Heinz Strunk: "Kuldne kinnas" (Der goldene Handschuh, 2016)

Saksa kirjanik, ajakirjanik, saatejuht ning muusik Heinz Strunk (sünd. 1962) on kirjutanud käputäie romaane ning enamik neist on kas autobiograafiliste või tõsieluliste sugemetega. Tema 2016. aastal ilmunud "Kuldne kinnas" (Der goldene Handschuh) põhineb sarimõrvari Fritz Honka elul.

Strunki romaan on meeleolult veidi nagu Aronofsky 2000. aasta film "Reekviem unistusele" - põhjakäinud tegelaste poolusel on mõtted ja unistused asjadest, mis keskmisele töötavale ja funktsionaalsele inimesele tunduvad täiesti tavalistena - sõpradega välja minna, uusi riideid omada, iga päeva midagi süüa. Romaani teine pool räägib Hamburgi jõukamatest kodanikest, kel aga puudub võime luua toimivaid inimsuhteid ning kes inimsuhete tasandil samalaadselt pooletoobilisi ning enamasti purjus peaga toimetatud suhteid otsivad. 

Nobeli kirjanduspreemia 2007: Doris Lessing

Briti-Zimbabwe kirjanik Doris Lessing (1919-2013) on avaldanud pikemaid romaane, lühiromaane, lühijutte ning luuletusi. Tema suuremad projektid, näiteks "Kuldne märkmeraamat", millest blogis juttu olnud siin (link) on jaotatud nelja erinevast perspektiivist kirjutatud romaani.

Lessing pälvis Nobeli kirjanduspreemia 2007. aastal ning on vanim seni Nobeli kirjanduspreemia pälvinud laureaat.

Lessingi põhilised teemad on aparteidist tulenevad probleemid ning feministlikust perspektiivist kirjutatud arengulood, tema romaanid on sügavalt psühholoogilised ning tundelised, kuid samaaegselt põnevad ning kohati ka julmad. Kindlasti mainin kohe, et soovitan nii "Kuldset märkmeraamatut" (The Golden Notebook, 1962) kui vanemast loomingust tuntud ning samuti eesti keelde tõlgitud romaani "Rohi laulab" (The Grass is Singing, 1950). Viimasest on samuti juba blogis juttu olnud siin (link).

Seekord lugesin uue kogemuse leidmise nimel paljutõotavat ning samuti menukat lühiromaani "Viies laps" (The Fifth Child, 1988), mis kuulub juba hilisema loomingu hulka. Põhimõtteliselt võinuks siis  seniste väga heade lugemiskogemuste põhjal eeldada, et tegu on nii psühholoogiliselt kui jutustuslikult eriti kompleksse ja põneva looga.

Nobeli kirjanduspreemia 2006: Orhan Pamuk

Türgi kirjanik, haritlane, stsenarist ning üks Euroopa Kirjanike Parlamendi asutajaid, Orhan Pamuk (sünd. 1952) on üks Türgi tuntumaid kirjanikke ning ainus türgi autor, kes pälvinud Nobeli kirjanduspreemia. Pamuk pärjati nobelistiks aastal 2006.

Lugesin Pamuki romaani "Lumi" (Kar, 2004), mis jutustab probleemidest Türgi ühiskonnas ning poliitilisel maastikul, revolutsioonidest ning sellega kaasnevate religioonist ning traditsioonidest tulenevate konfliktidest. Luuletaja Ka reisib pärast pikaajalist elu Frankfurtis tagasi koju Türgisse, et uurida noorte neiude enesetappude põhjuseid Karsi linnas, ning loodab salamisi kohtuda noorpõlve armastuse Ipekiga, et koos Euroopasse ning unistuste täitumisele avatud tulevikku reisida ja mineviku luhtunud lootuste täitumist uuesti alustada. Kuid ainus, mis Karsis kindel, on et lumi langeb igal hommikul uuesti ning matab poliitiliste pingete ja radikaalsete kuritegude järelkaja värvitusse vaikusesse.

Mihkel Raud: "Eestlase käsiraamat"

Eesti autor, muusik, kunstnik, kriitik ning poliitik Mihkel Raud (sünd. 1969) on tuntud nii oma laulude, artiklite, autentse ajakirjanikuhääle kui otsekohese ning tihti hävitava kriitika poolest. 2017. aastal ilmus tema memuaar "Musta pori näkku", kus juttu eesti rokkmuusikamaastiku tegelastest, sisemisest ning välisest elupõletamisest ja elu väärtusest laval ning lava taga.

Kuna Raud on igati huvitav ja mitmekihiline tegelane, otsustasin kiigata tema "Eestlase käsiraamatusse", kus kirja pandud 100 asja, mida õige eestlane teeb.

Juba raamatu pealkiri on eksitav. Jah, Raud on kokku kogunud sada klišeed, mis kirjeldavad tabavalt tüüpilist eestlast. Sisuliselt võiks olla kiitvas toonis raamatuga, kuna "õige eestlane" oleks nagu õige inimene elik väärtuslik indiviid, "õige" ehk siis korralik või ehtne. Kuid toon on kriitiline, eestlast pigem mahategev, süüdistab teda kitsarinnalisuses ja isepäilisuses, teadmatuses ülejäänud maailma kommetest oma tahte puhkusele kaasavinnamises, kroonilises edutuses jne. Pigem tuuakse esile eestlase puudulikkus kui tema väärtuslikkus, mis minu jaoks jätab suhu pigem mõru maitse ja ei tekita meeldivat tunnet eestlane olemise üle, uhkusest rääkimata.

Margaret Atwood: "Leedi Oraakel"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link).

Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest räägime täna - sel aastal tuleb uurimisele õige mitu Atwoodi romaani.

Ottessa Moshfegh: My Year of Rest and Relaxation (2018)

USA autor Ottessa Moshfegh (sünd. 1981) on avaldanud kaks lühijuttude kogumikku ning kaks romaani, millest viimaseid olen lugenud, ning mõlemad on olnud ülipõnevad ja täiesti omanäolised teosed.

"Eileen" ilmus aastal 2015 ja on ääretult põnev romaan, mis tegeleb nii naiselikkuse kui sotsiaalse mõiste, naine olemise kui sotsiaalse rolli ning naise keha kui tarbeesemega - kuid on lõpuks psühholoogiliselt niivõrd huvitav just sel hetkel, kui muutub hoopis teistsuguseks romaaniks, kui lugeja oleks oodanud. Selleteemalise blogi leiate siit (link)

Sedakorda lugesin Moshfeghi uusimat romaani "My Year of Rest and Relaxation" (2018), mille pealkiri tõlkes oleks umbes  "Minu puhkuse ja lõõgastumise aasta". Romaani peategelane, taas noor naine, kuid seekord ilus, jõukast perest ning kultuurilise taustaga, New Yorgi paremas linnaosas elutsev ning mainekas kunstigaleriis töötav neiu - kelle nime kunagi ei mainita.