Bret Easton Ellis on tuntud "Ameerika Psühho" autori ja rikaste ning edukate kultuuri ning inimese väärtusetuseks muutumise ning brändidesse ning siltidesse uppumise jälgija ning väga brutaalsel kombel üleliigsest heaolust tingitud tundelisuse puudumise dokumenteerija.
Ellise debüütromaan "Less Than Zero" ("Vähem kui null", 1985) on kirjutet' autori ülikooliaastatel ning jälgib noore Clay elu endasarnaste rikaste vanemate laste igavlevates narkootikumidest uimastatud apaatsetes seksuaalselt ning moraalselt äärmuslikes eludes.
Lühike romaan räägib ajast, mil Clay ülikoolist tagasi koju tuleb ning neli kuud sõpru ning oma võib-olla tüdrukut Claire'i taas kohtab. Clay jälgib ning kirjeldab enda ja sõprade argipäeva, pidusid kus käiakse, autosid, millega sõidetakse ja teemasid, millest räägitakse.
Jäädes oma kirjeldustes asiseks ning sama apaatseks ja tundetuks kui tema ümbruski, ilmneb sellessamas nappuses ometi väga selgelt, kuidas kõigil neil puudub siht, puudub hingestatud tundeelu ja puudub ühendus maailmaga - narkootikumidega päevast päeva ja peolt peole, sest tegelikult polegi tähtis, kes kellega magas või kes kellega tülitses või kes kellele jalaga näkku lõi. Romaan kulmineerub samuti väga napilt, kuid väga brutaalselt kirjeldatud vägistamisstseeniga, mis keha ning inimese tähtsustetusest veendunud noored ja nende troostitu maailma ning ekstreemide vajaduse väga selges ja koledas valguses nähtavale toob.
Autori stiil on sama apaatne, tundetu, lineraarne, monotoonne ning jälgiv, ei iial analüüsiv ega tundev - ja samal ajal ilmneb selles lihtuses väga palju toorust ja traagikat, umbes neljas-viies romaani peidetud lauses, mis kommunikatsioonitusest tingitud sügavat valu kirjeldavad, mida kõik figuurid erinevate narkootikumidega ja käitumismallidega peita üritavad.
Soovitan väga soojalt.
Muide ilmus 2010 Elliselt uus romaan “Keiserlikud magamistoad” (Imperial Bedrooms), mis jätkab Clay lugu. Hangin kindlasti.
Ellise debüütromaan "Less Than Zero" ("Vähem kui null", 1985) on kirjutet' autori ülikooliaastatel ning jälgib noore Clay elu endasarnaste rikaste vanemate laste igavlevates narkootikumidest uimastatud apaatsetes seksuaalselt ning moraalselt äärmuslikes eludes.
Lühike romaan räägib ajast, mil Clay ülikoolist tagasi koju tuleb ning neli kuud sõpru ning oma võib-olla tüdrukut Claire'i taas kohtab. Clay jälgib ning kirjeldab enda ja sõprade argipäeva, pidusid kus käiakse, autosid, millega sõidetakse ja teemasid, millest räägitakse.
Jäädes oma kirjeldustes asiseks ning sama apaatseks ja tundetuks kui tema ümbruski, ilmneb sellessamas nappuses ometi väga selgelt, kuidas kõigil neil puudub siht, puudub hingestatud tundeelu ja puudub ühendus maailmaga - narkootikumidega päevast päeva ja peolt peole, sest tegelikult polegi tähtis, kes kellega magas või kes kellega tülitses või kes kellele jalaga näkku lõi. Romaan kulmineerub samuti väga napilt, kuid väga brutaalselt kirjeldatud vägistamisstseeniga, mis keha ning inimese tähtsustetusest veendunud noored ja nende troostitu maailma ning ekstreemide vajaduse väga selges ja koledas valguses nähtavale toob.
Autori stiil on sama apaatne, tundetu, lineraarne, monotoonne ning jälgiv, ei iial analüüsiv ega tundev - ja samal ajal ilmneb selles lihtuses väga palju toorust ja traagikat, umbes neljas-viies romaani peidetud lauses, mis kommunikatsioonitusest tingitud sügavat valu kirjeldavad, mida kõik figuurid erinevate narkootikumidega ja käitumismallidega peita üritavad.
Soovitan väga soojalt.
Muide ilmus 2010 Elliselt uus romaan “Keiserlikud magamistoad” (Imperial Bedrooms), mis jätkab Clay lugu. Hangin kindlasti.
No comments:
Post a Comment