Albert Camus: "Katk" (La Peste, 1947)

1957. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Prantsuse-Alžeeria nihilist, absurdist, üldiselt mõtleja, filosoof ja kirjanik ning muide andekas väravavaht jalgpallis, Albert Camus (1913–1960) ei pidanud end ise eksistentsialistiks, kuigi kriitikud teda eksistentsialistide ridadesse Sartre kõrvale paigutasid. Camus soovis oma ideid Sartrest lahus hoida, kuid ei kaasaegsed ega tänapäevalised ei olnud sellega nõus, seega on Camus tuntud kui eksistentsialismi lipulaev.

Autori päritolust rääkides: autor pärines nö. Pied-Noir-perest, st. tema vanemad olid isa prantslane ning ema hispaanlane, kes aga Alžeeriasse emigreerusid. Camus sai ülikoolihariduse Alžeerias ning kolis mingil hetkel Pariisi. Poliitiliselt aktiivne ning identiteedi poolest siiski rohkem prantslane kui alžeerlane - Alžeeria iseseisvumise idanemise protsess ning areng paelus muidu poliitiliselt väga aktiivset Camus'd vähem kui tema ema saatus selle taustal.

Camus on esimene Aafrikas sündinud Nobeli kirjenduspreemia laureaat. Samuti on ta kõige nooremana surnud Nobeli pälvinu - Camus hukkus 1960 autoõnnetuses. Mehe mantlitaskust leiti augustamata rongipilet - Camus otsustas viimasel hetkel reisida mitte abikaasa, vaid kirjastaja seltsis. Ka pärast laste sündi abielu institutsiooni tugevalt kritiseerinud ning ohtralt armukesi kogenud Camus oleks ilmselt omaenda surmast suurepärase lühijutu või näidendi kirjutanud.

Igasugustest siltidest hoolimata - täitsa Camus enda vaimus - võib 1947. aastal ilmunud "Katku" pidada eksistentsialismi pühaks graaliks, olgugi et Camus ei hooli idealismist ja institutsioonidest vaid keskendub absurdile ja humanismile; elu mõttetuse mõtlikule käsitlusele.

"Katk" ning "Võõras" (1942) on tuntumad proosateosed, lugeda võiks ka "Sisyphose müüti" ning eriti soovitan  esseekogumikku "Resistance, rebellion and death" (peaks olema eesti keeles "Mässav inimene").

Romaani toon on väga asjalik, jutustaja, kes end küll pidevalt mainib, kuid alati neutraalseks jääb, on lõpupoole iseend jutustajana tutvustav kuid romaani keskpaigast selgelt jutustajana äratuntav romaani peategelane, arst Bernard Rieux, kel tuleb Orani linna ründava ja laastava katkuda võidelda tubli aasta. Romaan on vähemalt jutustaja enese sõnul katku kroonika ning soovib jääda neutraalseks, kirjeldada vaid fakte, arve ning näidata linnas toimuvaid muutusi.

Salamisi ronib jutustaja muidugi ka inimeste sisemustesse - Rieux leppimine nii katku kui muude lähedasi laastavate faktoritega ning samaaegsed püüded oma patsiente nind nonde peresid surmaga lepitada on üks eksemplaarsetest viisidest ettekuulutamata hävinguga ümber käia. Katk lõppeks on vaid sümbol ootamatu ning indiviidist ja kollektiivist võimsama abstraktse võimu jaoks.

Eksemplaarsed on ka pastor Paneloux, kes palvete abiga katkust üle saada üritab, ajakirjanik Rambert, kes algselt iga hinna eest linnast plehku panna üritab, kuid siis abivalmiduse kasuks otsustab, ning mitmed teised figuurid, kelle surmaga silmitsi seismine mõnel juhul halvemini, mõnel juhul paremini lõpeb.

Camus' väga kunstlikult viide peatükki sätitud katkukroonika kulmineerub kolmandas vaatuses võika stseeniga noore poisi katkuseerumiga süstimisest ning sellele järgnevatest pikkadest surmaeelsetest piinadest. Kirjeldatakse, kuidas mehed murduvad, kuidas - huvitaval kombel, Rieux rahu-ise emast mööda vaadates - koguhulgas mujal, eemal viibivad või kirjeldustes mitte esinevad naisfiguurid - meesfiguurid oma täiesti olemasolevate teiste poolte eemalolekuga hakkama saavad, räägitakse inimlikkusest, kuid rahuliku, surma ning ahastust juba ennegi näinud arsti tooniga.

Rieux kui romaani jutustaja seisab mingis mõttes kõigist kõrgemal, kuna mees - strateegiline punkt - erinevalt kõigist teistest figuuridest - ei lange ahastusse ega murdu. Küll jutustab ta mingil hetkel oma naisest, kuid leiab seejärel taas oma tasakaaluka tagasihoidlikkuse ning hiljem meres ujudes kerge õnnehetkegi.

1992. aastal ilmus "Katku"
ainetel ka film

Inimlikkuse kirjeldamisel on üldiselt vaja emotsioone ning äärmuslikke situatsioone, antud romaanis on äärmuslik katk ise, mis Orani linna halastamatult ründab ning inimene kui pisike ühik pole indiviid, vaid tüüp. Seega on kogu romaan teoreetiliselt tüüpiline, sest katku stsenaarium on sama tüüpiline kui inimliku reageerimise variandid. Camus teab seda, kuid paneb kõigest hoolimata - nihilist ju ikkagi - kirja selle, mis inimese hinge sellistes üdini lootusetuses ellu jätab - lootuse enda. Katk taandub, inimesed juubeldavad, rongid sõidavad taas... Kuid ka elu helgema poole kirjeldus on vaid asjalik, vaatlev, kauge. Inimene on hea, halb, keskpärane, oma radikaalses muutumises huvitav. Vaid see on kirjeldamist väärt.

Kirjanikuna on ilmselt väga raske nii äärmuslikke elamusi kirjeldada kuid samaaegselt neutraalseks jääda.

Lugejana on teatud kohad kuiva kroonika stiili tõttu puised ning venivad, kuid äkitselt tõmbab miski taas jätkama ja see, mida ammu oli oodata, on kirjutatud nii paeluvalt, et lõpus juhtuvat teadeski on tähtis tee, mitte sihtpunkt.

Ja kas sellise analüütilise lugemiselamuse tekitamine polnudki mitte Camus eesmärk "Katku" kirjutades?

Tohutult huvitav kirjanik. Tutvuge. Lähenege mõistuslikult. Lubage elamus endasse. Seejärel tunnetage. Seejärel analüüsige uuesti.

Kelle elu oli kui palju väärt ja miks? Kas väärtus muutus mingitel otsustavatel hetkedel?
Kas Rieux on romaani moraalne kompass või tõesti pelgalt neutraalne kaasvaataja?
Kas katk kui ainus elu ja surma üle otsustaja on siinkohal Jumala kättemaksuga samastatav või pigem tõesti looduskatastroofi või sõjaseisukorra ülisuure hävinguga samastatav?
Kuidas sina reageeriksid, kui juhtuks nii ja kallim on parasjagu paarsada kilomeetrit eemal? Või hoopis kallim katkulinnas?

Küsimused, küsimused...


Camus' austajale võiks samuti meeldida:
Louis-Ferdinand Celine: "Reis öö lõppu" (link)
Jean-Paul Sartre: "Kinnine kohus" (link)