86. Jonathan Swift: "Gulliveri reisid"

Jonathan Swifti reisiromaan „Gulliveri reisid“ (1726/1735) jutustab briti rännuhimulise, arsti ja seejärel meresõitja Lemuel Gulliveri seiklustest imelistes maades ja kirjeldab Gulliveri randumiste ja seikluste taustal ekstreemseid metafoore kasutades inimühiskonna erinevaid eksisteerimise võimalusi ja inimloomuse ekstreeme.

Romaani variant, mida mina lugesin, algab pika-pika eessõnaga, milles toimetaja Swifti tabavaid tähelepanekuid ja õrna irooniat erinevate poliitiliste struktuuride suhtes ülistab. Swifti reisiromaan on hästi läbimõeldud struktuuriga ja tahab olla pigem sotsiaalpoliitiline kommentaar kui romaan, sest seikluslikust sisust hoolimata on toon väga asine ja kohati kuiv.

Kellele meeldib lugeda filosoofe, Hobbes, Thomas More’i „Utoopiat“, Macchiavellit, John Locke’i – see romaan on teie jaoks, kuna Gulliver reisib nelja erinevasse maailma, mis on vastandlikud ja mille poliitiliste struktuuride üle reflekteeritakse detailiderikkalt: vägivaldsete, sõjakate liliputaanlaste juurest satub rändur heasüdamlike hiiglaste juurde; rumalate, lihtsameelsete ühiskonnast intelligentsete snoobide sekka. Seega võrreldakse nende väliste omaduste kõrvutamise meetodil kõikvõimalikke ekstreemvariante ja sellest tulenevalt kujuneb omakorda kommentaar tolleaegse poliitilise olukorra kohta Euroopas.

Antud kontekstist järeldades tuleb mõista, et „Gulliveri reisid“ ei olegi reaalselt romaan, vaid filosoofiline õppetükk, utoopiate ja düstoopiate mitte niivõrd narratiivile vaid teoreetilistele mõtisklustele keskenduv segu, esseistlik kommentaar. Protagonist alustab oma kirjeldust väga asiselt ja kirjeldab detailselt oma randumisi, rahvaid, kellega kokku puutub, nende valitsejaid, omavahelist suhtlust ja suhtumist kellessegi, kes väliselt väga silmatorkavalt ja drastiliselt neist erineb. Toon muutub mõnevõrra raamatu keskpaigas, mil protagonist justkui lugeja suhtes soojema tooni omandaks ja tõepoolest karismaatilisemaks, jutustajaks, muutub. Siiski ei ole teose koguidee olla seikluslik, vaid kirjeldada erinevaid maailmasid. Tegu on suhteliselt neutraalse, analüüsima, mitte emotsionaalselt sümpatiseerima vaid mõtlema kutsuva maailmavaadete kirjeldusega.

„Gulliveri reisid“ pakub kindlasti huvitavat lugemist utoopia-düstoopia-laadis kirjanduse ja poliitiliste esseede fännidele. Ilukirjanduse fännidele mite niivõrd.

Netist saab teksti lugeda siit: http://www.gutenberg.org/ebooks/829