Edgar Allan Poe (1809-1849) on oma lühijuttudega saavutanud teatud kuulsuse ja populaarsuse kogu maailmas. Müstilised mõrvad ja fantastilised juhtumised täidavad Poe jutustusi ja makaaber ja omapärane miljöö lisavad sudulisse õhtusse kogukalt õudust. Kõik eelnev kombineeritud suurepärase oskusega sõnadega ümberkäimises ja voila! täiuslik krimakas.
Mis tänapäeva lugejale võibolla Poe nautimise keerukaks võib muuta, on autori tempo. Tänapäeva kriminaaljuttudes ja romaanides kulgeb kõik väga kiirelt ja tihti selgitatakse toimunut pealiskaudselt. Poe laskub aga oma jutustusse väga innukalt ja väga sügavale. Et noormees oma sõbraga ohtliku piraadi peidetud aarde leiab, on seega küll piisavalt realistlikult jutustatud, et midagi fantastilist tõepoolest uskuda, ja tõepoolest venitab poe jutustuse viiekümne lehekülje pikkuseks ja säilitab lõpuni loo põnevuse, kuid samas vähendasid liialt detailsed kirjeldused aardekaardi dešifreerimisest mu motivatsiooni loo lugemist jätkata tugevalt.
Poe klassikalised jutustused on fantaasiarikkad ("Kuldpõrnikas", "Õhupallitemp"), seikluslikud (Tuhande ja ühe öö teemaline jutustus, "Laskumine veekeerisesse"), kohati üpris makaabrid ("Must kass") ja mõneti vägagi hirmsad ("Amontillado puusärk", "Kuristik ja pendel"). Üle kõige soovitan lugeda õudukaid ja müsteeriume, seikluslikkus kannatab detailirikaste kirjelduste all. Mis aga õudusse ja hirmudel mängimisse puutub, on Poe maailmameister. Autoril on erakordne võime leida lugeja hirm(ud), sellest kinni haarata ja lugeja õudusega täita.
Lisaks temaatika ja miljöö mõjule on jutustaja Poe õudsemates lugudes enamasti üpris labiilne, mis tähendab, et lugejani jõuab vaid tükeldatud reaalsus kõverpeeglis. Kirjelduste põhjal on küll selge, et tegu on vägagi reaalse ja realistliku maailmaga, kuid jutustaja pole isegi päris kindel, mida ta näeb ja miks, ja vastav ebakindlus ja sellega kaasnev hirm süstitakse ka lugejasse.
Kokkuvõtteks võin lubada, et Poe valitud novellid panevad teie ihukarvad vertikaalasendis võbisema ja et mehe võime põnevust ka pikema aja jooksul ülal hoida on erakordne. On aga mõningad jutustused, mis liialt oma detailide kirjeldustesse uppuvad, seega soovitan alustada valitud novellidega, mitte täieliku koguga. Eriti soojalt soovitan ülalnimetatutest viimaseid kolme ("Must kass", "Amontillado puusärk" ning "Kuristik ja pendel").
Igal juhul on Poe õhtust (!) lugemist väärt ja oma põnevuse tekitamise ja säilitamise võimega - eriti oma aja kohta - psühholoogiline-narratoloogiline geenius.
Poe fännidele võiks samuti meeldida:
Guy de Maupassant: The great short stories of Guy de Maupassant - eriti Horla ja minajutustaja samm-sammult hullumine
Matthew Gregory Lewis: The Monk - õudus õuduse otsas
Theodor Storm: Der Schimmelreiter - müsteerium
Georg Heym: Der Irre - küll mitte minaperspektiivis jutustatud, aga makaaber ja müstiline
Mis tänapäeva lugejale võibolla Poe nautimise keerukaks võib muuta, on autori tempo. Tänapäeva kriminaaljuttudes ja romaanides kulgeb kõik väga kiirelt ja tihti selgitatakse toimunut pealiskaudselt. Poe laskub aga oma jutustusse väga innukalt ja väga sügavale. Et noormees oma sõbraga ohtliku piraadi peidetud aarde leiab, on seega küll piisavalt realistlikult jutustatud, et midagi fantastilist tõepoolest uskuda, ja tõepoolest venitab poe jutustuse viiekümne lehekülje pikkuseks ja säilitab lõpuni loo põnevuse, kuid samas vähendasid liialt detailsed kirjeldused aardekaardi dešifreerimisest mu motivatsiooni loo lugemist jätkata tugevalt.
Poe klassikalised jutustused on fantaasiarikkad ("Kuldpõrnikas", "Õhupallitemp"), seikluslikud (Tuhande ja ühe öö teemaline jutustus, "Laskumine veekeerisesse"), kohati üpris makaabrid ("Must kass") ja mõneti vägagi hirmsad ("Amontillado puusärk", "Kuristik ja pendel"). Üle kõige soovitan lugeda õudukaid ja müsteeriume, seikluslikkus kannatab detailirikaste kirjelduste all. Mis aga õudusse ja hirmudel mängimisse puutub, on Poe maailmameister. Autoril on erakordne võime leida lugeja hirm(ud), sellest kinni haarata ja lugeja õudusega täita.
Lisaks temaatika ja miljöö mõjule on jutustaja Poe õudsemates lugudes enamasti üpris labiilne, mis tähendab, et lugejani jõuab vaid tükeldatud reaalsus kõverpeeglis. Kirjelduste põhjal on küll selge, et tegu on vägagi reaalse ja realistliku maailmaga, kuid jutustaja pole isegi päris kindel, mida ta näeb ja miks, ja vastav ebakindlus ja sellega kaasnev hirm süstitakse ka lugejasse.
Kokkuvõtteks võin lubada, et Poe valitud novellid panevad teie ihukarvad vertikaalasendis võbisema ja et mehe võime põnevust ka pikema aja jooksul ülal hoida on erakordne. On aga mõningad jutustused, mis liialt oma detailide kirjeldustesse uppuvad, seega soovitan alustada valitud novellidega, mitte täieliku koguga. Eriti soojalt soovitan ülalnimetatutest viimaseid kolme ("Must kass", "Amontillado puusärk" ning "Kuristik ja pendel").
Igal juhul on Poe õhtust (!) lugemist väärt ja oma põnevuse tekitamise ja säilitamise võimega - eriti oma aja kohta - psühholoogiline-narratoloogiline geenius.
Poe fännidele võiks samuti meeldida:
Guy de Maupassant: The great short stories of Guy de Maupassant - eriti Horla ja minajutustaja samm-sammult hullumine
Matthew Gregory Lewis: The Monk - õudus õuduse otsas
Theodor Storm: Der Schimmelreiter - müsteerium
Georg Heym: Der Irre - küll mitte minaperspektiivis jutustatud, aga makaaber ja müstiline
No comments:
Post a Comment