Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) oli märkimisväärselt edukas juba oma 1998. aastal ilmunud debüütromaaniga, mis pälvis esimese debüütromaanina Norra kriitikute kirjandusauhinna. Kuulsust ning kiitust maailmakirjanduse ridades on ta aga kogunud kuueosalise 3500-leheküljelise autobiograafiaga "Minu võitlus" (Min kamp), mis ilmus 2009-2011 ning esimene osa sel aastal ka eesti keeles.
Knausgård väärib tunnustust ja on arutelude sisuks ühest küljest sest autobiograafia ja memuaaride kirjanduslik vorm on skandinaavias harv nähtus ning teisest küljest, sest avaldab ennast lugejale räige aususega.
Sellest tulenevalt on autoril probleeme mitmete pereliikmetega, kellega tulnud ka juba kohut käia.
Moraalsest seisukohast vaadates oleks Knausgård küll võinud vähemalt pereliikmete nimed ära muuta, et ajakirjanike kohest tülitamist vältida, kuid pereliikmed oleksid mingil hetkel siiski meediasse sattunud.
Võimalik, et puhas autobiograafia vorm nõuab sellist eraelu ohverdust ja teisiti polegi võimalik ehedalt kirjutada, see on igaühe otsustada.
Kuid julgus ning otsekohesus romaani sisus ja stiilis ning üliemotsionaalsete sündmuste taaselustamisest hoolimata kasutatud kirjanduslikud võtted on see, mis tõelist imetlust tekitab.
Knausgård kirjeldab oma lapsepõlve, kuuluvustunde puudumist, omamoodi ja omette olemist, esimesi kogemusi tüdrukutega, oma nooruspõlve, paralleelselt poisist meheks saamisega ja armastuse ja hirmu seguga isa vastu lapsena ja noore mehena lahkab ta oma isa surma tausta ning taas pinnale ujunud emotsioone. Hoolimata asjaolust, et kirjeldatud sündmused on väga südamelähedased ja et vähesed tahavad sellisest lapsepõlvest rääkidagi, selle avalikkusele kirjapanemisest mõtlematagi, suudab autor oma romaani vormi tõeliselt valitseda, mitmel ajaliinil pinget hoides, teatud fakte lugejale õigel hetkel avaldades ning emotsionaalset investeeringut lausa nõudes.
See raamat avab end lugejale niivõrd mittenõudlikul kujul, andes nõnda palju, et lugemise käigus avaneb igaühe isiklik minevikupagasikohver ja jätab mõtisklema nende konfliktide, hirmude ja perestruktuuride üle, mis enese lapse- ja nooruspõlve määrasid. Kirjeldused lapsepõlve idealiseeritud mälestuspaikadest ja inimestest ning nende mälestuste täielikust lõhkemisest hilisemas täiskasvanueas on niivõrd kurvad ja helistavad niivõrd valjult iga kunagi laps olnud inimese hingekella, et on võimatu seda raamatut käest panna. Lisaks sellele on lugu Knausgårdi isa surma tagamaadest niivõrd põnev ja üllatav - müstika tekib seal, kus seda kõige vähem ootasin! - tuleb otseloomulikult esimesel võimalusel järgmine osa kätte võtta.
Autor rändab kõige sügavamatesse soppidesse oma elus, kuid säilitab orgaanilise kirjandusliku tasakaalu - paljud autobiograafiad on väga konstrueeritud, kuid mingi valemiga on Knausgårdil õnnestunud jutustada sellest, millest hetkel vaja jutustada, jättes mulje nagu räägiks ta vana sõbraga või kirjutaks päevikut. Igasugune distants puudub, kuigi vorm on väga selge, kohati konarlik, kuid samaaegselt planeeritult konarlik, teadlikult kalkuleeritud ja sellest hoolimata sama ehedat, tundelist muljet jättes. "Minu võitluse" lugemine on selle suhtestatuse tõttu võrreldamatu kogemus.
Knausgårdi autobiograafia esimene osa on väga tugev romaan, mida soovitan kõigile, kes valmis oma minevikuga väikesele jalutuskäigule minema ja samaaegselt ühe mehe täielikku elulugu lugeda soovivad. Minu ideaalses maailmas on see romaan midagi, mida on absoluutselt vajalik lugeda igaühel, nii kiiresti kui võimalik.
"Surm perekonnas" on midagi erakordse aususega kirjutatut, mis koheselt pakub mõtteainet, lohutust, nostalgiat, kurbust, põnevust ja ehedat vahetut inimlikkust. Minu jaoks oli Knausgårdi avastamine kindlasti üks väärtuslikumaid kogemusi kogu selle aasta jooksul.
