolimata naudingu toob. Leian, et lõin absoluutselt loogilise seose. Võite seda komöödia apoloogiaks kutsuda, kui soovite. Aastaid pole Oscarite nimekirjas olnud nii puhast komöödiat kui "Ameerika afäär" ja see tunnustus on ära teenitud viimase tilgani.
No comments:
Post a Comment