Ameerika luuletaja Walt Whitmani elu ainus teos "Leaves of Grass" ("Rohulehed", 1819–1892, esmatrükk ilmunud 1955. ja eesti keelde tõlgitud 1962) on kogumik autori hinges peegelduvate tundmuste kildudest. Whitman saavutas kogumikuga suurt menu ja samas koguses vastakaid reaktsioone, kuna teos oli oma aja kohta liialt liberaalne ja dissidentlik. Whitman töötles oma teost ja avaldas mitmeid uustrükke. "Rohulehed" on siiani üks ameerika kirjanduse tuntumaid, armastatumaid, kritiseeritumaid ja tsiteeritumaid teoseid.
Whitmani kogumikku seostatakse paljus sensuaalsuse, liberaalsuse ja amerikanismiga. Kompositsioonist rääkides keskne narratiiv puudub - võtaksin kogumiku kokku pildiga Whitmanist suure kotkana, kes üle maa ja ilma lendab ja nähtut kirjeldab, olles kohati tõepoolest vaid kirjeldav, kuid avaldades ka enamasti, millist mõju need maad, inimesed ja mõtted tema hingeelule avaldavad.
Luuletused on väga emotsionaalsed, kohati poleemilised, ja julgen öelda, et Whitman avaldab praktiliselt kõige suhtes imetlust ja imestust - erinevate Euroopa, Aasia, Aafrika maade, erinevate USA osariikide, erinvate elukutsete, erinevate meeste ja naiste, looduse ning loomade vastu. Teatud "laulud" omavad küll pealkirju, kuid viskuvad ikkagi vasakult paremale ja taevast keldrisse.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et oma aja kohta võis selline teos olla väga teistsugune ja pigem kulmu kortsutama kui vaimustuma panev - Whitman propageerib teatud määral hipikultuuri, rasside ja inimeste võrdsust, looduslähedust, looduskaitset, vaba armastust ja teemasid, mis tema ajal nii laialdast avalikku tähelepanu ei omanud. Pole siis ime, et ta oma sõnade eest pärast esmatrüki ilmumist siseministeeriumist vallandati. Aga Whitman uskus oma loomingu kaalu ja tähtsusse, mis lõppude lõpuks ka vilja kandis.
Tänapäeva lugejale võiks "Rohulehed" tunduda kui midagi üleliia vaimustunult kirja pandut, üleliia üldist ja üleliia emotsionaalset, miski, mis kirjeldab siit ja sealt aga keskpõrandale kokku ei jõua. Oleme me ju nüüdseks harjunud konkreetsete sisudega, ajalooliste ja poliitiliste aruteludega ja figuuridega, kellega juhtub kas midagi nende loomust muutvat või midagi põnevat või igal juhul midagi traagilist. Peab toimuma muutus. Whitmani teos on aga selles mõttes staatiline, et kirjeldab ja kiidab maailma enda ümber sellisena nagu ta on.
Ameerika ühendriikide lugejale avaneb Whitmani maailm muidugi veidi teisest perspektiivist, kuna autor keskendub oma maa ajaloole ja poliitilisele olukorrale teatud peatükkides siiski veidi rohkem (luuletused on pühendatud kord jumalatele, kord bakteritele, kord president Lincolnile, kord teatud osariiklastele, kord loodusele, kord lugejale jne). Keskmisele lugejale jääks ilmselt mulje, et tegu on arusaamatu lalinaga ja struktuur puudub. Minu isiklik arvamus on, et teatud punktid kristalliseeruvad kogumikust välja ja need punktid on üpris huvitavad. Näiteks, et keha ja vaim omavad ühtmoodi tähtsust. Või et inimesed peaksid maailma ja oma kaasinimestesse suhtuma uudishimu, mitte halvakspanuga. Väga huvitav on kohati kulissidesse segatud, kuid siiski täiesti omal kahel jalal seisev teiste rasside käsitlus, kust ilmneb, et Whitmani jaoks oleme me kõik vennad ja õed ja samaväärset austust väärt.
Kaks kohta, mis eriti meeldisid (1921 Modern Library väljaanne):
Me imperturbe, standing at ease in Nature,
Master of all or mistress of all, aplomb in the midst
of irrational things,
Imbued as they, passive, receptive, silent as they,
Finding my occupation, poverty, notoriety, foibles, crimes
less important than I thought. [...]
Me wherever my life is lived, O to be
self-balanced for contingencies,
To confront night, storms, hunger, ridicule, accidents, rebuffs, as the trees and animals do. (11)
-------
I think I could turn and live with animals, they are so placid and self-contain'd,
I stand and look at them long and long.
They do not sweat and whine about their condition,
They do not lie awake in the dark and weep for their sins,
They do not make me sick discussing their duty to God,
Not one is dissatisfied, not one is demented with the mania of owning things,
Not one kneels to another, nor to his kind that lived thousands of years ago,
Not one is respectable or unhappy over the whole earth.
So they show their relations to me and I accept them,
They bring me tokens of myself, they evince them plainly in their possession.
I wonder where they get those tokens,
Did I pass that way huge times ago and negligently drop them? (67 j.)
