Afgaani-ameerika kirjaniku, aastaid tagasi täiskohaga arstina praktiseerinud Khaled Hosseini esikromaan "Lohejooksja" (The Kite Runner, 2003) pälvis nii positiivse vastuvõtu kriitikute ja publiku poolt, et Hosseini otsustas täiskohaga kirjanikuks hakata. Autori teine romaan "Tuhat hiilgavat päikest" (A Thousand Splendid Suns, 2007) oli sama edukas.
Olen selle blogi lehekülgedel väljendanud kahetsust asjaolu üle, et Hosseini "Lohejooksja" filmivariant suurt muljet ei avaldanud. (siin) Ju mõnest raamatust pole lihtsalt võimalik samaväärtuslikku filmi vändata, mis seal ikka.
Mis romaanidesse puutub, leian, et "Lohejooksja" ja "Tuhat hiilgavat päikest" on justkui teineteise yin ja yang, jutustades resp. kahe noormehe ja kahe neiu lapsepõlvest, sõprusest, täiskasvanukssaamisest, kannatustest ja kõike seda Afganistani ajaloo taustal.
"Ja mägedelt kajas vastu" (And the Mointains Echoed, 2013) on komplekssem, protagonistide tasandil ja vaid esimest kahte kolmandikku hinnates uus arenguaste autori võimekuses, aga minu hinnangul viimases kolmandikus jutustamise tasandil veidi ebaühtlane, mis kogumuljet veidi kahandab.
Romaani kesksed tegelased on Abdulla ja tema õde Pari, kes lastena teineteisest lahutatakse ning kes viiskümmend kaheksa aastat hiljem taas kohtuvad. Nende kasvamise lood põimuvad nende vanemate ja kasuvanemate lugudega ning nondega, kes õe-venna kohtumisele otseselt ja kaudselt kaasa aitavad.
Raamatu algus meenutas veidi Hosseinit lugemas Coelhot - laste isa jutustab muinasloo, kuidas kuri vaim kord aastas igasse külasse tuleb ning ühe lapse endaga kaasa võtab. Pari ja Abdullah kiindumus ning valu, mille poiss oma õlule võtab, on värviliselt ja süvitsi kirjeldatud ning jätab jälje. Kuidas hoolikalt sisemusse peidetud valu fassaadi murendab, kirjeldab Hosseini filigraanselt, paradoksselt samaaegselt tundeliselt ning otsekoheselt.
Hiljem tulevad mängu mitmed kõrvaltegelased ja kuigi romaani lõpp nad kõik omavahel loogilisse seosesse põimib ja lugeja taas emotsioonidesse mässib (spoiler: karp Pari sulgedega on justkui võti lugeja südame murdmiseks nii esimeses kui viimases vaatuses) - kuid iga uue tegelase käsitlus on sätitud aina vähematesse lehekülgedesse ja jääb lõpupoole seetõttu fragmentaarseks.
Lugesin "Ja mägedelt kajas vastu" avatud südamega, kohati ei suutnud romaani kõrvale panna, kuid lõpupoole emotsioon ja empaatia kahanesid. Seetõttu ei reasta ma Hosseini uusimat romaani oma eelkäijatest ülespoole ja kuigi on näha, et autori võime narratiivi tasandil komplekssemalt ehitada areneb, loodan Hosseini järgmiselt romaanilt rohkem tasakaalu ning läbivalt põhjalikku figuuride käsitlemist.
Siiski väga hea lugemiskogemus.
Olen selle blogi lehekülgedel väljendanud kahetsust asjaolu üle, et Hosseini "Lohejooksja" filmivariant suurt muljet ei avaldanud. (siin) Ju mõnest raamatust pole lihtsalt võimalik samaväärtuslikku filmi vändata, mis seal ikka.
Mis romaanidesse puutub, leian, et "Lohejooksja" ja "Tuhat hiilgavat päikest" on justkui teineteise yin ja yang, jutustades resp. kahe noormehe ja kahe neiu lapsepõlvest, sõprusest, täiskasvanukssaamisest, kannatustest ja kõike seda Afganistani ajaloo taustal.
"Ja mägedelt kajas vastu" (And the Mointains Echoed, 2013) on komplekssem, protagonistide tasandil ja vaid esimest kahte kolmandikku hinnates uus arenguaste autori võimekuses, aga minu hinnangul viimases kolmandikus jutustamise tasandil veidi ebaühtlane, mis kogumuljet veidi kahandab.
Romaani kesksed tegelased on Abdulla ja tema õde Pari, kes lastena teineteisest lahutatakse ning kes viiskümmend kaheksa aastat hiljem taas kohtuvad. Nende kasvamise lood põimuvad nende vanemate ja kasuvanemate lugudega ning nondega, kes õe-venna kohtumisele otseselt ja kaudselt kaasa aitavad.
Raamatu algus meenutas veidi Hosseinit lugemas Coelhot - laste isa jutustab muinasloo, kuidas kuri vaim kord aastas igasse külasse tuleb ning ühe lapse endaga kaasa võtab. Pari ja Abdullah kiindumus ning valu, mille poiss oma õlule võtab, on värviliselt ja süvitsi kirjeldatud ning jätab jälje. Kuidas hoolikalt sisemusse peidetud valu fassaadi murendab, kirjeldab Hosseini filigraanselt, paradoksselt samaaegselt tundeliselt ning otsekoheselt.
Hiljem tulevad mängu mitmed kõrvaltegelased ja kuigi romaani lõpp nad kõik omavahel loogilisse seosesse põimib ja lugeja taas emotsioonidesse mässib (spoiler: karp Pari sulgedega on justkui võti lugeja südame murdmiseks nii esimeses kui viimases vaatuses) - kuid iga uue tegelase käsitlus on sätitud aina vähematesse lehekülgedesse ja jääb lõpupoole seetõttu fragmentaarseks.
Lugesin "Ja mägedelt kajas vastu" avatud südamega, kohati ei suutnud romaani kõrvale panna, kuid lõpupoole emotsioon ja empaatia kahanesid. Seetõttu ei reasta ma Hosseini uusimat romaani oma eelkäijatest ülespoole ja kuigi on näha, et autori võime narratiivi tasandil komplekssemalt ehitada areneb, loodan Hosseini järgmiselt romaanilt rohkem tasakaalu ning läbivalt põhjalikku figuuride käsitlemist.
Siiski väga hea lugemiskogemus.
No comments:
Post a Comment