Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise autobiograafilise romaani "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii - eriti - Norra kui - hiljem - Euroopa ning - viimaks - maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii endast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest."Minu võitluse" esimesest osast "Isa surm" oli juttu paar kuud tagasi (link) ning ootasin õhinal teise osa ilmumist eelmise aasta lõpus.
Nagu esimeses osaski alustab Knausgard teatud raami ehitamisega, jutustades - nagu pealkiri lubab - oma abielu raamist ning hüpates erinevate minevikuhetkede ja oleviku vahel, oma abielu eellugu ning sellele eelnevatest kriisidest, vahekordadest, enesetapukatsetest ning purjutamistest. Ühel hetkel, mil justkui toimuks kulminatsioon -
Lugu katkeb ning autor hakkab lugu hoopis kaugemalt hoogu võttes jutustama, jõudmata romaani lõpuski selleni, mida romaani alguses ütlema hakkas.
"Armunud mees" jutustab eelkõige Knausgårdi 20ndatest eluaastatest, tema esimesest abielust, tema kirjandusliku tegevuse algetest, tema kirjanikuelu argipäevast, raamatutest, mis teda autorina ning inimesena paeluvad, tema protsessist ning tema kirjandusfilosoofiast. Isiklikud mõtted ning vestlused paari kaaskirjanikuga, lähedasemate sõprade ning tuttavate elulood põimitakse lukku, kus põhimõtteliselt taas ei juhtugi tegelikult mitte midagi.Ilmub Knausgårdi esimene romaan, ta pälvib sellega mõningast kuulsust ning võidab Põhjamaade kirjandusauhinna, annab paar loengut ja eostab paar last.
Kuid nendest tunduvalt argipäevastest sündmustest ehitatud kroonika vahele libiseb tohutu pagas refleksioone filosoofide, kirjanike, Skandinaavia kirjanduse, hea kirjanduse, inimliku kirjanduse, hea luule, inimliku moraali, kirjutamise võimalikkuse, kirjutamise mõtte ning kirjutamise tähtsuse kohta. Kust "Isa surm" alustas, läheb "Armunud mees" aina sügavamale ning aina huvitavamaks.
Põhipinge moodustab protagonisti sisemine konflikt hea isa olemise ning argipäevaste kohustuste täitmise, naise ja laste eest hoolisemise ja kirjutamise ning iseenda kui kirjaniku jaoks ruumi tekitamise vahel. Tema rollid, tema enese silmis poolikult täidetud, tema naise silmis viletsalt täidetud, tema sõprade silmis ei vähem kui geniaalselt ellu viidud, vahelduvad fragmentidena, narratiiv pole lineaarne, kuid katab enam-vähem teatud perioodi ning näitab lugejale taas uusi fragmente tema maailmast.Sukeldutakse aga üha enam kirjanduslike mõtiskluste ning eksistentsialismi aspekti ning kuigi Knausgårdi ennast piinavad üha enam tema perekondlikud konfliktid ja tema roll tavaelus, normaalses perekonstruktsioonis - kirjutamine tuleb talle loomulikult ning kuigi ta enda perspektiivist vaadates oma materjaliga heitleb, ilmneb tema massiivne edukus sõprade perspektiividest - kirjutamine on tema jaoks nagu hingamine, kuid isa olemine on ülesanne, mille jaoks tuleb enim vaeva näha ning milleks protagonist tunneb end halvimalt varustatuna.
Ääretult sisukas refleksiivne autori eneseportree, põnev ning detailiderohke, nii paljude tühjadena tunduvate episoodidega, mis on lõpuks ometi vägagi tähenduslikud. Romaani konstrukt-olemus tuleb sedakord rohkem esile, kuid see annab kogumuljele vaid juurde.
"Armunud mees" on Knausgårdi esimest romaani lugenuile vaid veelgi magusam maiuspala ning uutele Knausgårdi huvilistele kindlasti tõsiselt hea kogemus.
Soovitan soojalt!
Raamatu katkendit on võimalik lugeda siin (link)
No comments:
Post a Comment