Shreyas Rajagopal / Shrey: Saltwater (2014)

India kirjanik Shreyas Ragajopal, autorinimega Shrey, avaldas oma esimese romaani Saltwater (saksa keeles huvitaval kombel Scar City) eelmisel aastal ja on juba teist kirjutamas. 28-aastane Ragajopal soovis 12-aastasest peale saada pankuriks, kuid otsustas hiljuti pärast pikemat matka Himaalajas, et on aeg oma elule tagasi vaadata ja kirjapandud fragmentidest sai aja jooksul täierinnaline romaan.

Saltwater on euroopa kirjandusmaastikul (veel) suhteliselt tundmatu romaan ja meenutab noore Ellise loomingut - noored rikkad tülpinud inimloomad narkootikumide, pidude, kihutamise ning vahekordade tsüklis, kodused suhted ja suhted iseendaga vägagi sassis, hingestatud eksistens häguse mälestusena lapsepõlve magamistoa kummuti alumises sahtlis peidus.

Romaani protagonist Rish on küll tudeng USAs, kuid pöördub vaheajaks tagasi kodulinna Mumbaisse (paralleel Ellis üks). Selle aja jooksul avaneb lõik-lõigult Rishi minevikudraama (paralleel Ellis kaks), suitsiid ja sellega seotud murtud südamed ning saladused (paralleel Ellis kolm), hukkunud süütu loomaga seotud protagonisti ärritav draama (paralleel Ellis neli) ning edutu taaskohtumine noorpõlve kallimaga (paralleel Ellis neli), lõpuks suur klimaktiline draama ja tagasipöördumine õndsasse apaatiasse kodust eemal (paralleel Ellis viis).

Ilmselgelt tuleks neil, kel Ellise "Vähem kui null" või "Keiserlikud magamistoad" värskelt loetud, veidike vahet pidada, sest Rajagopal ongi Mumbai Ellis, veidi emotsionaalsema stiiliga. Rishi figuur on mingil määral huvitav, tema katkine perekond ja keerulised suhted neiudega, kellesse tema kord armus, kes temasse kord armusid ja kõik need vahepealsed pikajalgsed, Rishi samameelt sõbrad, mõned huvitavad kõrvalfiguurid nagu vankumatu optimismiga õnnistatud tätoveerija Tuku ja episoodid politsei sekkumisest pidutsemisse ja sellega seotud põgusatest pilkudest reaalsusesse moodustavad üheskoos üpris sujuvalt loetava katkist elu kirjeldava romaani.

Minu jaoks andis juurde Mumbai nostalgia, kuna olen selles linnas paar päeva veetnud ja tean, mis tunnet Shrey kirjeldab. Nendele pidudele mind muidugi keegi ei kutsunud. Aga olgu.

Kui kohtate seda romaani, võtke kätte. Mitte suurepärane, kuid täiesti meeldiv lugemine.

Bret Easton Ellis: "Keiserlikud magamistoad" (Imperial Bedrooms, 2010)

Ameerika autor Bret Easton Ellise debüütromaan "Vähem kui null" oli siinse üle-eelmise postituse sisuks (link) ja pälvis mu heakskiidu ning imetluse, sest juba oma esimese romaani lehekülgedel õnnestub autoril näidata rikka Hollywoodi maailma sisutust ja inimlikkuse ning hinge täieliku kadumiseni viivat nihilismi.

"Keiserlikud magamistoad" on debüütromaani järg ning Ellise seitsmes romaan. Teemaks on taas Clay ning tema suhted Hollywoodi ning selle maailmaga seotute ringkondades. Ellise sõnul on põhiteemaks Hollywoodi ekspluateerimismentaliteet ja romaani põhipõnevus lasub Clay ja kuulsuse poole püüdleva näitlejanna Rain Turneri vahelistel suhetel, mis kord tunduvad kuumad, kord külmad.

Ellis on väga püüdlikult ühendanud kahe ajaliselt väga kaugel asetseva romaani narratiivid ja toonud tagasi paar "Vähem kui nulli" tähtsamat tegelast - Clay, Blair, Trent, Julian. Autor alustab uut romaani refleksiooni-kommentaariga - alul on raske öelda, kas räägib Julian, Trent, Clay või autor ise. Igatahes tematiseeritakse eelnenud romaani räiget lõpustseeni ja keskset armusuhet.

