Belgia kirjanik Marguerite Yourcenari peaaegu-ajalooline romaan "Hadrianuse mälestused" (Mémoires d'Hadrien) (1951) saavutas oma ilmumise ajal tohutu edu ja kuigi tundub olevat tänaseks aktuaalsemate klassikute nimekirjast kadunud, on hüva lugemine igal kümnendil ja aastaajal.
Flaubertlikku melanhoolia ja ajaloolise-asise kirjelduse seguna õnnestub Yourcenaril tabada realistlik-tundelist keskpunkti kahe zhanri vahel - kuna Hadrianuse õige autobiograafia olla kaduma läinud, tundub olevat tekkinud loomulik vajadus selle kirjutamiseks, ja kuna autor tunnistab ise teatud detailide kaunistamist ja täiustamist, ei teki kusagil tõestisündinu ülepingutatult kirjeldamise tunnet.
Romaan on kirjutatud minaperspektiivist, Hadrianus kirjutab oma noorele nõbule ja järglasele Marcus Aureliusele surivoodilt oma meeleoludest ja viimastest mõtisklustest ja otsustab siis noormehele oma eluloo avaldada. Nii kirjeldab Hadrianus oma noorust, reise, sõdurikarjääri, oma eelkäija Traianuse soosingu saavutamist, keisrikssaamist, valitsemist ja vaikset põduraksjäämist praktiliselt suremise hetkeni välja.
Nagu öeldud on tegu peaagu ajaloolise romaaniga - Yourcenar loetleb üles oma ajaloolised allikad ja põhjendab oma lisandusi teatud vihjetega anaalide raamatukogust. Samas on minaperspektiivist kirjutatud filosoofilistele mõtisklustele lisaks mõnedele poolfiktiivsetele figuuridele lisatud teatud emotsionaalsed refleksioonid, mis ilmselgelt autori sulest tulnud. Ometi säilitab romaan oma asise tooni ja kirjeldab sõjakäike ja vallutusi ning poliitilisi kaalutlusi põhjendatud seisukohtadelt. Samaaegselt on võrreldes näiteks Swifti kuiva jutustava tooniga siin tegu ka huvitavalt jutustatud looga ühe mehe reisidest, arengust ja poliitilistest kaalutlustest. Tasakaal, mida Swiftil saavutada ei õnnestunud, on Yourcenari romaanis paigas ja tegu on tõepoolest romaaniga hoolimata paljudest antropoloogilistest-poliitilistest-filosoofilistest mõtisklustest, mis narratiivile vaid headust lisavad.
Hadriani figuur on kirjutatud sama tasakaalu võtmes - mees kirjeldab oma siseelu ja ei hoia seega miskit lugeja ees salajas. Seega avaldab ta ka oma pahateod ja ebasümpaatiad, mis teda ennast figuuri ja protagonistina eriti sümpaatseks ei muuda, aga hoopis paremini mõjuvad, nimelt talle ehedust lisavad.
Lisaks väga huvitavalt kirjeldatud ajaloosündmustele, mida rooma aja huvilistel kindlasti hüva lugeda - piisavalt sõda, piisavalt vallutusi, piisavalt geograafiat, piisavalt ajaloolisi figuure -, on "Hadriani mälestused" hüva lugemine ka tavaromaani austajale, sest Hadrianus, tark mees nagu ta on, paneb kirja üllatavalt tabavaid mõtisklusi inimloomuse kohta ja ei ilusta ega ülista midagi, seades ratsionaalse mõtlemise ja aususe iseenda suhtes alati esikohale. Keiser-protagonist end sellega nagu öeldud küll sümpaatseks ei tee, kuid see polegi eesmärk - Yourcenar on loonud eheda Hadrianuse, pannud ta sõja- ja impeeriumivalitsemise melu keskele ja pole samas kaotanud oma figuuri siseelu ja vaikse reflekteerimise hetki.
Hüva lugemine. Soovitan siiski pigem ajaloolise romaani armastajatele.
Flaubertlikku melanhoolia ja ajaloolise-asise kirjelduse seguna õnnestub Yourcenaril tabada realistlik-tundelist keskpunkti kahe zhanri vahel - kuna Hadrianuse õige autobiograafia olla kaduma läinud, tundub olevat tekkinud loomulik vajadus selle kirjutamiseks, ja kuna autor tunnistab ise teatud detailide kaunistamist ja täiustamist, ei teki kusagil tõestisündinu ülepingutatult kirjeldamise tunnet.
Romaan on kirjutatud minaperspektiivist, Hadrianus kirjutab oma noorele nõbule ja järglasele Marcus Aureliusele surivoodilt oma meeleoludest ja viimastest mõtisklustest ja otsustab siis noormehele oma eluloo avaldada. Nii kirjeldab Hadrianus oma noorust, reise, sõdurikarjääri, oma eelkäija Traianuse soosingu saavutamist, keisrikssaamist, valitsemist ja vaikset põduraksjäämist praktiliselt suremise hetkeni välja.
Nagu öeldud on tegu peaagu ajaloolise romaaniga - Yourcenar loetleb üles oma ajaloolised allikad ja põhjendab oma lisandusi teatud vihjetega anaalide raamatukogust. Samas on minaperspektiivist kirjutatud filosoofilistele mõtisklustele lisaks mõnedele poolfiktiivsetele figuuridele lisatud teatud emotsionaalsed refleksioonid, mis ilmselgelt autori sulest tulnud. Ometi säilitab romaan oma asise tooni ja kirjeldab sõjakäike ja vallutusi ning poliitilisi kaalutlusi põhjendatud seisukohtadelt. Samaaegselt on võrreldes näiteks Swifti kuiva jutustava tooniga siin tegu ka huvitavalt jutustatud looga ühe mehe reisidest, arengust ja poliitilistest kaalutlustest. Tasakaal, mida Swiftil saavutada ei õnnestunud, on Yourcenari romaanis paigas ja tegu on tõepoolest romaaniga hoolimata paljudest antropoloogilistest-poliitilistest-filosoofilistest mõtisklustest, mis narratiivile vaid headust lisavad.
Hadriani figuur on kirjutatud sama tasakaalu võtmes - mees kirjeldab oma siseelu ja ei hoia seega miskit lugeja ees salajas. Seega avaldab ta ka oma pahateod ja ebasümpaatiad, mis teda ennast figuuri ja protagonistina eriti sümpaatseks ei muuda, aga hoopis paremini mõjuvad, nimelt talle ehedust lisavad.
Lisaks väga huvitavalt kirjeldatud ajaloosündmustele, mida rooma aja huvilistel kindlasti hüva lugeda - piisavalt sõda, piisavalt vallutusi, piisavalt geograafiat, piisavalt ajaloolisi figuure -, on "Hadriani mälestused" hüva lugemine ka tavaromaani austajale, sest Hadrianus, tark mees nagu ta on, paneb kirja üllatavalt tabavaid mõtisklusi inimloomuse kohta ja ei ilusta ega ülista midagi, seades ratsionaalse mõtlemise ja aususe iseenda suhtes alati esikohale. Keiser-protagonist end sellega nagu öeldud küll sümpaatseks ei tee, kuid see polegi eesmärk - Yourcenar on loonud eheda Hadrianuse, pannud ta sõja- ja impeeriumivalitsemise melu keskele ja pole samas kaotanud oma figuuri siseelu ja vaikse reflekteerimise hetki.
Hüva lugemine. Soovitan siiski pigem ajaloolise romaani armastajatele.
No comments:
Post a Comment