Wednesday, April 17, 2013

Ekskurss filmilinale: "Armastuse õppetunnid"

Tõestisündinud lugudel põhinevad filmid on juba tänu oma möödapääsmatule realistlikkusele huvipakkuvamad kui kellegi sulest pärinev käsikiri või raamat. Lugeja-vaataja tahab ju nii kinos, teatris kui koduses tugitoolis raamatu-filmi-etenduse mõjul võõrasse maailma pageda ja sellest loos inimliku elemendi kaasa võtta - selle miski, mis liigutab, üllatab, ühtlasi mõtlema ja tundma paneb. Teadmine, et see lugu juhtus tõepoolest kellegagi, annab kogemusele omajagu juurde.

"Armastuse õppetunnid" (The Sessions, 2012, peaosades John Hawkes, Helen Hunt ja William H. Macy) on draama poliomüeliiti põdevast Markist, kelle ainus nö. töötav kehaosa on mehe pea. Ta tunneb küll puudutusi ja valu, pole aga võimeline oma keha kaelast allapoole absoluutselt liigutama.

Oma seisundile vaatamata on Mark andekas kirjanik, tudeng ja eelkõige mees. Kuna Markil tekib mingil hetkel vaikselt aimdus, et tal pole enam palju elada jäänud, otsustab mees oma seksuaalsust avastama hakata. Alguse saab lugu uuringust Berkley ülikoolis puuetega inimeste seksuaalsuse kohta, millest Mark nõustub artiklit kirjutama. Seal avastab mees, et on võimalik palgata seksiterapeut, kes võimaldab talle oma seksuaalsuse avaldamist ja sellelaadsete kehaliste ja vaimsete tõkete ravi.

Helen Hunt on minu põlvkonna jaoks juba vanakooli Hollywoodi hulka kuuluv ja kuigi mäletan teda mõnes heas rollis, pole ta oma põlvkonna näitlejatest minu esiviisikus. Olen seega üpris neutraalsel seisukohal. Teatud määral rikkus ka filmi üldmuljet (juba selle sügavalt hingelise, sisemise iluga tegeleva temaatika pärast) mitte just märkamatud ilukirurgia jäljed Hunti näos, mis tema psühholoogist, hõljuvaid riideid kandva, väliselt keskmise inimese tegelaskujuga kokku ei sobi. Aga olgu. Muus suhtes sobis Hunt oma rolli väga hästi ja vaadata, kuidas suhe Markiga tema intellektimootoril sõitva auto libedale teele viib (siinkohal noogutus stseenile, mil Hunt teatud motelli ees autos istudes nutma puhkeb) ja kuidas Mark tema hinge puudutab.

Tegu on filmiga, kus kõigi kõrvaltegelaste omavaheline dünaamika ja suhtlus protagonistiga lihtsalt niivõrd südantsoojendav (ja samamoodi südantlõhestav) on, kuna need naised ja mehed ilmselt kõik vaataja jaoks väga arusaadaval moel Markiga suheldes tema kui nõrgema eest hoolitsevad, mõned teda kummaliseks ja mõned suisa hirmuäratavaks peavad, kuidas aga eelkõige Mark oma intellekti, huumori ja avatud moel oma haavatavuse näitamise läbi esile tuleva tugevusega lõpuks kõigi südamed võidab. Kuidas ta oma olukorrast hoolimata parimad võimalikud elutingimused saavutab ja kuidas tema silmad säravad, kuigi ta maailma enamasti horisontaalperspektiivist jälgima peab.

"The Sessions" on võrratult hästi kirjutatud, näideldud ja kokkupandud film inimlikkusest selle eri vormides, ületamatult ehedal kujul.

Vaadake ja vaadake uuesti. Te ei pettu.

No comments:

Post a Comment