Tõsielul põhinev draama "12 aastat orjana" (2013) räägib vaba mehena sündinud ja röövimise ning orjaksmüümise ohvriks langenud Solomon Northopi (Chiwetel Eljofor) kurvast saatusest, kes orjapõlve kaksteist aastat maitsma peab, enne kui kurja orjapidaja Edwin Eppsi (Michael Fassbender) küüsist päästetakse.
Olen viimasel ajal hakanud eriti jälgima filmide tempot, sest kui aeglaselt või kiiresti teatud olukorrad lahendatakse on oluline figuuride ja narratiivi arengus. Tempo on vaataja tähelepanu paelumiseks ja pidevaks sidumiseks tähtis, kuna kinos pole võimalik pausinupule vajutada, tuleb võtta aega figuuride arenguks ja liikumiseks nii sise- kui väliperspektiivist, samaaegselt kasvatades pinget ja empaatiat.
"12 aastat orjana" saab sellega suurepäraselt hakkama ja kuna tegu on üpris ühedimensiooniliste tüüpfiguuridega - kannatav ori, julm orjapidaja, julma orjapidaja julm naine, kannatav naisori, kellele kannatav ori hingelist tuge pakub, julm ülevaataja puuvillaväljadel, päästev vabastaja -, on neid ühest küljest lihtne mängida, teisest küljest aga ka lihtne üle mängida. Fassbender ja Eljofor teevad aga väga head tööd oma figuuridega mitte ülepingutamisel ja samal ajal väga intensiivse emotsiooni vahendamisel.
Film ise on kaunilt tehtud ja sisaldab intensiivsetele orjad-ikkes-stseenidele lisaks idüllilisi kaunilt filmitud loodushetki ja minu jaoks veidi koomilist tooni omavaid pingelise muusika hetki paljuütlevate vaikuse hetkede vahel ("300" lahingumuusika laadis mõned sekundid ajasid kogu filmi tõsiduse keskel muigama, kuna nad justkui ei sobinud sinna).
Lupita Nyong'o pälvis "12 aastat orjana" eest kiitust ja kuulsust, mistõttu ma tema ilmumist huviga ootasin, aga hea kuni väga hea, mitte suurepärane oli minu jaoks tema töö. Muidugi on orjatar Patsy roll üpris kõrvaline, aga ka näiteks Sarah Paulsoni mängitud julm, südametu Proua Epps ja tema ning Michael Fassbenderi omavaheline dünaamika on samavõrdselt mainimist väärt.
Kõiki elemente kombineerides jõuan järeldusele, et tegu on igast vaatepunktist vaadatuna väärt filmiga ja draamafännidele soovitan teda väga soojalt. Nõrganärvilistele väikese lisahoiatusega: piitsutamist ja piina pole mitte vähe filmilinale toodud.
Olen viimasel ajal hakanud eriti jälgima filmide tempot, sest kui aeglaselt või kiiresti teatud olukorrad lahendatakse on oluline figuuride ja narratiivi arengus. Tempo on vaataja tähelepanu paelumiseks ja pidevaks sidumiseks tähtis, kuna kinos pole võimalik pausinupule vajutada, tuleb võtta aega figuuride arenguks ja liikumiseks nii sise- kui väliperspektiivist, samaaegselt kasvatades pinget ja empaatiat.
"12 aastat orjana" saab sellega suurepäraselt hakkama ja kuna tegu on üpris ühedimensiooniliste tüüpfiguuridega - kannatav ori, julm orjapidaja, julma orjapidaja julm naine, kannatav naisori, kellele kannatav ori hingelist tuge pakub, julm ülevaataja puuvillaväljadel, päästev vabastaja -, on neid ühest küljest lihtne mängida, teisest küljest aga ka lihtne üle mängida. Fassbender ja Eljofor teevad aga väga head tööd oma figuuridega mitte ülepingutamisel ja samal ajal väga intensiivse emotsiooni vahendamisel.
Film ise on kaunilt tehtud ja sisaldab intensiivsetele orjad-ikkes-stseenidele lisaks idüllilisi kaunilt filmitud loodushetki ja minu jaoks veidi koomilist tooni omavaid pingelise muusika hetki paljuütlevate vaikuse hetkede vahel ("300" lahingumuusika laadis mõned sekundid ajasid kogu filmi tõsiduse keskel muigama, kuna nad justkui ei sobinud sinna).
Lupita Nyong'o pälvis "12 aastat orjana" eest kiitust ja kuulsust, mistõttu ma tema ilmumist huviga ootasin, aga hea kuni väga hea, mitte suurepärane oli minu jaoks tema töö. Muidugi on orjatar Patsy roll üpris kõrvaline, aga ka näiteks Sarah Paulsoni mängitud julm, südametu Proua Epps ja tema ning Michael Fassbenderi omavaheline dünaamika on samavõrdselt mainimist väärt.
Kõiki elemente kombineerides jõuan järeldusele, et tegu on igast vaatepunktist vaadatuna väärt filmiga ja draamafännidele soovitan teda väga soojalt. Nõrganärvilistele väikese lisahoiatusega: piitsutamist ja piina pole mitte vähe filmilinale toodud.
No comments:
Post a Comment