Ekskurss filmilinale: Lars von Trier: "Nümfomaan" I ja II

Metoodiliselt ekstsentriliste, temaatiliselt kompromiteerivate, visuaalselt põnevate filmide "Melanhoolia" (Melancholia, 2011), "Tantsija pimeduses" (Dancer in the Dark, 2000) ning "Antikristus" (Antichrist, 2009) režissöör Lars von Trier on lavastanud neljatunnise, kahest filmist koosneva opus magni "Nümfomaan" (2013) ning "Nümfomaan II" (2014).


Von Trieri julge loo protagonist Joe (Charlotte Gainsbourg) lebab filmi alguses süngel tänaval läbipekstuna, verisena tänaval. Temast möödub juhuslikult Seligman (Stellan Skarsgård), kes leiab naise, viib ta koju ning hoolitseb tema eest. Toibudes areneb Joe ning Seligmani vahel vestlus ning tuginedes erinevatele elementidele ning nipsasjadele Seligmani korteris, jutustab Joe mehele peatükkidena oma eluloo ning avaldab teise osa lõpuks, kes ta verisena tänavale vedelema jättis.


Nagu filmi pealkiri vihjab: Joe on nümfomaan, tema kustumatu iha seksuaalse rahulduse järele mõjutab tema elu noorest east ning muudab rahuldamatuse kohati väljakannatamatuks. Sellest hoolimata üritab Joe leida armastust, majanduslikku kindlust ning oma kohta seltskonnas.

Film tematiseerib mitmeid nümfomaaniaga seotud aspekte: kuidas on võimalik suhelda kontoris, armastada oma lapsi, leida iseennast ning luua püsivaid sidemeid, kui ainus tähtis aspekt hingerahu saavutamiseks on orgasm? Kuidas on armastus võimalik ning kas teatud laadi armastus on sellises seisundis üldse võimalik? Kas nümfomaania on "ravitav" sõltuvus nagu alkoholism või tuleks kõiki seksuaalseid eelistusi samamoodi au sees pidada nagu homoseksuaalsust? Kui kaugele on vaja minna seltskondlike normide täitmise nimel, kui need tegelikult mingit hingelist rahuldust ei paku?


Paljud keha-vaimu, keha-hinge ning keha-südame polaarsusega seotud küsimused tekivad Joe elu jälgimise käigus, neile vastatakse Joe ja Seligmani filosoofilises vestluses kohati, kuid eelkõige lubab vestluse avatud ning mõtisklev toon vaatajal tõeliselt Joe sisemusse minna, tema kõrval kõndida ja tema motivatsiooni kui mitte mõista, siis vähemalt ilustamata kujul näha. Tuleb aga eelarvamusteta pilguga vaadata.


Detailselt ning visuaalselt on lavastatud Joe esimene kord, tema püüded end rahuldada üksi ja ühe, mitme mehega, paralleelselt tematiseeritud näiteks emotsionaalsed vajadused - või pigem nende puudumine - ja Joe suhted oma vanematega.

Esimene osa täidab ekspositsiooni rolli, jutustab Joe nooruspõlvest ning esimestest kokkupuudetest iha ning rahulduse leidmisega, nümfomaania avastamisest ning esimestest sammudest karjääriredelil. Teine osa kulmineerub konfliktiga, mis filmi lõpul taas filmi algusesse viib.

Paralleelselt väga visuaalsete seksuaalsete stseenidega räägib puhta vaimu ning intellekti esindajana näiv Seligman intellektuaalsetel teemadel nagu kalapüügi meetodid (versus Joe mehepüüdmise meetodid), orelimängu harmooniad (versus seksi rütmid) ning kosher saiakesed (seoses Joe "armastuse" objekti snäkkimisharjumustega). Eelkõige esimene osa on täidetud selliste ekstreemsete vaim-keha kontrastidega kahe figuuri jutustuste vahel.

Trieri filmi toonid on väga teravad, kontrastsed, pragmaatilised. Tuumas kohtuvad vaid kaks figuuri, üks vaid kehaliselt, teine vaid vaimselt motiveeritud, räägivad teineteisega täieliku aususega. Kuid filmi lõpuks selgub, et kumbki neist pole see, kellena esinevad.


Seks kui kehalise rahulduse leidmise protsess ning põhimõtteliselt sügeleva koha kratsimine, kuid samaaegselt inimliku eksistentsi üks põhilisi motivaatoreid on küll esikohal ja genitaale näidatakse väga tihti. Esteetilisest seisukohast on selline filtriteta inimliku anatoomia näitamine progressiivne, kuid antud filmi kontekstis vajalik.

Von Trieril on õnnestunud filmida progressiivse sisuga "ilusad" visuaalid (tänavale sajav lumi, horisonaalselt filmitud vagiina, voodil lebavad kehad), stseenid mis puhtesteetilisest kinematograafilisest seisukohast kaunid, kuid traditsioonilisest seisukohast pornograafilised. Kes on võimeline "Nümfomaani" vabahingelise esteedi pilguga vaatama, leiab sellest naudingut kõigil genitaalidega mitteseotud põhjustel.


Naraatoloogiliselt kriitiline on otsade kokkutõmbamine: teise osa teine pool muutub veidi ulmeliselt mantli-ning-mõõga tüüpi põnevikuks ning Joe lõplik reetmine ja tulirelvade mängutuleku stseen on minu jaoks veidi ulmeline ja ei sobi ülejäänud filmiga kokku. Kuid ka Seligman avaldab kuuldu suhtes mõnikord kahtlusi ja esitab küsimusi, mis Joe loo tervikuna veelgi usutavamaks muudab.

Kokkuvõttes on "Nümfomaan" väga põnev ning julge, erootiline, provokatiivselt esteetiline inimlike baasihade ning soovide anatoomia, mida nõrganärvilistele ei soovita, kuid hea filmi fännidele küll ja väga soojalt.