Hoolimata asjaolust, et olen Angelina Jolie fänn nii filmilinal kui filantroopiamaastikul kui näitlejatari eraelus, millest alati huviga loen ja mida jälgin, pean Jolie viimast filmi "Pahatari" (Maleficent, 2014) mitmel rindel kritiseerima.
Selle aasta maikuus filmilinale tulnud Okasroosikese saja-aastasesse unne neednud kurja haldja tõeline motivatsioonilugu ja saatuslikud sündmused, mis Pahatarist Pahatari tegid - Grimmide versioonis on haldjas minu allikate kohaselt lihtsalt kolmeteistkümnes haldjas, kes täiesti juhuslikult varrudele kutsumata jäi, kuna kuninga kapis vaid kaksteist kuldtaldrikut leidus ja seetõttu vaid kaksteist haldjat /teadjanaist kutsuda sai. Samuti soovis kolmeteistkümnes haldjas printsessile surma, kuid kaheteistkümnes leevendas needust, kuna hea soov veel soovimata, ja printsessi saatuseks jäi saja-aastane uni.
Kurja haldja - olgu, Pahatari, Walt Disney poolt loodud Maleficenti figuuri nimi tähendab kuritahtlik, pahatahtlik - figuur baseerub prantsuse versiooni kurjal võõrasemal, Grimmide versiooni kolmeteistkümnendal haldjal ja samuti inglise ja Prantsuse muinasjuttudes 17. ja 18. sajandil levinud Carabosse ehk kuri haldjas, kes nimeliselt Tshaikovski "Okasroosikese" balletis esines.
Mütoloogia on seega paigas ja Pahatari lugu võib jutustada nii- ja naapidi, kuidas Jolie filmiversioonis noor Maleficent talupoeg Stefani armub, too aga võimuhimust joovastatuna võimalust võimuletulekuks näeb ja haldjalt ta tiivad varastab, kuidas haldjas kättemaksuks kuningaks saanud Stefani tütre neab ja kuidas noor printsess siiski haldja südame võidab - tegu on armsa jutustusega ja haldja maine on sellega igatahes taastatud.
Inimlikul tasandil on lugu realistlik mõnedest aspektidest vaadatuna - noor prints on printsess Aurorat kohanud vaid korra, mistõttu tõelise armastuse tiivustatud suudlus jääb reaktsioonita. Pahatar pole kunagi kuri olnud ja seetõttu teeb ta lõpuks kõik endast oleneva, et printsess päästa. Printsessil ei teki sügavat emotsionaalset sidet oma isaga, kuna on veendunud tolle surmas ja ei kohta teda enne oma kuueteistkümnendat sünnipäeva. Hea võõrasema roll teoorias kurja võõrasema figuurile.
Visuaalseltki on film võimas - kuidas Pahatar oma riiki kaitseb, millised müütilised olevused tema kõrval inimeste sissetungi vastu võitlevad ja kui ilus on metsas liblikate ja lillede keskel - kogu haldjariik on kaunilt visandatud ja kõik Pahatariga seonduv visuaalselt kaunilt lahendatud.
Kui tegu on lastefilmiga, ei pea järgnevaid küsimusi muidugi esitama, aga mis sai kuningannast? Miks peavad kolm kaitsvat haldjast ristiema pidevalt oma inimlikku vormi säilitama ja elu kergendavast maagiast viieteistkümneks aastaks loobuma? Kuidas ja miks tekkis Pahatari - sümpaatne aga veider - kannupoiss?
Ema-tütre-suhe Pahatari ja Aurora vahel on südamlik ja Jolie etteasta kurja haldjana muljetavaldav. Aga need olid vaid mõned paljudest lünkadest, kus narratiiv ja figuuride areng-suhtlus-taust-lugu soovida jätab. Lastele - võibolla, minule - kesine meelelahutus.
Olen kuulnud, et film oli algselt palju pikem ja Disney oli lühendamisega väga hädas, mistõttu lõpptulemus paistabki poolik. Mulle film ainuüksi teemakäsitluse poolest meeldis, ehkki narratiiviga oli selgeid probleeme.
ReplyDelete