Isegi kui autor ja tema romaan peaks teile absoluutselt vastumeelt olema ja tõsiselt mitte meeldima, tekitab "Minu võitluse" lugemine tugevaid tundeid, mis on sama väärtuslikud. Lugege! Lugege!
Soovitan väga soojalt.
Knausgård väärib tunnustust ja on arutelude sisuks ühest küljest sest autobiograafia ja memuaaride kirjanduslik vorm on skandinaavias harv nähtus ning teisest küljest, sest avaldab ennast lugejale räige aususega.
Sellest tulenevalt on autoril probleeme mitmete pereliikmetega, kellega tulnud ka juba kohut käia.
Moraalsest seisukohast vaadates oleks Knausgård küll võinud vähemalt pereliikmete nimed ära muuta, et ajakirjanike kohest tülitamist vältida, kuid pereliikmed oleksid mingil hetkel siiski meediasse sattunud.
Võimalik, et puhas autobiograafia vorm nõuab sellist eraelu ohverdust ja teisiti polegi võimalik ehedalt kirjutada, see on igaühe otsustada.
Kuid julgus ning otsekohesus romaani sisus ja stiilis ning üliemotsionaalsete sündmuste taaselustamisest hoolimata kasutatud kirjanduslikud võtted on see, mis tõelist imetlust tekitab.
Knausgård kirjeldab oma lapsepõlve, kuuluvustunde puudumist, omamoodi ja omette olemist, esimesi kogemusi tüdrukutega, oma nooruspõlve, paralleelselt poisist meheks saamisega ja armastuse ja hirmu seguga isa vastu lapsena ja noore mehena lahkab ta oma isa surma tausta ning taas pinnale ujunud emotsioone. Hoolimata asjaolust, et kirjeldatud sündmused on väga südamelähedased ja et vähesed tahavad sellisest lapsepõlvest rääkidagi, selle avalikkusele kirjapanemisest mõtlematagi, suudab autor oma romaani vormi tõeliselt valitseda, mitmel ajaliinil pinget hoides, teatud fakte lugejale õigel hetkel avaldades ning emotsionaalset investeeringut lausa nõudes.
See raamat avab end lugejale niivõrd mittenõudlikul kujul, andes nõnda palju, et lugemise käigus avaneb igaühe isiklik minevikupagasikohver ja jätab mõtisklema nende konfliktide, hirmude ja perestruktuuride üle, mis enese lapse- ja nooruspõlve määrasid. Kirjeldused lapsepõlve idealiseeritud mälestuspaikadest ja inimestest ning nende mälestuste täielikust lõhkemisest hilisemas täiskasvanueas on niivõrd kurvad ja helistavad niivõrd valjult iga kunagi laps olnud inimese hingekella, et on võimatu seda raamatut käest panna. Lisaks sellele on lugu Knausgårdi isa surma tagamaadest niivõrd põnev ja üllatav - müstika tekib seal, kus seda kõige vähem ootasin! - tuleb otseloomulikult esimesel võimalusel järgmine osa kätte võtta.
Autor rändab kõige sügavamatesse soppidesse oma elus, kuid säilitab orgaanilise kirjandusliku tasakaalu - paljud autobiograafiad on väga konstrueeritud, kuid mingi valemiga on Knausgårdil õnnestunud jutustada sellest, millest hetkel vaja jutustada, jättes mulje nagu räägiks ta vana sõbraga või kirjutaks päevikut. Igasugune distants puudub, kuigi vorm on väga selge, kohati konarlik, kuid samaaegselt planeeritult konarlik, teadlikult kalkuleeritud ja sellest hoolimata sama ehedat, tundelist muljet jättes. "Minu võitluse" lugemine on selle suhtestatuse tõttu võrreldamatu kogemus.
Knausgårdi autobiograafia esimene osa on väga tugev romaan, mida soovitan kõigile, kes valmis oma minevikuga väikesele jalutuskäigule minema ja samaaegselt ühe mehe täielikku elulugu lugeda soovivad. Minu ideaalses maailmas on see romaan midagi, mida on absoluutselt vajalik lugeda igaühel, nii kiiresti kui võimalik.
"Surm perekonnas" on midagi erakordse aususega kirjutatut, mis koheselt pakub mõtteainet, lohutust, nostalgiat, kurbust, põnevust ja ehedat vahetut inimlikkust. Minu jaoks oli Knausgårdi avastamine kindlasti üks väärtuslikumaid kogemusi kogu selle aasta jooksul.
Isegi kui autor ja tema romaan peaks teile absoluutselt vastumeelt olema ja tõsiselt mitte meeldima, tekitab "Minu võitluse" lugemine tugevaid tundeid, mis on sama väärtuslikud. Lugege! Lugege!
Soovitan väga soojalt.
No comments:
Post a Comment