Rabelaisi Gargantua ja Pantagruel on kirjutet' 16. sajandil ja on oma ülesehituselt tüüpiline renessansiraamat lühikeste peatükkide ja pikkade pealkirjadega. Põhimõtteliselt koosneb teos kahest raamatust, mis aga omakorda jagatud mitmeks osaks. Klassikalises jaotuses oli teos viieks raamatuks jagatud.
Gargantua ja Pantagruel, isa ja poeg, on hiiglased, kelle sünd ja elu on täis imelisi juhtumisi ja tegusid. Rabelais kirjutas algselt Pantagrueli elust, kui otsustas raamatu populaarsusele järgnevalt ka Gargantua elust kirjutada.
Raamatud on seiklusrikkad ja lõbusad, aga nii mul kui mitmel tuttaval, kellega Gargantua ja Pantagrueli sisust vestlesime, tuli enne täisväärtuslikku lugemisnaudingut otsustada, kas Rabelaisi naljad on ikka tõesti naljakad või pigem eemaletõukavad. Mihhail Bakhtin kirjeldas Rabelaisi stiili kui groteskset realismi ja pidevalt räägitakse erinevatest kehavedelikest ja nende väljutamisest, joomarlus on ainus õige eluviis jne jne. Samas on Gargantua huvitaval kombel oma aja kohta väga kõrgelt haritud ja loeb ja väitleb hea meelega - sest kolm vaati veini ei põhjusta nii hiiglasliku mehe puhul purjusolekut.
Ütleksin, et Rabelaisi romaanide puhul on raske alguses groteskse ja labase eesriide taha vaadata, sest eesriie lõhnab halvasti ja puudub tuju teda eest tõmmata, kartuses et selle taga ootab midagi veel jubedamat. Aga nagu mitmed hilisemad autorid on selgitanud, on raamatul sotsiaalkriitiline tasand, mida lihtne lugeja - kellele antud raamat kindlasti lõbu valmistab - ei avasta, sügavamalt mõtlev lugeja aga leiab selle ja loeb siis labasusest hoolimata edasi.
Vastandlikud reaktsioonid. Mind ei tõmmanud lõpuni lugema, kuigi lõbustas kohati päris hästi. Olen ma lihtne lugeja? Ei tea. Võibolla. Aga ütleksin, et tänapäeva lugejal on selle aja kirjandust raskem seedida - võrdluses Dekameroniga tundub Rabelais juba tunduvalt vähem labane kui võrdluses 20. sajandi romaanidega.
Gargantua ja Pantagruel, isa ja poeg, on hiiglased, kelle sünd ja elu on täis imelisi juhtumisi ja tegusid. Rabelais kirjutas algselt Pantagrueli elust, kui otsustas raamatu populaarsusele järgnevalt ka Gargantua elust kirjutada.
Raamatud on seiklusrikkad ja lõbusad, aga nii mul kui mitmel tuttaval, kellega Gargantua ja Pantagrueli sisust vestlesime, tuli enne täisväärtuslikku lugemisnaudingut otsustada, kas Rabelaisi naljad on ikka tõesti naljakad või pigem eemaletõukavad. Mihhail Bakhtin kirjeldas Rabelaisi stiili kui groteskset realismi ja pidevalt räägitakse erinevatest kehavedelikest ja nende väljutamisest, joomarlus on ainus õige eluviis jne jne. Samas on Gargantua huvitaval kombel oma aja kohta väga kõrgelt haritud ja loeb ja väitleb hea meelega - sest kolm vaati veini ei põhjusta nii hiiglasliku mehe puhul purjusolekut.
Ütleksin, et Rabelaisi romaanide puhul on raske alguses groteskse ja labase eesriide taha vaadata, sest eesriie lõhnab halvasti ja puudub tuju teda eest tõmmata, kartuses et selle taga ootab midagi veel jubedamat. Aga nagu mitmed hilisemad autorid on selgitanud, on raamatul sotsiaalkriitiline tasand, mida lihtne lugeja - kellele antud raamat kindlasti lõbu valmistab - ei avasta, sügavamalt mõtlev lugeja aga leiab selle ja loeb siis labasusest hoolimata edasi.
Vastandlikud reaktsioonid. Mind ei tõmmanud lõpuni lugema, kuigi lõbustas kohati päris hästi. Olen ma lihtne lugeja? Ei tea. Võibolla. Aga ütleksin, et tänapäeva lugejal on selle aja kirjandust raskem seedida - võrdluses Dekameroniga tundub Rabelais juba tunduvalt vähem labane kui võrdluses 20. sajandi romaanidega.
No comments:
Post a Comment