1993. aastal avaldatud ameerika kirjanik Joyce Carol Oatesi romaan "Foxfire" jutustab keskkooliealiste tüdrukute eludest 1950ndatel ja kuna romaani 1996. aasta filmiversioon Angelina Joliega peaosas mulle muljet avaldas, otsustasin ka romaani lugeda.
Kuna olen tõsine Angelina Jolie fänn igal rindel, on loomulik, et film oli mulle südamesse jäänud paremana kui romaan, aga tegu on üpris erinevate lugudega. Idee on küll, et noored naiseikka jõudvad tüdrukud, kel kodus kellegagi rääkida ei ole, leiavad hingelise tasakaalu ja varju ja elavad oma tekkivaid tundeid ja rahutust koos välja, juhitud metskass Margaret "Legs" ("Sääred") Wadowski poolt. Aga romaan on pikemal järelemõtlemisel siiski parem, kirjeldades Legsi sisemust ja tema motivatsiooni luua n.ö. tüdrukute jõuk, kus keegi ei karda tollel hetkel 1950ndatel valitsevaid poiste jõuke ja kus tüdrukud koos kodu leiavad, kuna kodus kedagi ootamas ei ole ja pigem tüli kui toetus kasuvanemate või tädide-onude poolt osaks saab.
Tegu on noorteromaaniga, mis siiski piisaval määral mõtlema paneb ja piisaval määral huvitavaid tegelasi omab, et paeluda. Margaret on üllas, karmatu, lojaalne, ja kuidas tema tegelaskuju mingil hetkel murdub ja jätkuvalt enda arust üllate ideaalide nimel ebamoraalseid tegusid tegema hakkab, kogu see areng on äärmiselt huvitav ja romaanis tuleb kogu see aspekt tunduvalt paremini esile kui filmis, kus keskendutakse tüdrukute sõprusele ja liiga iseseisvalt hakkamasaamise valule. Filmi aeg on 90ndatel, mis tähendab, et kogu miljöö muutub, mis kohati lisab ja kohati kahandab, aga see jääb vaataja enda otsustada, kuidas selline otsus filmi mõju ja sisu parendab või halvemaks teeb.
Kuna romaan on kirjutatud ühe teismelise peategelase perspektiivist, on stiil kohati väga tundeküllane, eklektiline, hüplev, trükitähtedega lausetes. Alguses võib see tunduda häiriv, aga loob õige meeleolu. Pealegi on romaanis tunduvalt rohkem toorust ja vägivalda, mis palju rohkem empaatiat selles maailmas elamise koorma talumise jaoks loob ja filmile mitmekihilisuse poolest tundub siiski ära tegevat.
Vabaajavahelduseks ja öökapile laotamiseks. Hea raamat ja hea film.
Kuna olen tõsine Angelina Jolie fänn igal rindel, on loomulik, et film oli mulle südamesse jäänud paremana kui romaan, aga tegu on üpris erinevate lugudega. Idee on küll, et noored naiseikka jõudvad tüdrukud, kel kodus kellegagi rääkida ei ole, leiavad hingelise tasakaalu ja varju ja elavad oma tekkivaid tundeid ja rahutust koos välja, juhitud metskass Margaret "Legs" ("Sääred") Wadowski poolt. Aga romaan on pikemal järelemõtlemisel siiski parem, kirjeldades Legsi sisemust ja tema motivatsiooni luua n.ö. tüdrukute jõuk, kus keegi ei karda tollel hetkel 1950ndatel valitsevaid poiste jõuke ja kus tüdrukud koos kodu leiavad, kuna kodus kedagi ootamas ei ole ja pigem tüli kui toetus kasuvanemate või tädide-onude poolt osaks saab.
Tegu on noorteromaaniga, mis siiski piisaval määral mõtlema paneb ja piisaval määral huvitavaid tegelasi omab, et paeluda. Margaret on üllas, karmatu, lojaalne, ja kuidas tema tegelaskuju mingil hetkel murdub ja jätkuvalt enda arust üllate ideaalide nimel ebamoraalseid tegusid tegema hakkab, kogu see areng on äärmiselt huvitav ja romaanis tuleb kogu see aspekt tunduvalt paremini esile kui filmis, kus keskendutakse tüdrukute sõprusele ja liiga iseseisvalt hakkamasaamise valule. Filmi aeg on 90ndatel, mis tähendab, et kogu miljöö muutub, mis kohati lisab ja kohati kahandab, aga see jääb vaataja enda otsustada, kuidas selline otsus filmi mõju ja sisu parendab või halvemaks teeb.
Kuna romaan on kirjutatud ühe teismelise peategelase perspektiivist, on stiil kohati väga tundeküllane, eklektiline, hüplev, trükitähtedega lausetes. Alguses võib see tunduda häiriv, aga loob õige meeleolu. Pealegi on romaanis tunduvalt rohkem toorust ja vägivalda, mis palju rohkem empaatiat selles maailmas elamise koorma talumise jaoks loob ja filmile mitmekihilisuse poolest tundub siiski ära tegevat.
Vabaajavahelduseks ja öökapile laotamiseks. Hea raamat ja hea film.
No comments:
Post a Comment