Prantsuse suurimate kirjanike hulka kuuluva (köh) Marcel Prousti seitsmeköitelise epopöa "Kaotatud aega otsimas" (1913-1927) esimene osa "Swanni poolel" ei olevat oma ilmumisega suurt tähelepanu äratanud. Miskipärast ei imesta ma selle üle üldse, sest mulle tundub, et pärast selle lugemist tuleb mulgi minna kaotatud aega otsima - on ilus ja hingestatud lugeda sellest, kuidas teatud hetke täidab teatud tunne ja emotsioon ja on huvitav tutvuda ühe figuuriga ja tema mõttemaailmaga, aga teha seda kolmsada lehekülge teatud muljete põhjal minimaalse arenguga narratiivis närib läbi igaühe närvid, kes just oma stilistika magistritööd ei kirjuta, sest Prousti sõnakasutus ja laussehitus on meisterlik. Aga esimene köide iseendas on igav.
Umbes kord kuus on võimalik istuda tugitooli, juua tass head teed ja Prousti kogu tema olemises sisse hingata ja nautida ja leida, et need tundelised looduskirjeldused ja mööbli kirjeldused on võrratud ja suurepärased. Autorid nagu Balzac või Hugo saavad suurepäraselt sellega hakkama, et lugejat üheks peatükiks taolise kirjeldusega paeluda, et siis jutustusega jätkata. Ja Prousti esimese köite esimese peatüki refleksioon Combray kohta on kaunis ja värviline. Aga refleksioon kulmineerub järgmises refleksioonis ja muutub mingil hetkel puhtalt antiklimaktiliseks.
Aga nagu teatud mõttes Tristram Shandygi on Proust loonud enese peatamise musternäidise, mil peategelane küll üritab punktist A punkti B jõuda, kuid peatub igal sammul, mõtisklemaks kõige üle, mis mingil määral teda ümbritsevada seostub.
Kui keegi nendest seitsmest köitest ühe romaani suudaks teha (minu poolest ka ühe kaheosalise romaani), loeksin ma seda väga hea meelega. Aga nüüdseks olen ma erinevaid La Recherche'i köiteid nii mitu korda käest visanud, et aitab jamast.
Umbes kord kuus on võimalik istuda tugitooli, juua tass head teed ja Prousti kogu tema olemises sisse hingata ja nautida ja leida, et need tundelised looduskirjeldused ja mööbli kirjeldused on võrratud ja suurepärased. Autorid nagu Balzac või Hugo saavad suurepäraselt sellega hakkama, et lugejat üheks peatükiks taolise kirjeldusega paeluda, et siis jutustusega jätkata. Ja Prousti esimese köite esimese peatüki refleksioon Combray kohta on kaunis ja värviline. Aga refleksioon kulmineerub järgmises refleksioonis ja muutub mingil hetkel puhtalt antiklimaktiliseks.
Aga nagu teatud mõttes Tristram Shandygi on Proust loonud enese peatamise musternäidise, mil peategelane küll üritab punktist A punkti B jõuda, kuid peatub igal sammul, mõtisklemaks kõige üle, mis mingil määral teda ümbritsevada seostub.
Kui keegi nendest seitsmest köitest ühe romaani suudaks teha (minu poolest ka ühe kaheosalise romaani), loeksin ma seda väga hea meelega. Aga nüüdseks olen ma erinevaid La Recherche'i köiteid nii mitu korda käest visanud, et aitab jamast.
No comments:
Post a Comment