Mark Twaini populaarse seiklusromaani "Tom Sawyeri seiklused" järg "Huckleberry Finni seiklused" ilmus aastal 1884. Raamat jutustab Tom Sawyerist, kes kodunt pageb ja saarele põgeneb ning koos põgenenud neegerorja Jimiga mitmed seiklused läbi elab.
Mäletan lapsepõlves Tom Sawyeri seikluste lugemist ja nautimist. Raamat oli põnev, lustakas, seiklusrikas ja tegelased puudutasid oma lapseliku lihtsuse ja julgusega lugeja südant. Eks, peaagu nagu vennad Lõvisüdamed, aga nii sügavat muljet ikka miski ei jäta kui Lindgreni tegelaskujud.
Nii siis oli ka kahjuks järjega, sest Twaini romaan käsitleb tõsiseid teemasid ja on Twaini enda sõnade järgi mõeldud täiskasvanud lugejale. Paralleelid noore valgenahalise Hucki ja mustanahalise Jimi vahel, kes mõlemad "kodus" allasurumist ja vägivalda kogevad ja selle tulemusel isa/peremehe eest pagevad, on ilmselged. Ometi näeb lugeja Huckis kurba ohvrit ja Jimis tegelast, kes on midagi valesti teinud ja kelle puhul pole veel päris kindel, kas ta on sümpaatne või mitte. Muidugi tuleb kõigepealt näiteks selgitada, kas Jim on kellegi tapnud või mitte, aga kui Huck oma isa maha lööks, oleks enamik lugejaid tulemusega ilmselt rahul.
Tahtmata siinkohal isiklikku sfääri laskuda, pean tõdema, et Huck Finni seiklused kuuluvad sellesse nimekirja, mille ma käsitlemiseks valisin, hea põhjendusega ja romaan tegeleb oma aja tähtsate teemadega lugemist väärt moel. Huck ja Jim on mõlemad tuisupäised poisikesed, kel haridus puudub, aga südant jagub, ja neid koos rändamas ja lindprii elu elamas ja oma sõprusele vundamenti ehitamas näha on ilus ja raamat on ka põnevalt kirjutatud.
Miskipärast aga on, nagu Šveikigi puhul, mul mingil hetkel tugev tunne, et tegu on poiste raamatuga ja ilmselge psühholoogilise dimensiooni puudumise tõttu (sest see avastatakse alles raamatu lõpupoole kui tegelaste iseloom on tuttavaks saanud) ta mind lõpuni ei paelu.
Ja rohkem ma öelda ei soovigi.
Pipi forever.
Mäletan lapsepõlves Tom Sawyeri seikluste lugemist ja nautimist. Raamat oli põnev, lustakas, seiklusrikas ja tegelased puudutasid oma lapseliku lihtsuse ja julgusega lugeja südant. Eks, peaagu nagu vennad Lõvisüdamed, aga nii sügavat muljet ikka miski ei jäta kui Lindgreni tegelaskujud.
Nii siis oli ka kahjuks järjega, sest Twaini romaan käsitleb tõsiseid teemasid ja on Twaini enda sõnade järgi mõeldud täiskasvanud lugejale. Paralleelid noore valgenahalise Hucki ja mustanahalise Jimi vahel, kes mõlemad "kodus" allasurumist ja vägivalda kogevad ja selle tulemusel isa/peremehe eest pagevad, on ilmselged. Ometi näeb lugeja Huckis kurba ohvrit ja Jimis tegelast, kes on midagi valesti teinud ja kelle puhul pole veel päris kindel, kas ta on sümpaatne või mitte. Muidugi tuleb kõigepealt näiteks selgitada, kas Jim on kellegi tapnud või mitte, aga kui Huck oma isa maha lööks, oleks enamik lugejaid tulemusega ilmselt rahul.
Tahtmata siinkohal isiklikku sfääri laskuda, pean tõdema, et Huck Finni seiklused kuuluvad sellesse nimekirja, mille ma käsitlemiseks valisin, hea põhjendusega ja romaan tegeleb oma aja tähtsate teemadega lugemist väärt moel. Huck ja Jim on mõlemad tuisupäised poisikesed, kel haridus puudub, aga südant jagub, ja neid koos rändamas ja lindprii elu elamas ja oma sõprusele vundamenti ehitamas näha on ilus ja raamat on ka põnevalt kirjutatud.
Miskipärast aga on, nagu Šveikigi puhul, mul mingil hetkel tugev tunne, et tegu on poiste raamatuga ja ilmselge psühholoogilise dimensiooni puudumise tõttu (sest see avastatakse alles raamatu lõpupoole kui tegelaste iseloom on tuttavaks saanud) ta mind lõpuni ei paelu.
Ja rohkem ma öelda ei soovigi.
Pipi forever.
No comments:
Post a Comment