Charles Bukowski: "Postkontor" ja "Naised"

Charles Bukowski (sünd. Heinrich Karl Bukowski, 1920-1994) romaanid ja jutustused panevad enamikul oma lugejaskonnast vähemalt ühe kulmu kerkima. Kas aga põhjuseks nende üpris vulgaarselt vormistatud sisu või neis peituv hämmastavalt sügav ja lai elutõdede kogum – igal juhul on võimatu jääda neutraalsele seisukohale, Bukowskit kas armastatakse või vihatakse. Sest kui veidi tagasihoidlikuma seksuaalhorisondiga lugeja raamatu kohkunult kõrvale paneb ja kui seikluslikumate harjumustega libertiin-lugeja raamatut enne lõppu kõrvale panna ei suuda, tulenevad mõlemad reaktsioonid asjaolust, et tegu on kuradima heade lugudega.

Bukowski alter ego Henry Chinaski, ilmselgelt tugevate autobiograafiliste sugemetega (praktiliselt täielikult autobiograafiline tegelane tegelikult, aga autor ei võrdu kunagi protagonistiga, seetõttu jätan absoluutsed teesid sulgudesse) alkohoolik ja tõeline ebakodanik, on enamiku tema jutustuste ja romaanide protagonist. Chinasky elu veereb töökohalt töökohale, naise juurest naise juurde, voodist voodisse – ikka pudel käes.

Bukowski esimene romaan „Post Office“ („Postkontor“) ilmus aastal 1971 ja räägib autori piinarikkast 11 aastat kestnud karjäärist Los Angelese postis postiljoni ja ametnikuna. Raamatu kirjeldab kõige madalama astme töömesilase armetut igapäeva 12-tunnistes vahetustes, vihma ja külma käes, iga minuti eest ülemuselt nö. jalaga näkku saades ja ainsa kergendusena päeva lõpus parasjagu aktuaalse naise sooja tagumiku juurde naastes.

Elu postkontoris on kurblik ja üpris kohutav, aga Chinasky jutustab sellest irooniaga ja pikib loo piisavalt paljude vürtsikate jutustustega joomisest, naistest ja hasartmängudest, et tema armetu elu lugejas mitte ainult kaastunnet, vaid lõbustatust põhjustab.

Tema kolmas romaan „Women“ („Naised“) ilmus 1978 ja jälgib taas Henry Chinaski elu, nüüdseks on mees aga postkontorist lahkunud ja teenib elatist kirjanikuna, reisides lugemiselt lugemisele, kirjutades raamatuid ja luuletusi ja teenides sellega niipalju elatist, et iga päev viskit juua ja pidevas voolus tema ellu ja ukse taha ilmuvaid naisi adekvaatselt lõbustada.

Bukowski oli 49-aastane, kui otsustas postiteenuses töötamisest loobuda ja kirjanikuks hakata. Autor kommenteeris juhtunut nõnda, et oli valida, kas edasi töötada ja hulluks minna või üritada kirjanikuna elatist teenida ja vireleda. ("I have one of two choices – stay inthe post office and go crazy ... or stay out here and play at writer andstarve. I have decided to starve.")

„Postkontori“ protagonist on ametnik, kel küll erakordne võime elu nõnda kirjeldada, et lugeja temast huvitub ja huvituma jääb, aga „Naised“ räägib Chinasky elust kirjanikuna ja selle võrra on mehe võime ka kasvanud. Lugu on kiirem, pingelisem, vooderdatud pidevate elust-enesest refleksioonidega meeste, naiste, suhete, armastuse ja elu üle. Igal leheküljel kuldaväärt tsitaat, keppimise, joomise ja narkootikumide keskel.

Biitnike generatsiooni raamatud nagu Kerouaci „Teel“, millest varem kirjutasin, on vaid neile, kes võimelised sellele reisile kaasa minema ja protagonistidega koos ka viskit jooma. Seetõttu ei soovita ma kellelegi, kel pole huvi naiste anatoomia võlude või erinevate alkoholismi ja narkootikumide kõrvalnähtude ja eelmainitute põhjustatud hulluse vastu noortes ja vanades inimestes, kes soovib lugeda sentimentaalseid raamatuid emotsioonidest – loobuge ruttu Bukowskist. Aga kui teid huvitab midagi seikluslikku ja julget, midagi mis tahab lihtsalt iseendaga leppida ja selgitada, miks mehed on sead ja naised hoorad, see on Bukowski oma parimas vormis ja temast aru saades õpib igaüks midagi olulist nii oma- kui vastassoo esindajate kohta. Sest Bukowskil on ainulaadne võime võtta puhas inimlikkus selle koledamates värvides (kuigi okei, see mis kellelegi ilus tundub, on teisele samavõrd ebameeldiv, aga te mõistate, mida ma mõtlen) ja voolida sellest midagi väärtuslikku, sügavale inimlike tõdede mudasse kaevatud iva. Sest me peaksime kõik tihedamini oma jalad sellesse mutta pistma.

„I thought about breakups, how difficult they were, but then usually it was only after you broke up with one woman that you met another. I had to taste women in order to really know them, to get inside of them. I could invent men in my mind because I was one, but women, for me, were almost impossible to fictionalize without first knowing them. So I explored them as best I could and I found human beings inside. The writing would be forgotten. The writing would become much less than the episode itself until the episode ended. The writing was only the residue. A man didn’t have to have a woman in order to feel as real as he could feel, but it was good if he knew a few. Then the affair went wrong he’d feel what it was like to be truly loned and crazed, and thus know what he must face, finally, when his own end came. [...] 

 "There were no judgements to be made, yet out of necessity one had to select. Beyond good and evil was all right in theory, but to go on living one had to select: some were kinder than others, some were simply more interested in you, and sometimes the outwardly beautiful and inwardly cold were necessary, just for bloody, shitty kicks, like a bloodi, shitty movie. The kinder ones fucked better, really, and after you were around them a while they seemed beautiful because they were.“

(Bukowski: Women. Ecco, 2002. Lk. 228-229)