1993. aastal filmilinadele ilmunud draama "Philadelphia" (režissöör ka näiteks "Voonakeste vaikimist" dirigeerinud Jonathan Demme, peaosades Tom Hanks ning Denzel Washington, kõrvalosas Antonio Banderas) on südantlõhestav draama ühe julge indiviidi võitlusest oma õiguste eest.
"Philadelphia" omab filmiajaloos tähtsat kohta kui esimene tuntud ning edukas Hollywoodi film, mis käsitleb homofoobia, HIV-viiruse ning AIDSI temaatikat. Film kandideeris parima filmi Oscarile ning Tom Hanksi pärjati oma töö eest parima meesnäitleja Oscariga.
Osaliselt kohtudraama, osaliselt vähidraama tüüpi "Philadelphia" on tundeline rahulikus tempos ohtrate lähivõtetega vaatajat praktiliselt koheselt haarav film. Ekspositsioonis ilmneb, et Beckett (Hanks) on oma prestiižika, Philadelphia suurima advokaadifirma karjääriredelil parasjagu astumas partneripositsiooni eelastmele, kui hetk enne tähtsat protsessi kaob fail, mille Beckett eelneval õhtul kirjutuslauale jättis. Sündmused kuhjuvad ning Beckett lastakse firmast hoopis lahti. Kuid noormees ei lase suurkorporatsioonil end alla suruda ning alustab võitlust oma õiguste eest.
Muuseas ilmneb filmi esimestes stseenides, et Beckett on eluähvardavalt haige, kuid kas tegu on vähi - minu esimene pakkumine - või mõnd muud tüüpi haigusega - hiljem tuleb välja, et noormees on HIV-positiivne ning jõudnud AIDSi faasi ja oma eluga peatselt hüvasti jätmas. Beckett soovib firma kohtusse kaevata ebaõiglase kohtlemise ning diskrimineerimise eest.
Tema järjekorras kümnes abipalve viib Becketti advokaadi Joe Milleri (Washington) büroosse, kelle vastu Beckett aegu tagasi kinnisvara asjus vaidles. Miller on üpris konservatiivsete vaadetega ning peab homoseksuaalsust vastikuks haiguseks - seega keeldub mees esmalt, kuid nõustub hiljem Becketti hagi esindama. Koos astuvad mehed kohtu ette.
Filmi käigus räägitakse erinevatest HIV-viirusesse nakatumise ohtudest ning sellega seotud stigmadest, AIDSi kui "homohaiguse" esimesest levikulainest ning puudutatakse põgusalt homoseksuaalse mehe pere- ning suhtemaailma. Ilmselged väärarvamused nagu puudutusest nakatumine ning juriidilised probleemid nagu abieluõiguste puudumine leiavad kahe tunni pikkuses filmis oma koha ning kuigi mõnda aspekti nagu Becketti ja tema elukaaslase suhtedünaamika puudutatakse üpris põgusalt, on kõik vajalik detailidele ülimat tähelepanu pöörates filmilinal edastatud.
Üle kõige tuleb kiita oma Oscari rohkem kui auga ära teeninud Hanksi näitlejatööd. Juba filmi esimese kümne minuti jooksul võtab silmi vidutama stseen, mil Hanks oma nimekirjas ilmselgelt viimast kohta hoidnud Milleri keeldumise järel tolle büroo ukse ees seisab ning oma olukorra lootusetust vaagib, hetkeks murdub ning siis taas päikesesse vaadata otsustab.
"Philadelphias" on üldiselt väga palju lähivõtteid ning kuigi tänapäeval tundub selline kaameratehnika olevat veidi vananenud, mõjub miimika täpse jälgimise võimalus ning lähivaates end pakkuva näo ja avatud, kaitsetu tundemaailma esitus tohutult intensiivselt.
Samuti emotsionaalne ning kaunilt mängitud on Snipesi Milleri areng: advokaadi algne kitsarinneline seisukoht homoseksuaalsetest meestest kui haigetest värdjatest muutub aina avatumaks, ning järk-järgult langeb kate tema silmilt.
Mees võitleb esmalt uutlaadi mõistmise vastu, tunneb veel hirmu teadmatuse ees, kuid lõpuks lubavad Becketti panus ja avatud isiksus ning sellest tulenev kiindumus Milleri figuuril eelarvamustest vabaneda ja oma süda erakordsele mehele avada.
Võib-olla esmapilgul ühekülgsed tunduvad Becketti perekonna ning elukaaslase pühendumine ning heakskiit tema staatuse, valikute ning orientatsiooni suhtes - kuid üksikasjade üle lähemalt mõtiskledes ilmeb, et problemaatika ning narratiivi tasakaalu hoidmise mõttes on kõike käsitletud täpselt piisaval määral.
(Näiteks - spoiler algab - kohtuprotsessist ilmnev sisuliselt lahkamata jääv teemakompleks, et Beckett on oma partnerit petnud ja sel viisil HIV-viirusesse nakatunud, seades ohtu ka oma partneri; ning et see on mingil hetkel olnud tõsine probleem nende suhtes, mis on aga ületatud suuremate vaenlaste vastu võitlemise nimel, seisab omal kohal - spoiler lõppeb - ja pakub vaatajale parajas koguses ainet figuuride dünaamikat iseseisvalt edasi mõtlemaks, andes kõik taustafaktid, kuid keskendudes põhinarratiivile. Intelligentne lahendus!)
Samuti on tegu ääretult emotsionaalse filmiga, kuid pisarakanaleid ärritavate stseenidega pole ka ilgelt ülepingutatud - haigla, kohtusaali, raamatukogu ning elutoa vahele on jäetud täpselt õiges koguses ruumi ja õhku, et tundestada olukord ning luua empaatiat, kuid jääda asiseks ja tegeleda ka juriidiliste aspektidega oskuslikult.
"Philadelphia" on visuaalselt, audiaalselt, näitlejatöö ning kaameratöö, tempo, narratiivi, nüansside ning kogumulje poolest tõeline meistriteos ning väärib mitmekordset vaatamist.
Soovitan kirglikult!
No comments:
Post a Comment