Astrid Lindgreni suurepärased lasteraamatud vaimustasid mind nooremas eas ja teevad seda jätkuvalt, kuna Lindgreni raamatud pole vaid lastele mõeldud. Neis on omamoodi hingeline sügavus ja puhtus, mis igas vanuses publikule midagi pakub - lapsele põnevust, seiklusi ja hirmsaid ja imelisi juhtumisi, täiskasvanule nostalgiat ja võibolla natuke kadunud lapselikkusest (mis minu silmis kunagi kellegi südamest kaduda ei tohiks, ükskõik kui kõrge vanuseni ta elanud ja maailma häid ja halbu külgi jälginud on).
Vennad Lõvisüdamed ja röövlitütar Ronja olid ühte raamatusse kokku pandud ja võibolla avaldasid mõlemad mulle seetõttu omal ajal kõige tugevamalt muljet, et mäletan kahe raamatu mõju ühes mälestuses. Sattusin Lõvisüdameid seminaris taas lugema ja olles raamatut seminaris teatud lõike käsitledes alustanud, lugesin selle taas läbi ja ei pidanud pettuma.
Lindgreni romaan sai oma ilmumise ajal (1974) küllaldase kriitika osaliseks, paljud hääled leidsid, et reaalsest elust lahkumise tung ideaalmaailma on küll mõistetav, kuid enesetapp raamatut läbiva üllust tähistava žestina olla veidi liig tume, et lasteraamatus nõnda esiletoodud saada. Siiski usun, et Lõvisüdametest inspireerituna hüppas vähem noormehi aknast välja kui omal ajal Wertheri ilmumise ajal neid end puu külge riputas või maha lasi. Lapsed on siiski lapsed ja näevad ilusat ja põnevat reaalsusena, hirmsat ja halli vaid takistusena, mis tuleb ületada.
Kuidas väike Karl Lõvisüda tänu armastusele ja vaprusele oma vanema, ilusama venna võrdvääriliseks sai, on õppetund kõigile noortele, sest olgugi et ideaalmaailmas Nangijaalas on kõigil pikad, sirged jalad, mõõdetakse inimeste väärtust vapruses ja aususes ja hirmsaid koletisi on võimalik võita.
Sellest juba piisab. Tahtsin lihtsalt meelde tuletada, et heade lasteraamatute võlu ja tõde, mis neis peitub, on mäletamist väärt - olgu narratoloogiline struktuur vähem kompleksne ja nii mõningadki juhtumised üpris naiivsed ja fantastilised, kes veel koos Karli ja Joonataniga nendesse maailmadesse reisimisest mõnu oskab tunda, on võimeline unistama.
Per aspera ad astra.
Vennad Lõvisüdamed ja röövlitütar Ronja olid ühte raamatusse kokku pandud ja võibolla avaldasid mõlemad mulle seetõttu omal ajal kõige tugevamalt muljet, et mäletan kahe raamatu mõju ühes mälestuses. Sattusin Lõvisüdameid seminaris taas lugema ja olles raamatut seminaris teatud lõike käsitledes alustanud, lugesin selle taas läbi ja ei pidanud pettuma.
Lindgreni romaan sai oma ilmumise ajal (1974) küllaldase kriitika osaliseks, paljud hääled leidsid, et reaalsest elust lahkumise tung ideaalmaailma on küll mõistetav, kuid enesetapp raamatut läbiva üllust tähistava žestina olla veidi liig tume, et lasteraamatus nõnda esiletoodud saada. Siiski usun, et Lõvisüdametest inspireerituna hüppas vähem noormehi aknast välja kui omal ajal Wertheri ilmumise ajal neid end puu külge riputas või maha lasi. Lapsed on siiski lapsed ja näevad ilusat ja põnevat reaalsusena, hirmsat ja halli vaid takistusena, mis tuleb ületada.
Kuidas väike Karl Lõvisüda tänu armastusele ja vaprusele oma vanema, ilusama venna võrdvääriliseks sai, on õppetund kõigile noortele, sest olgugi et ideaalmaailmas Nangijaalas on kõigil pikad, sirged jalad, mõõdetakse inimeste väärtust vapruses ja aususes ja hirmsaid koletisi on võimalik võita.
Sellest juba piisab. Tahtsin lihtsalt meelde tuletada, et heade lasteraamatute võlu ja tõde, mis neis peitub, on mäletamist väärt - olgu narratoloogiline struktuur vähem kompleksne ja nii mõningadki juhtumised üpris naiivsed ja fantastilised, kes veel koos Karli ja Joonataniga nendesse maailmadesse reisimisest mõnu oskab tunda, on võimeline unistama.
Per aspera ad astra.
No comments:
Post a Comment