Lena Dunhami 21. sajandi neurooside kroonika sarjas "Tüdrukud" (Girls, 2012–..., HBO) on maandunud pehmele pinnale ja pälvinud publiku ja kriitikute heakskiidu. Sarja kiidetakse kui ausat ja ehtimata kirjeldust tänapäeva noore probleemidest ja takistustest oma koha leidmisel isiklikus- ja tööelus.
"Tilluke mööbel" pärineb aastast 2010 ja on samuti Dunhami kirjutatud. Tegu on koomilise-veidra draamaga äsja ülikooli lõpetanud Aura (Dunham) elust, kes oma noormehest lahku läinud ja nüüd emakoju tagasi kolinud.
Kuna kogu pere (ning samuti Aura sõprusringkond) on kunstnikud-kirjanikud-loomeinimesed, on igal juhul tegu väga tundeliste ning tavalisi elamise-olemise struktuure mitte tunnistava ringiga ja konfliktid on kerged tulema. Keskpunktis on Aura ning tema noorema õe suhted omavahel ja emaga ning Aura suhted sõbranna Charlotte'iga (Jemima Kirke) ning youtube'i populaarsusele tänu New Yorki kutsutud ning (vähemalt enda sõnul) TV-kanalitega kohtuva, kuid rahata ning katust vajava Jediga (Alex Karpovsky).
"Tüdrukud" keskendub samas osas figuuride vahelistele suhetele ja pingele, mis juba selle tõttu nende õlule langeb - nii sõprused kui intiimsuhted komplekssete tegelaste vahel pole lihtsakoelised ja tülid on sama tihedad kui harmoonilised hetked. Mis on ilmselgelt sarja pluss, sest vähesed filmid ja sarjad julgevad nii tihedalt düsfunktsionaalseid stseene näidata. (Lena Dunhami pidevast alasti ringilippamisest rääkimata, see mind ei häiri ega rõõmusta.)
Samaaegselt muutuvad figuurid oma realistlikkusega ebasümpaatseks, kuna neil nii palju vigu näha ja kuna nad ka eriti tihti üllate tegudega ei hiilga vaid üksteise jaoks peegli funktsiooni omavad, et veel enamgi vigu ja nõrkusi esile tuua. Tavalisele inimesele kodaratesse loobitud kaikad tundub, et tõstavad nende iseendast ja maailmast tingitud niigi prominentse sisemise valu üüratutesse dimensioonidesse - ja see teeb nad samaaegselt väga huvitavaks ning väga eemaletõukavaks. Kompromiteeriv igal juhul.
"Tilluke mööbel" on fragment selliste inimeste elust, keskendub perele ning paarile sõbrale, tasakaalustab filmiformaadile tänu oma figuuride düsfunktionaalsust ja saavutab filmi lõpuks teatud määral harmoonia. Nagu sarjaski, toetavad nad teineteist siiski ja käituvad vähemalt oma inimlikes funktsioonides aeg-ajalt altruistlikult; olgugi et Aura ema nõrkusi näidatakse filmis piisavas koguses, on ta päeva lõpuks hoolitsev ema.
Dunhami protagonist on ärev neuroosides vaevlev noor tüdruk, kes leiab, et elu 20ndates ülikooli lõpetanud noorele neiule on ääretult raske ja ema lausa imetleb teda restoranis töö vastuvõtmise eest - nagu öeldud, kunstnike pere. Kuna Dunham ise rikkast perest pärineb, on arusaadav, kuidas New Yorgis elava eduka fotokunstniku tütrel on võimalik rahata ja tööta elada - seeläbi teeb teda minu jaoks ebasümpaatseks asjaolu, et tal on jätkuvalt enda silmis väga, väga raske elu.
Mil määral seda aspekti täieliku irooniana tõlgendada saab, on tugevalt subjektiivne, kuid on selge, et figuure ei tohiks liialt tõsiselt võtta.
Ühest küljest 21. sajandi neurooside naturalistlik kroonika, teisalt koomiline kaameraga väga lähedale liikuv, ühe figuuri õnnetus lootusetuses lustakaid ja koomilisi momente leidev draama.
Lõppkokkuvõttes ütleksin, et mulle on Dunhami figuurid üldiselt esimesel pilgul ebasümpaatsed, kuid kui nende üle tõepoolest mõelda, ilmneb, kui intelligentselt nad kirjutatud on. "Ebatavaline" võib olla nii hea kui halb ja Dunhamil õnnestub mõlemaid dimensioone huvitaval ja omanäolisel viisil käsitleda.