Lõpetuseks pean ütlema, et mõneti haaras Whitmani kogumik mind väga ja tõmbas intensiivselt endasse, kohati jättis aga kulmu kortsu ja mõtte segaseks. Hea meel, et midagi nii klassikaliseks peetut lugesin ja kogesin ja Whitman jäi hoolimata paljusõnalistest ülepingutatud eneseportree-luuletustest sümpaatseks, aga oma riiulile ma "Rohulehti" siiski ei soeta.
Whitmani kogumikku seostatakse paljus sensuaalsuse, liberaalsuse ja amerikanismiga. Kompositsioonist rääkides keskne narratiiv puudub - võtaksin kogumiku kokku pildiga Whitmanist suure kotkana, kes üle maa ja ilma lendab ja nähtut kirjeldab, olles kohati tõepoolest vaid kirjeldav, kuid avaldades ka enamasti, millist mõju need maad, inimesed ja mõtted tema hingeelule avaldavad.
Luuletused on väga emotsionaalsed, kohati poleemilised, ja julgen öelda, et Whitman avaldab praktiliselt kõige suhtes imetlust ja imestust - erinevate Euroopa, Aasia, Aafrika maade, erinevate USA osariikide, erinvate elukutsete, erinevate meeste ja naiste, looduse ning loomade vastu. Teatud "laulud" omavad küll pealkirju, kuid viskuvad ikkagi vasakult paremale ja taevast keldrisse.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et oma aja kohta võis selline teos olla väga teistsugune ja pigem kulmu kortsutama kui vaimustuma panev - Whitman propageerib teatud määral hipikultuuri, rasside ja inimeste võrdsust, looduslähedust, looduskaitset, vaba armastust ja teemasid, mis tema ajal nii laialdast avalikku tähelepanu ei omanud. Pole siis ime, et ta oma sõnade eest pärast esmatrüki ilmumist siseministeeriumist vallandati. Aga Whitman uskus oma loomingu kaalu ja tähtsusse, mis lõppude lõpuks ka vilja kandis.
Tänapäeva lugejale võiks "Rohulehed" tunduda kui midagi üleliia vaimustunult kirja pandut, üleliia üldist ja üleliia emotsionaalset, miski, mis kirjeldab siit ja sealt aga keskpõrandale kokku ei jõua. Oleme me ju nüüdseks harjunud konkreetsete sisudega, ajalooliste ja poliitiliste aruteludega ja figuuridega, kellega juhtub kas midagi nende loomust muutvat või midagi põnevat või igal juhul midagi traagilist. Peab toimuma muutus. Whitmani teos on aga selles mõttes staatiline, et kirjeldab ja kiidab maailma enda ümber sellisena nagu ta on.
Ameerika ühendriikide lugejale avaneb Whitmani maailm muidugi veidi teisest perspektiivist, kuna autor keskendub oma maa ajaloole ja poliitilisele olukorrale teatud peatükkides siiski veidi rohkem (luuletused on pühendatud kord jumalatele, kord bakteritele, kord president Lincolnile, kord teatud osariiklastele, kord loodusele, kord lugejale jne). Keskmisele lugejale jääks ilmselt mulje, et tegu on arusaamatu lalinaga ja struktuur puudub. Minu isiklik arvamus on, et teatud punktid kristalliseeruvad kogumikust välja ja need punktid on üpris huvitavad. Näiteks, et keha ja vaim omavad ühtmoodi tähtsust. Või et inimesed peaksid maailma ja oma kaasinimestesse suhtuma uudishimu, mitte halvakspanuga. Väga huvitav on kohati kulissidesse segatud, kuid siiski täiesti omal kahel jalal seisev teiste rasside käsitlus, kust ilmneb, et Whitmani jaoks oleme me kõik vennad ja õed ja samaväärset austust väärt.
Kaks kohta, mis eriti meeldisid (1921 Modern Library väljaanne):
Me imperturbe, standing at ease in Nature,
Master of all or mistress of all, aplomb in the midst
of irrational things,
Imbued as they, passive, receptive, silent as they,
Finding my occupation, poverty, notoriety, foibles, crimes
less important than I thought. [...]
Me wherever my life is lived, O to be
self-balanced for contingencies,
To confront night, storms, hunger, ridicule, accidents, rebuffs, as the trees and animals do. (11)
-------
I think I could turn and live with animals, they are so placid and self-contain'd,
I stand and look at them long and long.
They do not sweat and whine about their condition,
They do not lie awake in the dark and weep for their sins,
They do not make me sick discussing their duty to God,
Not one is dissatisfied, not one is demented with the mania of owning things,
Not one kneels to another, nor to his kind that lived thousands of years ago,
Not one is respectable or unhappy over the whole earth.
So they show their relations to me and I accept them,
They bring me tokens of myself, they evince them plainly in their possession.
I wonder where they get those tokens,
Did I pass that way huge times ago and negligently drop them? (67 j.)
Lõpetuseks pean ütlema, et mõneti haaras Whitmani kogumik mind väga ja tõmbas intensiivselt endasse, kohati jättis aga kulmu kortsu ja mõtte segaseks. Hea meel, et midagi nii klassikaliseks peetut lugesin ja kogesin ja Whitman jäi hoolimata paljusõnalistest ülepingutatud eneseportree-luuletustest sümpaatseks, aga oma riiulile ma "Rohulehti" siiski ei soeta.
No comments:
Post a Comment