Wednesday, July 3, 2013

Ekskurss filmilinale: Suur Gatsby

F. Scott Fitzgeraldi (1896–1940) romaan "Suur Gatsby" (1925) kehtib oma aja näidisteosena, seda samaaegselt nii sädeleva glamuuri imetlemise kui kriitilise refleksiooni kohapealt. Jay Gatsby on küll kahtlasel teel rikkaks saanud, kuid tegelikult pole see ju tähtis, sest tema legendaarsed peod meelitavad kohale kogu New Yorki, koorekihist põhjamudani, igaüks parimais riietes ja valmis elama. Mis põhimõtteliselt kirjeldab pahelisi 1920ndaid aastaid suurepäraselt.

Gatsby figuur on oma kahetasandilisuses väga huvitav, sest üpris kiiresti ilmneb igasuguste pidustuste tähtsustetud ja illusoorne väärtus mehe silmis - kõik on vaid armastatud Daisy jaoks korraldatud... ülejäänul pole tähtsust, kui Daisy on peol ja kui Daisy on õnnelik. Et kogu Daisy sisu näiline on ja et Daisy absoluutne pealiskaudsus ja materialistlik mõtteviis Gatsby ideaaltulevikuplaani tükkideks rebivad, ilmneb vaid vaatajale. Gatsby kurss on kindel ja viimase hetkeni usub ta, et abielus Daisy tuleb tagasi viis aastat tagasi alanud ja neiule pettumuse valmistanud armastuse juurde - armastus, mis Gatsby silmis puhas ja igavene ja neiu abielu kehtetuks muutev, neiu jaoks aga tegelikult vaid pragmaatiline kaalutlus.

Ühesõnaga vaene Gatsby oma naiivsuses on suurepärane sümpaatiakandja ja muudes eluvaldkondades ka väga nutikas tegelane ja ilmselgelt võimeline inimestest läbi nägema ja nendega manipuleerima, kuna ta ju oma varanduse just selliste vahenditega kokku rookis. Aga tema ainus nõrk koht, Daisy, tema "edu" ja rikkuse põhjus, saab ka tema allakäigu põhjustajaks. Samaaegselt on Gatsby muidugi ka ise süüdi, kuna on oma kinnisideede ehitatud silmaklappidega liikvel ja ei näe paremale ega vasakule vaid üksnes sihti silme ees.

Gatsby film on visuaalselt väga huvitav, kuna ühendab 1920ndate modernismi tänapäeva modernismiga - kristalllühtrid ja narmastega kleidid vihuvad tantsu Jay-Z ja Beyonce häälte saatel. Kõik on väga kiire ja lärmakas, aga ka tänapäeva vaataja arusaamas. Kokku on põimitud kahe ajastu ühine semantika ja selle tulemusena saavutatud midagi väga huvitavat ja samas loogilist.

Mul on sõpru, kes leiavad, et Robert Redford on ainus ja igavene õige Gatsby. Leian aga, et peategelaste rollid on hästi täidetud. Leonardo DiCaprio on suurepärane Gatsby. Leo väljendusrikkad sinisilmad optimismi, närvilisuse, raevu, vaimustuse ja triumfi vahel mänglemas ja Carey Mulligani isekuse hõnguga pritsitud lapselik-rikutud naiselik-haavatavuse žestide mäng tasakaalustavad teineteist suurepäraselt.

Võtke, lugege, minge, vaadake, te ei kahetse.

No comments:

Post a Comment