Seejärel aga jätkub romaan Clay elule keskendumist ning joonistab põneva narratiivi mehe, tema armukese, teda jälgiva psüühiliselt ebastabiilse ning ohtlikuna tunduva isiku ja Clayle kord head, kord halba soovivate sõprade osalusega.

Kõik tükid tunduvad paika sulavat, kui armukese tühi hing lõpuks ilmneb ning Clay oma meelt puhastada soovides tunduvalt räigema stseeni protagonistiks saab kui "Magamistubade" eelkäija. Raami joonistab lõplik kommentaar Clay noorpõlvearmastuse kohta.

Olin väga põnevil, millega Ellis mäele on saanud, kuna mida siiani temalt lugenud olin, meeldis. "Keiserlikud magamistoad" on aga nii narratiivi kui figuuride poolest liiga nõrgalt üles ehituatud ja seda ei päästa ei seks ega vägivald. Tükid sellest romaanist olid põnevad - kes ja miks Clayd jälitab, mis on Clay enda motiivid ja mis tema sõprade agenda?

Clay figuur on jätkuvalt huvitav ning tema muutumatu tunnete mängimisega segatud täieliku nihilismi ning vägivaldsetes stseenides kulmineeruv apaatia paelub. Idee protagonisti mineviku figuurid olevikuga siduda ning samaaegselt uus narratiiv edukalt paralleelliinil jooksma panna on aga kahjuks ebaõnnestunud; mõlemad jäävad poolikuks.

Seda Ellise romaani ma ei soovita.

Bret Easton Ellis: Less Than Zero

Bret Easton Ellis on tuntud "Ameerika Psühho" autori ja rikaste ning edukate kultuuri ning inimese väärtusetuseks muutumise ning brändidesse ning siltidesse uppumise jälgija ning väga brutaalsel kombel üleliigsest heaolust tingitud tundelisuse puudumise dokumenteerija.

Ellise debüütromaan "Less Than Zero" ("Vähem kui null", 1985) on kirjutet' autori ülikooliaastatel ning jälgib noore Clay elu endasarnaste rikaste vanemate laste igavlevates narkootikumidest uimastatud apaatsetes seksuaalselt ning moraalselt äärmuslikes eludes.

Lühike romaan räägib ajast, mil Clay ülikoolist tagasi koju tuleb ning neli kuud sõpru ning oma võib-olla tüdrukut Claire'i taas kohtab. Clay jälgib ning kirjeldab enda ja sõprade argipäeva, pidusid kus käiakse, autosid, millega sõidetakse ja teemasid, millest räägitakse.

Jäädes oma kirjeldustes asiseks ning sama apaatseks ja tundetuks kui tema ümbruski, ilmneb sellessamas nappuses ometi väga selgelt, kuidas kõigil neil puudub siht, puudub hingestatud tundeelu ja puudub ühendus maailmaga - narkootikumidega päevast päeva ja peolt peole, sest tegelikult polegi tähtis, kes kellega magas või kes kellega tülitses või kes kellele jalaga näkku lõi. Romaan kulmineerub samuti väga napilt, kuid väga brutaalselt kirjeldatud vägistamisstseeniga, mis keha ning inimese tähtsustetusest veendunud noored ja nende troostitu maailma ning ekstreemide vajaduse väga selges ja koledas valguses nähtavale toob.

Autori stiil on sama apaatne, tundetu, lineraarne, monotoonne ning jälgiv, ei iial analüüsiv ega tundev - ja samal ajal ilmneb selles lihtuses väga palju toorust ja traagikat, umbes neljas-viies romaani peidetud lauses, mis kommunikatsioonitusest tingitud sügavat valu kirjeldavad, mida kõik figuurid erinevate narkootikumidega ja käitumismallidega peita üritavad.

Soovitan väga soojalt.


Muide ilmus 2010 Elliselt uus romaan  “Keiserlikud magamistoad” (Imperial Bedrooms), mis jätkab Clay lugu. Hangin kindlasti.