USA õudusromaanide meister ning arvukate kultusstaatust nautivate õudusfilmide ("See", "Carrie", "Lemmikloomade surnuaed", "Hiilgus" jne) autor Stephen King avaldas oma epopöa "Tume torn" aastatel 1982-2012. Sari koosneb siiani üheksast raamatust ning on inspiratsiooni saanud "Sõrmuste isanda" triloogiast, Clint Eastwoodi filmidest ning kuningas Arturi lugudest. Romaanide ainetel ilmus sel aastal film, mille lavastajaks Nikolaj Arcel ning peaosades Idris Elba, Matthew McConaughey ning Tom Taylor.
"Tumeda torni" põhinarratiiviks on kõiki maailmu koos hoidev ülipikk tume torn, mille hävingut üritab takistada maailma viimane laskur Roland (Elba) ning mida üritab purustada mees mustas (McConaughey), selles filmis Walter O'Dimi nime kandev kaost teeniv kurjam.
Tänapäeva New Yorgis isa surmast peale imelikke unenägusid nägev ja nende aineil õõvastavaid apokalüptilisi pilte joonistav Jake Chambers (Taylor), kes üritab armastava ema (Katheryn Winnick) abiga reaalsuse ja fantaasia vahele piiri tõmmata, kui äkitselt selgub, et piir puudub ja Jake reisib alternatiivuniversumisse, et aidata Rolandil põlisvaenlase vastu võidelda. Loomulikult on tee tumeda meheni sillutatud arvukate uskumatute kohtumiste ja keeruliste katsumustega.
"Tume torn" on meeldivalt pealiskaudne seiklusfilm, mille teatud visuaalsed stseenid nagu torn ise, ning peategelased (McConaughey ja Elba) on sama pealiskaudsel tasandil piisaval määral paeluvad, et nende tegemisi jälgida. Taylor on keskmine noor näitleja keskmise noore kangelase rollis ning tema õilmitsev kuid kompleksne isa-poja-suhe Elbaga ei ole niivõrd hingestatud kui võiks olla, suhte areng, tempo selle etappide vahel ning dialoogidki on kohati laisalt kirjutatud.
Vaatasin hiljuti võrdluseks neljaosalist Kingi romaanide ainetel vändatud telefilmi "The Stand", ning ka seal on üheks protagonistideks tume mees, antud sarjas kannab sama kurikael nime Randall Flagg. Flaggi mänginud näitleja on figuuri üdini julma lapselikkust tabanud paremini kui McConaughey, kes teeb küll head tööd, kuid kahvatub otseses võrdluses.
Narratiivist endast rääkides, raamatute ning filmi sisu detaile avaldamata: Rolandi iseloom ning tema valikud O'Dimiga suheldes on kohati täielikult muudetud, romaanides on ka Jake'i saatus filmi omast vägagi erinev. Kuid ilmselgelt müüb Hollywoodis teatud tüüpi narratiiv. Kuid tegu on taaskord halva sisulageda põnevikuga, nagu viimase aja komöödiate ja põnevike haigus ikka: ei narratoloogilisele joonele, narratiivi detailidele, figuuride taustale, arengule, dünaamikale, ega põhikonflikti detailidele pole tähelepanu osutatud. Visuaalselt on film hea, sisuliselt ja teostuselt nõrk.
Kokkuvõtteks võib "Tumedat torni" kerge meelelahutusena vaadata küll, kui teid justkui huvitaks Kingi raamatute universum, kuid olete liiga laisk, et kaheksast raamatust koosnevat sarja alustada. Kuid kui Elba kaasahaarav Rolandi kehastus ning igat stseeni lüpsev tubli hingestatud kesisest materjalist parima tulemuse saavutanud näitlejatöö ja McConaughey ilus brünett elegantselt liikuv figuur ja sellega kaasnev esteetiline nauding välja arvata, on tegu üpris unustamisväärse filmiga. Raamatute lugejatele film ka ilmselt erilist naudingut ei pakuks - pigem ohtralt pettumust.
No comments:
Post a Comment