Friday, October 13, 2017

Ekskurss filmilinale: "Kingsman: Kuldne ring” (Kingsman: Golden Circle, 2017)

Karismaatiline, kiire ning humoorikas komöödia "Kingsman: Salateenistus" (Kingsman: Secret Service, 2015) tutvustas rätsepaäri katte all tegutsevat briti luureagentuuri "Kingsman", mille liikmed tegutsevad kuningas Arturi rüütlite varjunimedega, kannavad meisterlikult õmmeldud ülikondi ning õiget tüüpi kingi, on väljapeetud härrasmehed ning annavad kurikaeladele regulaarselt jalaga tagumikku.

 "Kingsmani" esimene osa oli ülipopulaarne, sest hoogne, jaburalt naljakas ja visuaalselt suurepäraselt valmistatud põnevik, ning teine osa ei jää esimesele millegi poolest alla.


Teine osa on kahe tunni ja kahekümne minutiga veel veidi pikem kui kaks tundi (ideaalne filmipikkus!) kestnud esimene osa, kuid hoiab oma tempot ja pinget kenasti üleval algusest lõpuni: ei lähe mööda kahte minutitki, kui Kingsmani ärist väljuvat Eggsyt/Galahdi (Taron Egerton) rünnatakse ja kiire autojaht järgneb. 

Kurikaelal, narkoärikal Poppyl (Julianne Moore) õnnestub Kingsmani organisatsiooni sokutada oma agent ( - või pigem osa temast. Et mismoodi? Vaadake, saate teada!) ning hävitada Kingsmani peakorter ühes agentidega, välja arvatud Merlin (Mark Strong) ja Eggsy/Galahad. Kättemaksu - ning ühes sellega loomulikult maailma päästmise - eesmärk viib Eggsy ja Merlini abi otsima jänkikolleegidelt, viskiäri katte all tegutsevalt Statesmani organisatsioonilt Kentuckys.


Ameerika büroo vastab täpipealt ameerika stereotüüpidele nagu briti organisatsioon briti stereotüüpidele. Liikmeteks on Shampanja (Jeff Bridges), Tekiila (Channing Tatum), Ginger Ale (Halle Berry) ning Viski (Pedro Pascal). Koos astutakse Poppyle vastu ning järgnevad arvukad vinged võitluststeenid ja humoorikad momendid. USA halva maitse maiguga stiil vastandub briti peensusele ning elementide otsese partnerluse iroonia tundub olevat kohati üle pingutatud, kuid on tegelikult nutikas.


Nagu esimeses osas maailma valitseda soovinud erksavärvilisi dresse armastav Samuel L. Jackson, on ka Julianne Moore'i kurikael ekstsentriline, värviline ning popkultuuri armastav tegelane, kuid pigem hüpermodernne esimese osa kurikael on seekord asendatud retrot armastava figuuriga: Poppy lemmikaeg on 50ndad ning sellel põhineb ka tema burgerirestoranist, bowlingusaalist ning kinost koosnev pelgupaik Kambodschas, Poppy Land. Humoorika kõrvalepõikena on Poppy röövinud Elton Johni, kes õhtuti tema meelt lahutab. Eltoniga tundub samuti filmi lõpuks olevat üle pingutatud, kuid kogu Poppy Landi kontsept on nii absurdne ja "Kingsmani" esimese osa lõpp vähemalt sama värviline, niiet kokkuvõtteks mind Eltoni kohalolu ei häiri.


Briti Kingsmeni organisatsiooni aspektid ning nende spetsiifiline huumor väsitati ilmselgelt esimeses osas sel määral ära, et on vaja uut ning huvitavat ökosüsteemi. Statesmani kauboikostüümid elektrilised lassod ning alkohoolsed varjunimed ühtivad paralleelselt Kingsmani elektriliste vihmavarjude, kohver-relvadega - agentide lauas istumist võimaldavad prillid on aga ühised, kuigi organisatsioonisisesed. "Kuldne ring" on seega küllaltki iseseisev film ja tegelikult polegi vaja esimest osa vaadata, et teist nautida.

Pigem ülepingutatud ongi püüded esimese osaga ühendust saavutada: TÄHELEPANU SISULINE SPOILER LÕIGU LÕPUNI - 
Statesmani võime pähe tulistatud kuuli neutraliseerida ning sellega seoses kogu Harry tagasituleku narratiiv on teoorias bioloogiliselt-loogiliselt veidi ülepingutatud elemendid, kuigi filmi lõpustseen ja Poppy miniarmee üle võidu saavutamise etapid on väga tõhusad, ja lihtsalt coolid stseenid - Colin Firth ja Taron Egerton on ka juba harjunud koostööd tegema ning tandemina suurepärased kaklejad ning taktikalised partnerid. Kuid amneesia ning mälestuste traumaatilise sündmuse kordamise abiga ja seejärel Harry keskne roll topeltagendi paljastamisel kombineerituna Visky minevikutragöödiaga on nõrgad elemendid. "Kuldne ring" võiks samamoodi keskenduda kobedatele võitlusstseenidele nagu "Salateenistuski". 
SPOILER SAI LÄBI!


Kuid hoolimata mõningatest narratoloogilistest nõrkustest jäävad supervinged, originaalsed, kohati ülepingutatud kuid alati väga hästi teostatud võitlus-, tagaajamis-, õhkulaskmis- ja kaklusstseenid. Kaamerat on juhtitud piisavalt dünaamiliselt, et vaataja tunneks end stseeni keskel seisvat, kuid siiski on alati võimalik jälgida kogupilti (2010ndate shaky cam trend on mu jäädavalt traumatiseerinud, Jason Bourne, sa tõbras!).

"Kingsmani" siht oli olla James Bondi paroodia, kuid võttes end huumoriga, pingutades teatud elementidega üle, kuid suutes siiski pakkuda väga omanäolisi tegelasi, autentselt põnevaid stseene ja head jutustust, on ootused kindlasti ületatud. Humoorikate põnevusfilmide fännidele on ka "Kuldne ring" tõeline maiuspala.


No comments:

Post a Comment