Khaled Hosseini: "Ja mägedelt kajas vastu"

Afgaani-ameerika kirjaniku, aastaid tagasi täiskohaga arstina praktiseerinud Khaled Hosseini esikromaan "Lohejooksja" (The Kite Runner, 2003) pälvis nii positiivse vastuvõtu kriitikute ja publiku poolt, et Hosseini otsustas täiskohaga kirjanikuks hakata. Autori teine romaan "Tuhat hiilgavat päikest" (A Thousand Splendid Suns, 2007) oli sama edukas.

Olen selle blogi lehekülgedel väljendanud kahetsust asjaolu üle, et Hosseini "Lohejooksja" filmivariant suurt muljet ei avaldanud. (siin) Ju mõnest raamatust pole lihtsalt võimalik samaväärtuslikku filmi vändata, mis seal ikka.

Mis romaanidesse puutub, leian, et "Lohejooksja" ja "Tuhat hiilgavat päikest" on justkui teineteise yin ja yang, jutustades resp. kahe noormehe ja kahe neiu lapsepõlvest, sõprusest, täiskasvanukssaamisest, kannatustest ja kõike seda Afganistani ajaloo taustal.

"Ja mägedelt kajas vastu" (And the Mointains Echoed, 2013) on komplekssem, protagonistide tasandil ja vaid esimest kahte kolmandikku hinnates uus arenguaste autori võimekuses, aga minu hinnangul viimases kolmandikus jutustamise tasandil veidi ebaühtlane, mis kogumuljet veidi kahandab.

Romaani kesksed tegelased on Abdulla ja tema õde Pari, kes lastena teineteisest lahutatakse ning kes viiskümmend kaheksa aastat hiljem taas kohtuvad. Nende kasvamise lood põimuvad nende vanemate ja kasuvanemate lugudega ning nondega, kes õe-venna kohtumisele otseselt ja kaudselt kaasa aitavad.

Raamatu algus meenutas veidi Hosseinit lugemas Coelhot - laste isa jutustab muinasloo, kuidas kuri vaim kord aastas igasse külasse tuleb ning ühe lapse endaga kaasa võtab. Pari ja Abdullah kiindumus ning valu, mille poiss oma õlule võtab, on värviliselt ja süvitsi kirjeldatud ning jätab jälje. Kuidas hoolikalt sisemusse peidetud valu fassaadi murendab, kirjeldab Hosseini filigraanselt, paradoksselt samaaegselt tundeliselt ning otsekoheselt.

Hiljem tulevad mängu mitmed kõrvaltegelased ja kuigi romaani lõpp nad kõik omavahel loogilisse seosesse põimib ja lugeja taas emotsioonidesse mässib (spoiler: karp Pari sulgedega on justkui võti lugeja südame murdmiseks nii esimeses kui viimases vaatuses) - kuid iga uue tegelase käsitlus on sätitud aina vähematesse lehekülgedesse ja jääb lõpupoole seetõttu fragmentaarseks.

Lugesin "Ja mägedelt kajas vastu" avatud südamega, kohati ei suutnud romaani kõrvale panna, kuid lõpupoole emotsioon ja empaatia kahanesid. Seetõttu ei reasta ma Hosseini uusimat romaani oma eelkäijatest ülespoole ja kuigi on näha, et autori võime narratiivi tasandil komplekssemalt ehitada areneb, loodan Hosseini järgmiselt romaanilt rohkem tasakaalu ning läbivalt põhjalikku figuuride käsitlemist.

Siiski väga hea lugemiskogemus.

Khaled Hosseini: The Kite Runner

Taasalanud tihedast kooligraafikust tingituna viibib selle nädala tavapostitus järgmise nädalani ja võimalik, et ka järgmisel nädalal hoopis ekskursi teen. Aga üllatused on ju toredad!

Tahan seekord avaldada oma siirast kurbust Khaled Hosseini Kite Runnerist tehtud filmi ebaõnnestumise üle. Olen lugenud mõlemaid Hosseini raamatuid - The Kite Runner ja A Thousand Splendid Suns - ja mõlemad joonistavad sügavates toonides kirkate värvidega portreed inimeste saatusest Afganistanis Talibani terrorirežiimi ajal ja põgenemistest USAsse ja Pakistani. Raskustest, mida nende inimeste elud sisaldavad ja kuidas nad ennast pidevalt ületama peavad ja kannatused, mida terror ühe inimese maailmas ja terve riigi kontekstis põhjustab.

Hosseini stiil on niivõrd ilus ja siiras ja sügav ja hingestatud, et ilmselgelt ei taba ükski Hollywoodi film tema meeleolu nii nagu raamat ise. Aga sellest hoolimata oleks film võinud siiski natuke põhjalikumalt süžee laialilaotamise ja karakterite arenguga tegeleda. Pikkus 2:07 on küll veidi rohkem kui tavafilmi 1:43, siiski tuleks sellise raamatu filmiversioonile tunduvalt rohkem minuteid pühendada. Sügavusest jäi kõvasti puudu. Hollywoodilik element valitses autentsust.
Isegi süžee järgimisest polnud filmitegijad täielikult kinni pidanud. Näitlejad - lastena mängituna tegid näitlejad väga head tööd, olid ka täiskasvanud osatäitjad võibolla isegi täiesti andekad, aga film ei andnud neile võimalust oma siseelu piisavalt rikkalikult ekraanile tuua. Oleks võinud olla rohkem dialoogi võibolla.. võibolla lihtsalt filmi tempo aeglasem.. aga midagi ja ilmselt mitmuses jäi filmist puudu.

Filmi kesisusest hoolimata soovitaksin kõigile, keda Lähis-Ida/Kesk-Aasia lugu ja sealsete inimeste mõttemaailmad ja ühiskondlikud tõekspidamised huvitavad, Hosseini loominguga tutvuda sest lisaks inimlikule ja ajaloolisele tasandile leiab sealt vägagi huvitavaid kultuurilisi kilde.

Hosseini lugeja ei tohi karta silma vaadata julmale, hingetule inimesele ja peab samas võimeline olema siiralt naeratama kõigi väikeste rõõmude üle inimese elus, kelle jaoks luksus hoopis midagi muud tähendab kui lääneühiskonna inimesele. Ja oma erinevuses - Kite Runner räägib üldjoones meeste, A Thousand Splendid Suns naiste maailmast - moodustavad nad ilusa terviku, seega soovitan vägagi tugevalt mõlemad kätte võtta.