Mistõttu ma "Tüdrukute" uue hooaja üle järgmisel aastal rõõmustan.
"Tilluke mööbel" pärineb aastast 2010 ja on samuti Dunhami kirjutatud. Tegu on koomilise-veidra draamaga äsja ülikooli lõpetanud Aura (Dunham) elust, kes oma noormehest lahku läinud ja nüüd emakoju tagasi kolinud.
Kuna kogu pere (ning samuti Aura sõprusringkond) on kunstnikud-kirjanikud-loomeinimesed, on igal juhul tegu väga tundeliste ning tavalisi elamise-olemise struktuure mitte tunnistava ringiga ja konfliktid on kerged tulema. Keskpunktis on Aura ning tema noorema õe suhted omavahel ja emaga ning Aura suhted sõbranna Charlotte'iga (Jemima Kirke) ning youtube'i populaarsusele tänu New Yorki kutsutud ning (vähemalt enda sõnul) TV-kanalitega kohtuva, kuid rahata ning katust vajava Jediga (Alex Karpovsky).
"Tüdrukud" keskendub samas osas figuuride vahelistele suhetele ja pingele, mis juba selle tõttu nende õlule langeb - nii sõprused kui intiimsuhted komplekssete tegelaste vahel pole lihtsakoelised ja tülid on sama tihedad kui harmoonilised hetked. Mis on ilmselgelt sarja pluss, sest vähesed filmid ja sarjad julgevad nii tihedalt düsfunktsionaalseid stseene näidata. (Lena Dunhami pidevast alasti ringilippamisest rääkimata, see mind ei häiri ega rõõmusta.)
Samaaegselt muutuvad figuurid oma realistlikkusega ebasümpaatseks, kuna neil nii palju vigu näha ja kuna nad ka eriti tihti üllate tegudega ei hiilga vaid üksteise jaoks peegli funktsiooni omavad, et veel enamgi vigu ja nõrkusi esile tuua. Tavalisele inimesele kodaratesse loobitud kaikad tundub, et tõstavad nende iseendast ja maailmast tingitud niigi prominentse sisemise valu üüratutesse dimensioonidesse - ja see teeb nad samaaegselt väga huvitavaks ning väga eemaletõukavaks. Kompromiteeriv igal juhul.
"Tilluke mööbel" on fragment selliste inimeste elust, keskendub perele ning paarile sõbrale, tasakaalustab filmiformaadile tänu oma figuuride düsfunktionaalsust ja saavutab filmi lõpuks teatud määral harmoonia. Nagu sarjaski, toetavad nad teineteist siiski ja käituvad vähemalt oma inimlikes funktsioonides aeg-ajalt altruistlikult; olgugi et Aura ema nõrkusi näidatakse filmis piisavas koguses, on ta päeva lõpuks hoolitsev ema.
Dunhami protagonist on ärev neuroosides vaevlev noor tüdruk, kes leiab, et elu 20ndates ülikooli lõpetanud noorele neiule on ääretult raske ja ema lausa imetleb teda restoranis töö vastuvõtmise eest - nagu öeldud, kunstnike pere. Kuna Dunham ise rikkast perest pärineb, on arusaadav, kuidas New Yorgis elava eduka fotokunstniku tütrel on võimalik rahata ja tööta elada - seeläbi teeb teda minu jaoks ebasümpaatseks asjaolu, et tal on jätkuvalt enda silmis väga, väga raske elu.
Mil määral seda aspekti täieliku irooniana tõlgendada saab, on tugevalt subjektiivne, kuid on selge, et figuure ei tohiks liialt tõsiselt võtta.
Ühest küljest 21. sajandi neurooside naturalistlik kroonika, teisalt koomiline kaameraga väga lähedale liikuv, ühe figuuri õnnetus lootusetuses lustakaid ja koomilisi momente leidev draama.
Lõppkokkuvõttes ütleksin, et mulle on Dunhami figuurid üldiselt esimesel pilgul ebasümpaatsed, kuid kui nende üle tõepoolest mõelda, ilmneb, kui intelligentselt nad kirjutatud on. "Ebatavaline" võib olla nii hea kui halb ja Dunhamil õnnestub mõlemaid dimensioone huvitaval ja omanäolisel viisil käsitleda.
Mistõttu ma "Tüdrukute" uue hooaja üle järgmisel aastal rõõmustan.
No comments:
Post a Comment