Wednesday, June 4, 2014

Ekskurss filmilinale: "Kurb Jasmine" (Blue Jasmine, 2015)

Woody Alleni sulest tulevad üldiselt inimlik-realistlikult armsad lood inimsuhetest, millel intelligentne dialoog ja koomiline traagika. "Kurb Jasmine" (Blue Jasmine, 2013) sobib tüüpkirjeldusse üpris hästi, kuigi toon veidi kurblikum olevat tundub.

Jasmine French (Kate Blanchett) kolib mõneks ajaks oma õe juurde San Franciscosse, et lõpetada oma abielu tõttu poolelijäänud haridustee ja leida töö, kuna tema rikas abikaasa tegeles põhiasjaliselt maksupettusega ja Jasmine'i petmisega ja Jasmine andis mehe üles, misjärel too end vanglas üles poos. Tulemuseks emotsionaalne ja majanduslik pankrot. Jasmine, habras naine, kes end xanaxi peal päevast päeva veab, kolib seetõttu oma õe juurde, et tollelt tuge leida. Tuleks mainida, et muuseas röövis Jasmine'i kadunud kallim ka õe loteriist võidetud varanduse, mistõttu suhted veidi pingeliselt kulgevad. Asjale ei aita ka kaasa tõde, et õe kallim Jasmine'i silmis kohutav luuser ja mõttetu kutt on ja naine oma arvamust teps endale hoida ei soovi.

Elu tundub sujuvalt ilusamini, kui mõlemad õed kauniste ja rikaste sünnipäevapeol tundub et oma unistuste meestega kohtuksid. Jasmine valetab oma ebamugava mineviku kohta ja õde otsustab oma kuti olemasolu hetkeks ignoreerida.
Õnneliku lõpu suunas minema tunduv läheb muidugi mingil hetkel kõik vussi ja mõlemad naised lõpetavad taas alguses - õde oma luuseriga diivanil telekat vaatamas, Jasmine üksi pargipingil iseendaga vesteldes.

Jasmine on huvitav figuur - tegu on täiesti ebastabiilse neurootilise naisega, kes oma emotsionaalsetest kokkuvarisemisepisoodidest hoolimata üritab midagi saavutada, kuid samal ajal paljut iseenesestmõistetavaks peab. Sügavam traagika petva ja ennast poova mehe loos muidugi on ja Jasmine'i siseelu on ülimalt delikaatselt-detailselt-realistlikult kinolinale toodud, aga valitsev on teoreetiliselt kurva eluloo intelligentselt kirjutatud koomika.

Figuuride kokkumäng ja näitlejate dialoogidega ümberkäimine on väga hea ja nagu Woody Allen ikka õnnestunult oma lugusid heietab, tempo on sobiv, narratiivi ehitamine järk-järgult minevikku vaadates ja Jasmine'i elu lahti harutades saavutab film lisadünaamikat. Dialoogid tunduvad olevat lihtsad, aga tavaliste asjade vormistamine veidi läbimõeldumalt lisab filmile omakorda nutti.

Kuna Alleni filmid keskenduvad enamasti nö. inimliku komöödia ja mitte ühe figuuri tasandile ja tegelevad pigem situatsioonikoomikaga, on hea näha, et Allen on viitsinud kokku panna karakterkoomikale keskenduva komöödia-draama, sest seda oskab ta sama hästi.

Väga mõnus filmielamus, soovitan soojalt.

No comments:

Post a Comment