Wednesday, August 21, 2013

Ekskurss filmilinale: Frida

Vaatasin 2002 ilmunud mehhiko kunstnikku Frida Kahlot (1907-1954) portreteerivat filmi "Frida"
Salma Hayekiga peaosas ja Alfred Molina, Antonio Banderase, Valeria Golino jpt. suurepäraste näitlejate seltskonnas mõned päevad tagasi ja tahtsin algselt kirjutada kunstnike elusid portreteerivatest filmidest ühes "Modigliani" ja veel ühe kolmanda filmiga, mille nimi mulle hetkel ei meenu... aga loobusin algsest mõttest, kuna Frida Kahlo elu ja Salma Hayeki portreteering ühe piinatud naise imelistest loomingust ei mahuta enda kõrvale võrdväärset.

"Modigliani" on absoluuutselt vaatamist väärt ja selle filmi kulminatsioon loomingulisuse realiseerimise agooniast ja saamaaegsest õnneuimast on tohutult võimas... aga sätin ta hiljem mõne teise kunstnikuelu kirjeldava filmiga ühes järgmisse ekskurssi filmilinale. Lubadus!

Frida Kahlot mängida soovisid filmi näitlejate leidmise protsessis nii mõnedki kuulsad näitlejad, kuid mehhiklanna Salma Hayek, kel juba 13-14-aastasena Kahlo portreede vastu kummastav huvi tekkis ja kes filmiks kaheksa aastat valmistus, oli ilmselgelt parim valik. Kahlo monokulm ei istu tavaliselt täiusliku välimusega kaunitari näkku küll nii loomulikult kui sellele, keda Hayek kehastab, kuid see detail on väga väike võrreldes kõigi oluliste ja vähemoluliste nüanssidega, mille näitleja filmilinale toob.

Frida Kahlo oli kaunis, intelligentne, õitsev noor neiu kuni ta bussiõnnetusse sattus. Pärast õnnetust kaotas Frida ema igasuguse usu tütre liikumisvõime taastumisse, kuid Frida tõusis ratastoolist ja elas pidevalt valudega võideldes siiski täisväärtuslikku elu. Tema kunst ei olnud see, mis hetkel moes ja paljude arvates oli Kahlo liialt makaaber, et temas mingit esteetilist naudingut leida, kuid naine leidis edu Pariisis ja sai hetk enne oma surma siiski ka Mehhikos oma näituse osaliseks.

Lisaks sellele oli Frida omal ajal üks väheseid naisi, kes oma biseksuaalsust avalikult demonstreerida julges ja avas seeläbi kindlasti nii mõnelegi naisele tee uute vabadusteni. Ja olgugi see aspekt ka väga tähtis tolleagses Lõuna- ja Põhja-Ameerika kontekstis (Frida viibis ka Pariisis kuid usun, et selles linnas oli juba kahekümnendatel kõik lubatud ja Frida jõudis Pariisi 1930ndate lõpus), jääb see vaata et lausa tagaplaanile Frida kehalise lagunemise ja hingelise transtsendentsi traagilise lineaarse arengu taustal.

Kahlo suhe kunstnik Diego Rivieraga, kes teda tõenäoliselt iga naisega pettis, keda kohtas, illustreerib vaid paremini tema kunsti, kuna Fridal - seetõttu tõmbas Diegotki tema suunas - oli ainulaadne võime oma valu piltidesse maalida ja seeläbi seda väljendada ja võita. (Õigele kommunistile omaselt oli Fridal hiljem afäär Lev Trotskiga, jess) Läbi kannatuste ja iseka mehe kõrval õitses Frida niivõrd kui suutis ja lõpetas oma elu küll mitte enam kõigi kehaosade terve omanikuna ja mitte kahel jalal seistes, kuid õnnelikuna.

Hayek kandideeris oma rolli eest Oscarile ja kuigi ma Nicole Kidmani Virginia Dalloway kehastusele ka ülimat näitlemiskunsti omastan ja tema tol aastal võidetud Oscari au ärateenimises kahelda ei soovi, oli Hayeki Kahlo lihtsalt hämmastavalt võimas.

Kui teid huvitab kunst ja kui teid huvitab Frida Kahlo, kui teid huvitavad tugevad naised ja täisväärtuslikud elud täis tohutuid kannatusi ja tohutut hingetäiust, üldiselt, kui teil on üldse emotsioone, siis saate te "Fridast" vaimustuma samas mõõdus mis minagi. Salma Hayek on über.

Vaadake! Imestage! Vaadake uuesti!

 

No comments:

Post a Comment