Mustanahaliste võitlus täisväärtusliku inimese staatuse eest Ameerika Ühendriikides sai filmimaailma trendiks ca. 2010. aasta paiku - miks just nüüd, kas trendil on midagi pistmist Setsessioonisõja aastapäeva või mustanahalise presidendi valimisega, spekuleerivad paljud ja põhjusi võib olla mitmeid. Aga enamik neist filmidest on tõsise tooniga ja Tarantino, kel kombeks poliitiliselt tundetu olla, on vististi ainus, kes oma (suurepärase) Djangoga orjandustemaatika abil muigama oskab panna. Linateosed nagu "Lincoln", "Kaksteist aastat orjust" või käesoleval aastal kinodesse jõudnud "Ülemteener" tegelevad mustanahaliste õiguste temaatikaga tõsise ja valusa alatooniga - meenuvad teatud tüüpi Teise maailmasõja teemalised filmid (toredal kombel samuti Tarantino poolt komejandiks lavastatud ajalooline narratiiv)...
"Ülemteener" seob endasse erineva kaliibriga näitlejad: Forest Whitakeril on lõbu näidelda Robin Williamsi ja John Cusacki, aga ka Oprah Winfrey, Mariah Carey ja Lenny Kravitzi kõrval...
Ja näitlejatöö perspektiivist vaadates on kogu film väga üllatav. Et Whitaker oma rolli väga hästi istub, pole midagi imestamapanevat, aga Winfrey täiuslik reaktsioon (spoiler) poja surmale või Carey kehastatud orjatüdruku tühi lootusetu ja veidi hullunud pilk pole sugugi halvemad kui teatud Hollywoodi gigantide viis minutit ameerika presidentidena.
Filmi idee on seada mustanahalised, nende elud, ohvrid, mõtted ja saatused esiplaanile ja sellega saab "Ülemteener" ka väga kenasti hakkama. Figuurid on huvitavad, küll kohati veidi liiga selged oma käitumises ja seetõttu ettearvatavad, aga emotsioon on kahtlemata olemas ja saadab filmi algusest lõpuni.
Mõeldes nüüd narratiivile ja stsenaariumile, tundub kõik olevat olnud üpris tüüpiline. Piisavalt dramaatiline ja piisavalt tüüpiline. Nagu ma oleks seda kõike juba kusagil näinud. Olgugi et need tegelased puudutavad mind ja tekitavad minus kaastunnet ja kaasvõitlejalikkust.
"Ülemteener" on hea film. Kohati isegi väga hea. Aga mitte suurepärane. Võibolla ka vaid sellepärast, et kogu temaatika on üleliia käsitletud ja sellepärast ohtlik taolisi sisusid taas ja taas rahva ette tuua... aga võibolla siiski sellepärast, et väga hea näitlejatöö on kohati raisku läinud vaid ühele poolele keskenduva kirjutamisega - presidentidega pole piisavalt mõttetööd tehtud, ajalugu sujub nõnda kiiresti ja Cecil muudkui rändab mööda Valge maja koridore...
Nautisin seda filmi. Aga pikemal järelemõtlemisel siiski vaid kohati.
"Ülemteener" seob endasse erineva kaliibriga näitlejad: Forest Whitakeril on lõbu näidelda Robin Williamsi ja John Cusacki, aga ka Oprah Winfrey, Mariah Carey ja Lenny Kravitzi kõrval...
Ja näitlejatöö perspektiivist vaadates on kogu film väga üllatav. Et Whitaker oma rolli väga hästi istub, pole midagi imestamapanevat, aga Winfrey täiuslik reaktsioon (spoiler) poja surmale või Carey kehastatud orjatüdruku tühi lootusetu ja veidi hullunud pilk pole sugugi halvemad kui teatud Hollywoodi gigantide viis minutit ameerika presidentidena.
Filmi idee on seada mustanahalised, nende elud, ohvrid, mõtted ja saatused esiplaanile ja sellega saab "Ülemteener" ka väga kenasti hakkama. Figuurid on huvitavad, küll kohati veidi liiga selged oma käitumises ja seetõttu ettearvatavad, aga emotsioon on kahtlemata olemas ja saadab filmi algusest lõpuni.
Mõeldes nüüd narratiivile ja stsenaariumile, tundub kõik olevat olnud üpris tüüpiline. Piisavalt dramaatiline ja piisavalt tüüpiline. Nagu ma oleks seda kõike juba kusagil näinud. Olgugi et need tegelased puudutavad mind ja tekitavad minus kaastunnet ja kaasvõitlejalikkust.
"Ülemteener" on hea film. Kohati isegi väga hea. Aga mitte suurepärane. Võibolla ka vaid sellepärast, et kogu temaatika on üleliia käsitletud ja sellepärast ohtlik taolisi sisusid taas ja taas rahva ette tuua... aga võibolla siiski sellepärast, et väga hea näitlejatöö on kohati raisku läinud vaid ühele poolele keskenduva kirjutamisega - presidentidega pole piisavalt mõttetööd tehtud, ajalugu sujub nõnda kiiresti ja Cecil muudkui rändab mööda Valge maja koridore...
Nautisin seda filmi. Aga pikemal järelemõtlemisel siiski vaid kohati.
No comments:
Post a Comment